Uppsala Ülikooli külastus

Kahepäevase viisiidi eesmärk oli õppida Uppsala Ülikooli kogemusest meditsiiniõppe õppekava uuendamisel. Rootsis muudeti 2021. aastal meditsiiniõpet. Eelnevalt õpiti viis ja pool aastat ülikoolis, saadi ülikooli diplom ning enne iseseisva arstina töötamist pidi läbima 18 kuud praktilist kliinilist õpet. Muudatuse järgselt sarnaneb Rootsi süsteem Eestile - 6 aastat ülikooli ning ülikooli lõppedes on lõpetaja valmis töötama arstina. 

Tuumiktiimi tudengid Egert, Oliver, Anette ja Iris osalesid Uppsala ülikooli tudengite veebisessioonil. Loomulikult tekkis väga palju küsimusi, millele jätkuva koostöö käigus loodame saada ka vastused. Näiteks kui palju on neil suhtlemise aineid ja interdistsiplinaarset õpet, milline näeb välja professionaalne enesehoid ja millised on realsed efektid hinnete mitte panemisel.

Egert toob välja, et üpris individuaalne kliiniline õpe sarnaneb meie kuuendale praktika-aastale ja tundub väga põneva lähenemisviisina. Oliver kiitis seda, et ülikool annab tudengitele võimaluse kliinilises õppes käsi külge panna ja praktilisi oskuseid turvalises ja õppimist toetavas keskkonnas harjutada. Samuti oli tore kuulda, et nad ei pea kooli kõrvalt tööl käima.

Minu jaoks oli äärmiselt ahvatlev idee supervised student-led clinic, mida tahaksin ka ise arstiõppes proovida. Tudengitel on selle käigus võimalus juhtida konsultatsiooni patsiendiga ning pakkuda ise välja lahendusi, muidugi arsti juhendamise all. Ma näen, et selline võimalus toetaks juba varakult enesekindluse kasvatamist ja annaks võimaluse õppida omadest kogemustest, mis teadagi jäävad kõige kauemaks meelde.

Uppsalast kohapealt jagab oma kogemusi kommunikatsiooni töörühma juht Priit Välja.

Et lugejal oleks ettekujutus võrreldavast süsteemist, annan ülevaate Uppsala Ülikooli õppekavast. Uppsala õppekava on jaotatud kolmeks suureks etapiks: prekliinline õpe 2 aastat, kliiniline õpe 2 aastat ning lõpus 2 aastat praktilist tööd. Õppekava on jaotatud 12 semestriks ning igal semestril on oma vastutav õppejõud. Iga semester lõppeb oma eksamiga terve semestri materjalide peale. 

Kaks esimest aastat on fokuseeritud prekliinilisele õppele, mille kõrval on jäetud aega ka tulevase arsti professionaalsele arengule. Esimesel semestril on tunniplaani planeeritud ka spetsiifiline aeg iseseisvaks õppeks. Näiteks õpi esmaspäeval sel ajal praktikumiks ning teisipäeval valmista ette kolmapäevaseks seminariks.

2 aastat kliinilist õpet toimub õpperuumides ja ambulatoorsetes osakondades (umbes 6 kuni 12 tundi nädalas). Ambulatoorses osakonnas toimub “student led clinic” ehk tudengikliinik. Tudengikliinikus tudeng võtab patsiente vastu, võtab talt anamneesi ning teeb esmase kliinilise läbivaatuse. Pärast seda võimalusel jätkab diferentsiaaldiagnostikaga ja raviplaaniga tudeng, aga suuremal osal võtab selle töö üle juhendav arst. Tegemist on õppevormiga, mida tudengid hindavad väga kõrgelt ning sooviksid säilitada iga hinna eest.

2 aastat praktilist õpet algab teadussemestriga. Järgmine aasta toimub suuremal osal haigla keskkonnas. Õppekava loogika lähtub põhimõttest, et pärast 4. kursust enam uusi teadmisi olulisel määral ei lisandu. Fookus liigub teadmiste integreerimisele, praktiliste oskuste arendamisele ning varasemalt omandatud teadmiste kinnistamisele. Viimase kahe aasta lõpus keskendutakse pool aastat seminarivormis sümptomipõhisele õppele - õppeained nimetustega “kõhuvalu” jne. Viimasel semestril üliõpilased kliinilist tööd ei tee.

Professionaalse arengu toetamine õppekavas käib kahel suunal: 1) pidev positiivne toetamine ehk nügimine/ennetus, 2) ebaprofessionaalsele käitumisele reageerimine.

Algusest peale öeldakse üliõpilastele, et õppejõud jälgivad nende professionaalset arengut. Igaühel on ka ette teada, missugune õppejõud teda jälgib. Üliõpilastele räägitakse ("söögi peale ja alla"), mida jälgitakse - Engagement, Integrity, Interaction and Introspection. Jälgimine ei ole pealetükkiv ja hirmuäratav, aga üliõpilased teavad, et igal semestril täidab keegi õppejõud, kes nendega rohkem kokku puutub, professionaalse arengu raporti. Kokku tuleb 12 raportit. See on väga lihtne ja enamik saab märke "jah". Mõni siiski ka "võibolla" või "ei" ja siis on tagasisides öeldud, millise tabeli lahtri osas on puudujääk olnud. Seepeale on üliõpilasel kohustus kirjutada midagi seletuskirja taolist, kus ta peab ise pakkuma, missuguse tema käitumise kohta see hinnang tuli ja kuidas ta kavatseb seda puuduvat osa oma arengus täiendada. Kui tuleb järjest kaks sellist hinnangut, siis kutsutakse komisjoniga vestlema ja komisjon saab teha ettepaneku ka eksmatrikuleerimiseks. Seksuaalse ahistamise juhtumid on koheselt erijuht, käsitletakse nulltolerantsi põhimõttega ja selleks on eraldi juhised. 

Lisaks on mõeldav, et rikkumist märkab mõni kõrvalseisja, mitte konkreetset tudengit jälgiv õppejõud. Sellisteks juhtudeks on olemas süsteem, mille kaudu tagasisidet anda. Hetkel on see süsteem alles arenemas ja täienemas, varem neil säärast süsteemi kasutatud ei ole.

Meid võttis vastu Oliver Dyar, kes tõi välja, et Rootsis on ülikoole, mis on selle tööriista hästi keerukaks ja detailseks teinud ja tema silmis ei ole see tõhus. Kõiki vääritu käitumise juhtumeid ei saa ette näha ja kirja panna. Samuti ei saa luua tegevusjuhiseid liiga detailselt erijuhtudeks. Kui seda siiski teha, toob see endaga kaasa ohu nende kuritarvitamiseks, et kõike ei tehtud täpselt protokolli järgi.

Meie tiim hindas väga seda võimalust käia jagamas ideid ja kogemusi välismaa ülikooliga, ning kindlasti on meil palju, mida enda arendustöösse kaasa võtta.