Veiko Lillipuu, Keidi Suursaar, Romet Müür. Foto: Triin Pirso
Autor: Aana-Liisa Kaste
Kui muutuste tuuled saadavad sel kevadel kõiki, siis esmakordselt istusime ka lõpetajatega maha hoopis igaüks oma ekraani taha, et esmaspäeva õhtul veidi auru välja lasta ning vaadata nii minevikku kui tulevikku.
Sel aastal on lõpueksam esimest korda viidud ekraanide taha. Mis tundeid see tekitab?
Romet: Kas ma alustan? Mingeid erilisi tundeid see minus ei tekitanud. Algul kerge ärevus ikka oli, aga arvestades hetke erakorralisust, siis on süsteemides igasugused muutused igati loogilised ja mõistetavad. See e-eksami formaat on kõigile osapooltele uus ja ebamugav ning tekitab esialgu probleeme. Kõik asjad on meil üha enam digi-digi, lihtsalt meie juhtume olema see kursus, kes peab ühe arenguprotsessi faasi läbi kannatama, et hiljem süsteemid ja korraldused paremad oleksid. Improvise, adapt, overcome!
Keidi: Romet võttis üsna hästi kokku: mul olid ka algul veidi konfliktsemad emotsioonid ja mõned emotsionaalsemad vihapursked, eelkõige teadmatuse ja info pideva muutumise tõttu, aga hetkel olen leppimisfaasi jõudnud. Eks näe, mis saama hakkab.
Veiko: Mulle tundus samuti algul igati loogiline, et on e-eksam, olin isegi põnevil. Ülikooli poolt on aga tee võrdlemisi künklik olnud ja enda närvide säästmiseks lähevad paljud kohapeale tegema.
Keidi: Mina lähen kohale!
Veiko: Mina ka, otsustasin, et nii on lihtsam.
Keidi: Minu arvuti töötab ainult juhtmega ja mõnikord Skype’i kõnede ajal kõik ülejäänud osalised kuulevad, kuidas mu arvuti üürgab, ma lihtsalt ei julge riskida elektrooniliste äpardustega.
Romet: Meil oli ka proovieksam, et saaks süsteemi läbi proovida. Keegi jälgis meid samaaegselt läbi kaamera ja mikrofon oli sees, seega kui keegi sulle kõrva köhis, oli see pisut häiriv (kõik muigavad).
Veiko: Tundus igatahes väga stressirohke, ma olen selline “laevaataja”, igal eksamil vaatan vahepeal ikka töölt eemale ja protsessin mõtteid. Nüüd oleks vaatlejad võib-olla arvanud läbi ekraani, et spikerdan.
Keidi: Minul oli samuti lisaks arvutile oluliseks kaalukausiks just see, et kohapeal on vaatlemine tavaline.
Mis on siiani lõpueksamiks kordamise juures kõige keerulisem olnud?
Romet: Nende ainete õppimine, millega õpingutel esimese hooga väga sõbraks ei saanud, läheb üle kivide ja kändude.
Veiko: Mul on pidev kõhklus peas: kas ma õpin piisavalt ja õigeid asju. Ma üritan selekteerida, mida üldarst peaks teadma. Aga kui ma avan selle pika kordamisküsimuste faili, siis see üldse ei toeta mu selekteerimisloogikat (kõik naeravad).
Keidi: Ühel hetkel, kui nii pikalt ja intensiivselt järjest õppinud oled, siis pole vahet, mis aine ette tuleb - rõõm kaob ära. Tavaliselt on õppimisprotsess huvitav ja põnev, aga lõpueksamiks õppides tunnetasin, kuidas ahhaa-hetked on praktiliselt kadunud. Väsimus varjutab õppimisrõõmu, mis on aga äärmiselt kurb, sest tegelikult on arstiteadus tohutult huvitav.
Millised on edasised plaanid ja millal need välja kujunesid?
Romet: Mina tahan minna residentuuri, kandideerin ühele kirurgilisele erialale. 2020. aastal on seal ainult üks koht, nii et läheb pingeliseks. Pärast lõpueksamit on vaja leida mingi jõud, et ka residentuuri sisseastumiseksamiks õppida.
Keidi: Mul on küll rohkem sisesuunitlus, aga minagi tahan residentuuri astuda. Minule sümpaatsel erialal on ka ainult üks koht, kõige parem oleks muidugi, kui konkurente ei oleks (kõik naeravad), aga sellele vist loota ei saa.
Veiko: Ma sattusin praktika-aastal täiesti juhuslikult väga toredasse perearstikeskusesse. Meeldivad arstid, õed, juhtimine, töökeskkond - pärast seda pole ma peast saanud mõtet, et sooviksin saada ka ise perearstiks. Ma residentuurikoha stressi veel ei tunneta, perearstis on neid omajagu.
Aga kui pikalt see mõte peas on küpsenud?
Keidi: Minul on see mõte olnud 4. kursusest alates. Vahepeal on olnud tõuse ja mõõnasid, pikalt erialast eemal olles kadus see tõmme ära, aga siis ma jälle satun sinna keskkonda ning tuju läheb nii heaks. Näiteks praktika ajal sain EMO tsükli vahele, kus olid pikad päevad, mis ei olnud mulle just meelepärased, paariks päevaks minna varjutama - korraga oli tunne nagu kodus.
Romet: Kui ma arstiks õppima tulin, siis mul ei olnud otsest kindlat suunda. Lasin kõik õppeained endast avatud pilguga läbi, aga pärast neljandat kursust läksin abiarstiks ning siis sain oma valikutes kindlamaks.
Veiko: Küll te olete ikka oma erialavaliku osas saladuslikud (Keidi ja Romet muigavad).
Kas teadsite sisse astudes, mis arstiks tahate saada?
Keidi: Olin alati avatud erinevatele erialadele, aga alguses oli mul pikalt onkoloogia südames. Enne arstiteaduse kasuks otsustamist arvasin hoopis, et lähen geenitehnoloogiasse, leiutan vähiravimi ja olen suurepärane. Õnneks ma sain aru, et see elu ei ole mulle. Aga kuidagi juhtusin oma praegusele meeliserialale, nii et mul on hea meel, et ma olin siiski avatud kõige suhtes.
Veiko: Ma tegelesin välistamismeetodiga: ühtegi väga südamelähedast eriala algul ei olnud, kirurgilised erialad kriipsutasin väga ruttu maha. Kui ma emale nüüd ütlesin, et tahaksin perearstiks kandideerida, siis ta tegi suured silmad: “Sa oled mulle korduvalt aastate jooksul öelnud, et sa ei hakka mitte kunagi perearstiks.” Aga noh, asjad muutuvad - tegelikult meeldib mulle väga inimestega suhelda!
Keidi: 3. kursusel tuli mul idee, et äkki ma tahan kirurgiasse minna. Käisin loengutes stressipalliga, et mõlemat oma kätt treenida, juhuks, kui ma peaksin ikkagi tahtma kirurgiks saada. Harjutasin vasaku käega kirjutamist ja olin valmis, et kui midagi parema käega juhtub, siis mu teine käsi on ka tugev ning osav. Aga noh, seda ilmselgelt ei juhtunud.
Milline on kõige meeldejäävam mälestus arstiõppest?
Veiko: Kõik väljasõidud on meeles, eriti Kuressaare haigla külastus - kes on käinud, see tõenäoliselt muigab ja nõustub. Mulle andis see konkreetne käik aga julguse just kodust kaugele Saaremaale ka praktikale minna. Kui pakutakse-kutsutakse, siis tasub ikka haiglate külaskäikudel, koolitustel jne käia.
Romet: 100% nõus, kuskil peab käima ja midagi nägema. Aga kui me räägime arstiõppest, siis elu lõpuni jääb meelde see, kuidas prepareerid laibakumis: hais, kehad. See lihtsalt jääb meelde. Mul on üks ere mälestus 1. kursusel histoloogia eksamiks õppimisest. Elasin Narva mnt ühikas koos kursavenna Anton Jakovleviga. Eksamini oli 4-5 tundi ja jagasime omavahel histo teadmisi: mõlemad lamasime voodis, vaatasime lakke ja vahetasime juhuslikke mõtteid: “Kuidas see embrüogenees ikka oli?”. Vanasti sai palju öö läbi õpitud, nüüd annab “Aktuaalne kaamera” märku uneajast.
Keidi: Mina ka nõustun väljasõitudega! Üht konkreetset mälestust ei ole, need aastad on niivõrd täis lõbusaid ja toredaid hetki. Meil oli 3. kursusel traditsioon, et tegin enne igat farmakoloogia kontrolltööd rühmakaaslastele energizer’eid, poolistuvas asendis inimesed hõikamas “HUU-AH-AH-HAAA, HUU-AH-AH-HAAA!”. Terve Biomeedikum kajas ja meil oli siiralt lõbus!
Veiko: Aga mäletate neid 1. kursuse tantse? Need on muide Youtube’s üleval (naeravad ja arutlevad tantsuoskuste üle).
Kas on mõni õppejõud, kes jäi eriti meelde?
Veiko: Meelde on jäänud pigem prekliinilise aja õppejõud, kellega terve aasta õppisime, näiteks anatoomia õppejõud Aade Liigant. Tema miimika ja šokeeritud ilme, kui keegi midagi valesti ütles, see jääb pikalt meelde. Tema arvestusel vahepealset varianti polnud: pidid kas kõike teadma või läksid koju juurde õppima.
Romet: Anatoomia õppejõud Eleonora Rajavee oli esimesest praktikumist peale väga toetav ja südamlik õppejõud ehk “see ja see ja kogu lugu.” Meelde on jäänud ka Jana Kivastiku suur püüd meile võimalikult lihtsalt ja loogiliselt seletada eri füsioloogiliste mehhanismide olemust: “Katsuge endale ette kujutada, et…” Meenub Irja Lutsari ütlus enne mikrobioloogia eksami algust: “Palun ärge minge minema pärast esimest osa, sest vahel juhtub, et pastakas kukub õige vastuse peale.” Meil oli ladina keele õppejõud Neeme Näripä. Õppisime grammatikat ja kõigil olid surnumatja näod peas ja eks ta üritas meid elavdada: “Katsume veel nüüd natuke pingutada. Ma tean, et see võib igav olla, aga mõelge, minu jaoks on see veel igavam, sest mina juba tean seda kõike.” Kliinilises õppes on ka palju väga häid õppejõude, kes tekitavad oma õpetamismeetoditega aine/eriala vastu suurt huvi. Kui peaksin ühe konkreetse näite tooma, siis vahest dr Julius Juurmaa.
Keidi: Mul on nimede ja nägudega probleeme, mistõttu kedagi otse välja tooma ei hakka. Meeldejäävad on aga eelkõige õppejõud, kes tekitavad huvi oma eriala vastu ja kes tekitavad minus tunde, et nad hea meelega õpetavad tudengeid ning tahavad oma teadmisi edasi anda.
Kas on mõni õppeaine, mis oli eriti meeldejääv või lihtsalt hästi korraldatud?
Veiko: Massaaži valikaine - see oli megamõnna! Põhiainetest jäi mulle eriti meelde lastehaigused, seal olid hästi koostatud materjalid ja videoloengud. Loodetavasti on nüüd peale koroonat ka teistes ainetes rohkem videoloenguid.
Romet: Mulle meeldis radioloogia. Läksid kohale, sul oli õppematerjal ja õppejõud. Enda poolt pidid andma teadmised anatoomiast, füsioloogiast ja kui õppejõud näitas ja seletas juurde, siis tuli välja õppeprotsess missugune!
Keidi: Radioloogiast rääkides tuli mul üks tore lugu meelde. Mul oli esmaspäeval algamas radioloogia tsükkel, mis kestab viis päeva ja kuskilt puududa ei tohi, eelmisel reedel aga tekkis mul kurguvalu, kerge palavik - ilmselt tavaline külmetus. Jõin Coldrexi reedel ja laupäeval, õhtul mõtlesin, et imelik, miks paremaks ei lähe, tavaliselt läheb selle aja peale juba tagasi. Pühapäeva õhtuks ma enam neelata ei saanud, magada oli raske, ila tilkus ja no nii valus oli neelata ning hingata. Ma läksin sinna radioloogia viimasesse pinki pimedasse istuma. Kõik ravimid sisse võetud, mandlid katu alla maetud ja siis palus õppejõud meil klassi ette radioloogilisi pilte vastama minna. Pidin ka mina sinna ette minema - mul on nii halb olla, ma ei saanud mitte midagi aru ja siis ma hakkasin seal lihtsalt nutma. Õppejõud ütles õnneks kõik ette ja läksin praksist otse EMOsse antibiootikumide järele, sest perearsti ma ei jõudnud kuue aastaga Tartusse tuua. Nõustun Veikoga, lastehaigused on nii erinev juba oma olemuselt, et lihtsalt süübib mällu. Aga muidu üht kindlat lemmikut ei olnud.
Kas ettekujutus arstiametist on õpingute edenedes muutunud?
Romet: See on raske küsimus... Esimese kursuse Romet oleks arsti kirjeldanud üsna napisõnaliselt ning lihtsalt, aga kuus aastat siin sees olles näitab, kui suur, keeruline ja kompleksne süsteem see on. Sellist ahhaa-hetke ei olnud, mil ma tabasin, et see on ikka hoopis midagi muud, aga tagasi vaadates saan sellest aru.
Keidi: Minu jaoks seda ettekujutust ei muutnud niivõrd koolitöö, vaid eriti just tööl käimine ning praktika-aasta. Praktikum annab ühe poole asjast, aga kulissidetagust elu näeb ikkagi tööl käies.
Veiko: Ühel hetkel tundus arstiamet väga hirmutav. Või noh, ikka veel tundub hirmutav, aga praktika-aastal vähenes hirm märgatavalt. Arstid, õed, põetajad - kõik olid noorte osas väga toetavad, õpetasid ja aitasid meeleldi. Kõik see sisendas julgust, et tuleb lihtsalt sammhaaval edasi minna ning kõigest kõike ei pea ega saagi vähemalt 6. kursuse lõpus veel teada.
Mis võiks Eesti meditsiinimaastikul muutuda?
Veiko: Ma siiralt loodan, et kollegiaalsus ja erialadevaheline koostöö muutub paremaks. Minu jaoks on mõistetamatu, kuidas erinevate haiglate ja ka haiglate ning perearstikeskuste vahel käib tihti ärapanemine, ei taheta omavahel koostööd teha, konsulteerida, veeretatakse patsiente edasi-tagasi jms. Ma usun, et noored aitavad muutusi tuua ning keskenduda eeskätt ikka kõige olulisemale: patsientidele parima ravi tagamisele.
Keidi: Seda mitte ainult haiglate või haiglate ja perearstikeskuste vahel, vaid ka haiglatesiseselt. See on asi, mille kallal peaks kindlasti töötama.
Romet: Ma nõustun. Mul ei ole mingit geniaalset lahendust lauale panna, kuidas arstitudengeid rohkem kaasata ning praktikat sisse viia, aga ma usun, et selles suunas peaks süsteem veel korraldusi tegema. Parema praktilise kogemuse saavad loogiliselt need, kes lähevad haiglasse tööle - on see siis huvist või majanduslikust vajadusest. Õpet silmas pidades on plaani järgi alles 6. kursuse praktika esimene kord, kus tuleb praktiliselt ise käed külge panna. Minu jaoks isiklikult on see alati olnud nii, et telefoniraamatu võib ju pähe õppida, aga ilma praktilise sisendita ja juurutamiseta kipub ta meelest ära minema.
Keidi: Mulle ikka pakub nalja, et kui õde ei saa kanüüli sisse, siis peaksin mina seda oskama, aga abiõena töötama ei pea.
Kas te töötasite ka enne praktika-aastat?
Veiko: Ma olen ülikooli pakutud teed käinud ja enne praktikat haiglas ei töötanud, mujal küll. Õnneks on praktika-aasta minu meelest nüüd juba piisavalt pikk, et jõuab käelist tegevust omajagu arendada.
Romet: Mina olin varem töötanud PERHis abiarstina ja see tekitas praktikale minnes hea tunde, väga mugav ja lihtne oli olla tuttavas keskkonnas.
Keidi: Mina töötasin abiõena ühe suve ja abiarstina ka. Kanüüle sai palju pandud ning ka süste sai küllalt tehtud!
Kas teil on mõni tore mälestus seoses oma rühmaga, mida tahaksite jagada?
Keidi: Mul on rühmaga tohutult vedanud. Viie aasta jooksul on mälestusi kogunenud küll, nii igapäevaseid lõbusaid hetki kui suuremad ettevõtmisi. Näiteks tegime igal aastal ühiseid jõulupidusid ja ühel suvel käisime koos Valgas suvitamas. 5. kursuse vabal nädalal sai ka ette võetud ühine reis Ukrainasse, keegi ei jäänud maha. Ühe osana reisist tutvusime kultuuriga ja teise suurema osana tegime kõike muud - nendega võiks teinekordki minna pikemaks ajaks reisile.
Romet: Minu rühm on ajas muutunud. Esialgsest rühmast on minu praeguses rühmas kaks inimest: Anton ja Oleksandra, kes on alati olnud läbi aastate mulle olemas. Rühma kord on olenemata koosseisust olnud autoritaarne diktatuur - ma olen rühmavanem. Mul on oma rühmakaaslastega väga vedanud: nad on toetavad, inimlikud, südamlikud ja suurepärane arstimateeria.
Veiko: Oma kliinilise poole rühmas olen ma ainus kutt, seega olen tihti pidanud praktikumides “vabatahtlik” olema. Eriti on meeles sisepropedeutika: kuidas tüdrukud kõik järjest mu põrna proovisid palpeerida ja astsiiti otsisid, lüües nipsu vastu mu väikest kõhukest ning fluktuatsiooni kontrollisid. Iga päev sai korraks särgi seljast.
Lemmikkoht õppimiseks läbi aastate?
Keidi (Hüüab kiirelt ilma kõhklemata): Voodi!
Veiko: Mul ka! Olen lamavas asendist vist 80% ajast õppinud.
Keidi: Mul on 3 asendit: kõhuli, selili, külili. Vahel harva istudes voodi peal.
Romet: Minu lemmikkoht on Tartu Ülikooli Raamatukogus humanitaarteaduste tsoonis vaikse poole peal. Õppematerjalist kõrvale vaadates näen küll suuri nimesid riiulitel, aga ahvatlusi ei teki ja ei jookse midagi haarama, sest ma olen lihtsalt liiga loll selle jaoks.
Kas midagi jäi kuue aasta jooksul tegemata?
Romet: Mul jäi see raamatukogu punkt neist Tartu Ülikooli üliõpilase tegevustest tegemata.
Veiko: Aga sa jõuad veel, raamatukogu on taas avatud (kõik naeravad). Ma ei oskagi öelda, käisin üsna vähe erialaringides, oleks võinud mõnes ikka ettekande teha.
Keidi: Mina ka tudengi kolmikut kätte ei saanud, aga purskkaevus lauldud sai küllalt. Kahetsusi mul ei ole. Antud hetkel olen oma valikutega rahul.
Kui keegi pakuks võimalust alustada uuesti, kas teeksite seda?
Veiko: Kui keegi mälu ära kustutaks, siis teeks ikka uuesti, kuid eelistatult näiteks 3. kursuse kevadest.
Keidi: Kui ma oleksin noor, kes astub esimest korda ülikooli, siis valiksin arstiteaduse uuesti. Aga hetkel uuesti alustada ma ei sooviks. Kõige olulisemad on minu jaoks just need inimesed, kellega ma seda kuus aastat pikka rada läbisin. Ja neid ma ei muudaks.
Romet: Arstiks õppima võiks sada korda uuesti tulla, aga sõbrad ja kogemused, seda uuesti ei teeks - need on kordumatud ja asendamatud. Kõik sai tehtud.
Kui suurt rolli mängis EAÜS teie arstiks saamise teekonnal?
Romet: Esialgu ei tahtnud ma üldse EAÜSi tulla, kuna ma ei mõistnud, mis jõud sellel on. Ma tahtsin mingit kasu või diili, midagi head. Olin 1. kursusel jõulupeo õhtujuht koos Maria Krajushkiniga, me kumbki ei olnud tol hetkel Seltsis. Nägin kevadel koerateraapia üritust ja EAÜSi liikmetele oli see odavam ja siis ma liitusingi. Teraapia jäi loomulikult ära. Aga üritusi tuli palju, sain sõpru, tuttavaid, koolitusi, palju-palju õhtujuhtimist muusikaõhtutel ja 3 aastat järjest jõulupeol ning loomulikult kirjutasin ka Curaresse.
Veiko: Muide, ma olen ausalt esimesest kursusest saadik unistanud siia artiklisse pääsemisest.
Keidi: Mul oli ka see vau-hetk, kui teada sain, et mind valiti. Silmad läksid kohe läikima - mina! Issand! (Hingab sügavalt sisse). Pool mu meditsiini kuuest aastast läks EAÜSi alla. Ma astusin EAÜSi kohe ning juba enne, kui ma ülikooli sisse sain, teadsin ma selle olemasolust ja teadsime Kelly Hiibusega, et liitume. Kuna ma olin sõber väga aktiivsete inimestega, siis see kujundas mind palju ja järsku olin ise aktiivne.
EAÜS pakkus mulle väljakutseid, mis õpetasid mulle suhtlemist, juhtimist, koostööd, leidlikkust - kõike, mis aitas mul jõuda iseendani. See andis mulle julgust olla mina ise. Juhuslikult ka just need sõbrad-tutvused, mis siit sain, viisid mind selle erialani, mida ma suvel jahtima lähen. Mul on nii palju positiivseid mälestusi ja hetki, mida ma ei vahetaks mitte kunagi. Suur aitäh EAÜSile ja kõigile neile inimestele seal sees.
Veiko: Mina olen vist see näide, et kunagi pole liiga hilja. Olin pikalt pigem passiivne liige, kuid sõprade õhutusel ja endalegi üllatuseks kandideerisin Seltsi juhatusse 4. kursuse kevadel. See aasta, mis järgnes, on kindlasti üks eredamaid mälestusi ülikooliajast. Uued sõbrad erinevatelt kursustelt, kasulikud tutvused ja kontaktid ning nii-nii palju lõbusaid hetki üritustelt. Kindlasti tasub tegutseda mõnes tudengiorganisatsioonis, et leida õpingutele lisaväärtus. EAÜS lihtsalt on juhuslikult kõige lahedam neist.
Romet: Tõesti! EAÜS on ikka normaalne koht! Pakub nii palju asju, et tegelikult ei jõua kõike ära tarbida, mida ta pakub.
Kas teil on endal mõtteid, mida jagada tahaksite?
Romet: Pea on mõtetest paks, aga see võib olla kordamisega seotud - ajutine näht.
Kuidas on lood lõpuraamatuga? Romet: Olen väikese lülina olnud ka osake sellest protsessist või õigemini olen saanud selle kulgu jälgida. Põhiliselt on esinenud pseudoprobleemid ja need on 6. kursuse tudengitele kõik ületatavad.
Veiko: Kahju, et lõpupidu ei tule.
Romet: Ära nüüd hakka.
Kas pidu tuleb hoopis Zoomis?
Romet: “Elame, näeme,” ütles pime ja kõndis vastu puud.
Kui kohtaksid koridoris oma 1. kursuse mina, mida talle soovitaksid? Mida keelaksid?
Romet: Mõtlesin selle peale ja ma arvan, et ma annaks sellist nõu, et sa võid ju mitte pidudele minna, oma kursakaaslaste ahvatlustele mitte järele anda, mitte EAÜSi üritustel käia ja sa võid leida põhjuseid, miks mitte kodust välja minna - aga mis elu see on. Tee, mis sa teed, aga õppima sa pead, sest difusiooni meetodil need teadmised õpikust pähe ei saa.
Veiko: Sarnane mõte: allu julgemalt sotsiaalsele survele, mine sõprade ja rühmakaaslastega välja - mida aasta edasi, seda normaalsem (loe: süümepiinadevabam) tundub, et sul on ainult paar päeva eksamiks aega õppida, sest ülikool lihtsalt ei võimaldagi rohkem. Ma ei keela midagi, aga annan soovituse, et R-kioskist ei pea iga päev 2 jooki ostma (purskavad naerma). Võid julgelt mõned päevad vahele jätta.
Keidi: Ma ka mõtisklesin: usalda ennast, siiamaani on kõik ju üsna hästi õnnestunud. Kõik senised valikud on sind toonud sellesse hetke, kus sa oled. Naudi neid aastaid ning võta viimast.
Aga mida te soovitaksite 3. - 4. kursusele, näiteks mulle?
Romet: Issand, juba pool läbi! Kuhu see aeg kadus? (Pööritab silmi). Võta veel kõik sellest ajast, mis tulemas! Mäletan, kui õppest pool läbi sai, oli tunne, et nii palju on läinud mööda, kuid nii palju on veel ees.
Keidi: Lihtsalt teadvusta, et see aeg läheb kiiresti. Ühel hetkel oled 4. kursuse lõpus ja korraga on see hoopis 6. kursuse lõpp ja n-ö lapsepõlv ongi nagu läbi.
Veiko: Poole peal ei tasu põdeda, mis oli. See ei huvita hiljem väga kedagi. Naudi seda, mis tuleb. Siis sa saad aru, miks õpid just seda, mida õpid (kõik noogutavad).
Foto: Triin Pirso
Südametasku
Astusin uhkelt, olin vaat et valmistohter;
pold` näind` veel inimest, ei õpperuumi.
„Lihtsam professioon mul oleks sohver,“
tuli mõte, kui nägin õppemahte suuri.
Turgutav enese vaev, lähedaste toetav õlg,
paar euri kuu lõpus enne uut vanemate rahasüsti.
Võis olla et õppejõu ees jäi vahel mõni võlg,
Joovastus, kui oma arusaamatu ettekande lõpus olin veel püsti.
Eksamil küsimus, millest teadmiseid nappis,
ja kui telefon prantsatas laua alla maha,
See kriisihetk viimsegi enesekindluse tappis,
aga õnneks tegin ringi õige vastuse taha.
Ei olnud see vaid üks Kolgata rada,
meenub sambakarneval reede-laupäevaööl
Unetuid tunde kokku tuleb nii mõnigi sada,
mõeldes tagasi kuuele aastale nüüd.
Mitte midagi ei vahetaks Selle kõige vastu:
need sõbrad, juhtumised, tegemised, rõõmud.
Jäävad alatiseks mälestused südametasku.
Võtsin sellest ajast oma suurimad sõõmud!
Myrk
Comments