top of page
Search

Abiõe ja-arstina EMO-s


Foto: illustreeriv


Nora Küüts, 4. kursus, abiõde Pärnu haigla EMO-s


Kolmanda kursuse lõppedes saavad arstitudengid õiguse ja privileegi töötada abiõena. Entusiastlikul sammul haigla ustest sisse astudes saabus karm reaalsus: ma ei olnud selleks piisavalt ette valmistunud. Esimesel kursusel panime värisevate kätega vaesele rühmakaaslasele korra kanüüli (mina torkasin sealjuures veel veeni läbi ja mu õnnetu patsient läks näost valgeks kui kriit), kolmandal kursusel said rühmast pooled õnnelikud veeni punkteerida. Nüüd tööle asudes peaksid sa oskama teha neid ja teisi toiminguid une pealt. Tere tulemast tööle!


Möödunud suvel töötasin Pärnu Haigla erakorralise meditsiini osakonnas abiõena. Läksin EMO-sse tööle sooviga õppida ja kogeda võimalikult palju. EMO-s käivad asjad kiiresti, patsiente ja tööd on palju. Sealsed juhtumid on seinast seina, näeb kõike puugi eemaldamisest pneumotooraksini. Kiirematel päevadel oli meil kahe arsti, kolme õe ja kolme hooldaja peale korraga osakonnas ligikaudu 30 patsienti. Vanemõde hoiatas mind varakult, et hiljem kindla tundega töötamise jaoks on vaja eelnevalt õppimas käia. Nii tegingi enne ametlikult tööle asumist neli 4-5 tunnist õppepäeva. Ja oleks võinud rohkemgi teha. Oma esimese 24-tunnise valve hommikul ei tundnud ma endiselt, et oleksin valmis. Aga tööle tuli minna.


Esimese kahe valve peale sain sisse täpselt kolm kanüüli, neist ühe teise abiõe peal harjutades. Teisel valvel töötasin õega, kes oli osakonnas tuntud kui naine, kes saab kanüüli sisse igasugusesse veeni. Kui pidin temalt juba viiendat korda abi paluma, tahtsin maa alla vajuda. Aga kolmandal valvel juhtus ime - kanüülid muudkui vupsasid sisse, veeni punkteerimine oli lapsemäng. Vanematel ja kogenenumatel kolleegidel oli õigus: proovi, proovi uuesti ja proovi veel kord uuesti, ainult teooriast ei piisa.


Oleme kõik kuulnud, kuidas erakorralise meditsiini osakondadesse pöördutakse perearsti töövaldkonda kuuluvate probleemidega. Kaebus “paar päeva kestnud palavik, kurguvalu ja köha” oli väga tavaline. Valve peale jagus tavaliselt ka paar puugi eemaldamist ja retsepti uuendamist. Kuid kui tekkis tõeline erakorraline situatsioon, kus patsiendi prognoos sõltus töötajate kiirest tegutsemisest, meenutas see, mida EMO tegelikult tähendab. Üks meeldejäävamaid näiteid oli minu jaoks olukord, kus keskealine naine kukkus EMO ustest sisse tulles kokku, lähedaste sõnul olid tal rinnus valud. Tõime ta voodisse, panime kardiomonitooringu ja vererõhumanseti peale. Mina tegin EKG, teine õde võttis samal ajal vereproovid. Arst vaatas voodi kõrval EKG üle – STEMI. Doktor helistas intensiivi, meie asusime patsiendiga teele. See kõik võttis aega vähem kui viis minutit. Selles situatsioonis tundsin, et minust oli tõesti abi. Ja see oli päris hea tunne. Muidugi ei saa olla halba heata ja vastupidi. Veidi hiljem pöördus meie poole patsient, kes oli EMO-sse tulnud liigesvalu kaebusega. Olles triaažis rohelise kategooria patsiendiks määratuna kolm tundi ootama pidanud, sõimas ta nii arsti kui õed põhjalikult läbi.


Üks abiõena töötamise plusse on võimalus olla osa kollektiivist. Sa oled oma osakonna tiimi liige. Ja mulle mu tiim meeldis. Usun, et tudengina hooldaja ja/või abiõena töötades väärtustad teisi meeskonnaliikmeid rohkem, kui kohe abiarsti või arstina karjääri alustades. Sa oled ise tundnud, millised on sealsed murekohad ning mida oleksid ise arstilt oodanud.


Mida ma EMO-s õppisin? Lisaks sellele, et mu käelised oskused paranesid vähemalt 50 korda, õppisin ma tohutult arstidelt küsides ja neid jälgides. Nad olid hea meelega valmis mu rumalatele ja vähem rumalatele küsimustele vastama ning ma olen selle eest väga tänulik. Samuti nägin mitmeid sotsiaalvalda kuuluvaid murekohti: 13–14-aastased mitmepromillise joobega noorukid, hooldushaiglast toodud sügava haavandiga meesterahvas, psühhiaatrite tahtmatus patsiente vaatama tulla. Kahtlemata ei ole reaalsus lilleline ning hea on vahepeal endale meelde tuletada, et kõike ei tasu endastmõistetavana võtta.


Soovitan kindlasti kõigil tudengitel võimalusel abiõena töötada.Arvan, et igasugune haiglas töötamise kogemus annab hilisemale praktikale kõvasti juurde nii patsientide ja kolleegidega suhtlemisel kui patsiendi käsitlusel tervikpildi nägemisel.

Markus Laars, 5. kursus, abiarst PERH-i EMO-s


Töötan PERH-i EMO-s abiarstina alates juuni keskpaigast, kui lõpetasin 4. kursuse. See on olnud väärt kogemus ja tagasi vaadates arstitudengile isegi hädavajalik. Soovitan kõigil kasutada ära võimalust proovida kätt arstitöös juba ülikooli ajal, sest see võimaldab saada praktilist kogemust ja aitab juba varakult leida või mõnel juhul ka välistada erinevaid erialasid.


Lisaks sellele, et töötada saab suvel, on 5. kursus üles ehitatud nii, et praktikumid on hommikuti ja palju on iseseisvat õpet. See jätab palju vaba aega ja seda õigesti planeerides ei ole raske käia kooli kõrvalt veerand või poole kohaga tööl. Seda enam, et ka ühe valvega õpib väga palju.


Haiglas töötamine võimaldab näha patsientide terviklikku raviprotsessi ja iga erialaspetsialisti osa selles. Praktikumides käsitletakse tavaliselt korraga ühte haigust, kuid see ei arenda piisavalt üldist pilti. Selle parandamiseks sobib EMO töö ideaalselt, aga ka muudes osakondades puutub kokku patsientidega, kellel on palju eri haiguseid. Samuti aitab töötamine õpitut paremini kinnistada. Üldiselt võib öelda, et kui oled 4. kursusel põhjalikult õppinud, siis ei ole abiarstina hakkama saamine probleem. Suuremates haiglates on abiarstidel ka võimalus juhendajalt või teistelt arstidelt abi küsida. PERH-i EMO-s on palju personali ja seega on alati läheduses keegi, kes oskab aidata.

Arstidele spetsiifilisi praktilisi oskusi tavaliselt tudeng oskama ei pea, küll aga võiks olla tuttav õdede tegevustega, sest see aitab ravitööd paremini korraldada. Siinkohal aitab abiõena töötamine. Alternatiiv abiarstina töötamisele on loomulikult töövarjuks käimine, kuid minu hinnangul tekib patsientide käsitlemisel enesekindlus kõige paremini siis, kui oled ise sama haigust korra juba ravinud. Lisaks on mõned aspektid, näiteks dokumenteerimine, mida kõrvalt vaadates ei õpi. Ka teiste arstidega suhtlemine on erinev, kuna abiarstina oled nende jaoks pigem kolleeg. Igasugune kliiniline kogemus tuleb kasuks nii õpingutes kui ka edasiste valikute tegemisel.

Comentarios


bottom of page