Etendus “Arst”. Allikas: Ugala teater
Autorid: Anna Celine Kraus, Paul Andreas Uuetoa
Haigusjuht, N14, tüdruk toodi psühhiaatriakliinikusse, põhjus: isetekitatud abort, seisund: kriitiline, patsient otsustusvõimetu. Tüdruku vanemad on katoliiklased, soovivad preestrit oma lapse voodi äärde. Oled kliiniku juhataja (ja naine!). Mida Sina sellises olukorras teeksid?
Arthur Schinitzleri lugu “Professor Bernhardist” nägi ilmavalgust 1912. aastal, kui abort, meditsiini ja usu konflikt ning naisarstid ei olnud avalikkusele veel nii tuntud kui tänapäeval. Briti dramaturg Robert Icke’i moderniseering jõudis Eesti publiku ette selle aasta kevadel Ugala teatri lavastuses “Arst”, mida meie koos kursakatega 9. mail Vanemuise teatris vaatamas käisime.
Loo keskmes oli psühhiaatriakliiniku peaarst dr Ruth Wolff. Ühel päeval toodi kliinikusse 14-aastane kriitilises seisus tütarlaps, kes üritas kodus teha endale kättesaadavate vahenditega aborti. Põhjuseks oli asjaolu, et tüdruk pärines katoliiklikust perest, kus abort on teatavasti tabu. Haiglasse sattumise hetkel ei saadud tema vanematega ühendust kuni haiglasse saabus preester, kelle sõnul olid vanemad ta tüdruku juurde saatnud. Dr Wolff polnud nõus preestrit sisse laskma, kuna tüdruk ei olnud preestri nägemiseks võimeline oma tahet avaldama. Nimelt oli arstil põhjust kahelda, kas tüdruk on usklik ning soovib preestri kohalolu. Loetud minutid hiljem suri tüdruk sepsisesse. Kliinikusse ilmus tüdruku isa, kes ähvardas loo avalikustada. Lugu põhjustas ühiskonnas suure vastuseisu ning doktoril ei jäänud muud üle, kui kliiniku peaarsti kohalt tagasi astuda. Hiljem kutsuti dr Wolff telesaatesse, kus tema käest nõuti situatsiooni täpsemat kirjeldust, mida ta mõistagi avaldada ei saanud. Arsti survestati patsiendi lugu avalikkusega jagama, et tõde päevavalgele tuua. Debatt kujunes dr Wolffile saatuslikuks ning ta kaotas oma elutöö ja hea maine.
Etenduses oli läbivaks teemaks dilemma abordi ja usu vahel. Nimelt oli haiglasse sattunud tüdruk pärit katoliiklikust perest ning tema vanemad olid tungivalt abordi vastu. Seetõttu otsustas tüdruk teha abordi salaja, endale kättesaadavate vahendite abil. See mõistagi ei lõppenud hästi – tütarlaps sattus haiglasse ning hiljem suri. Siit küsimus: kas olulisem on naise õigus langetada otsuseid ise ja vajadusel teha abort ohututes tingimustes või on olulisemad usuga seotud põhimõtted ning naise eest langetatud otsused? Antud juhul oli dr Wolffil põhjust kahelda tüdruku usklikkuses, kuna viimane oli otsustanud abordi kasuks. Siiski survestasid tüdrukut vanemate usklikud põhimõtted, mis tingisidki sellele loole kurva lõpu. Oleks tüdruk teinud abordi haiglas, oleks ta ellu jäänud. Loo muutis veelgi mitmetahulisemaks asjaolu, et dr Wolffil oli isiklik valus kogemus lapse kaotamisega. Kas tõesti kaaluvad usklikud põhimõtted üles noore inimese tervise ja heaolu?
Vaatajatele esitleti keeruline olukord, sest lapspatsient ei olnud otsustusvõimeline ja ainsad, kelle käest informatsiooni küsida, olid tema vanemad. Tänapäeva meditsiinieetika lähtub neljast põhiprintsiibist: autonoomia, mittekahjustamine, heategemine, õiglus. Seejuures sõltub alaealise isikuautonoomia tema otsustusvõimelisusest, mille olemasolu hindab arst. Seega, kui suur oli selles olukorras tüdruku autonoomia? Arst jäi ühiskonna surve all endale kindlaks, mis läks talle maksma karjääri.
Teise vaatuse kulminatsiooniks kujunes dialoog tüdrukut näha soovinud preestri ja arsti vahel, kes osutusid sarnasemaks, kui nad esmapilgul arvanud olid. Juudi perekonnas üles kasvanud Dr. Wolff ei olnud oma päritolu kunagi esmatähtsaks pidanud. Siiski mängis usk nende mõlema elus oma rolli. Veelgi enam ühendas neid küllaltki prestiižne elukutse. Religiooni ja teadust kui teineteise vastandeid võrreldi etenduses küünlavalguse ja elektriga — kasutatakse mõlemaid, aga küünal on pigem ilu pärast, elektripirniga valgustatakse maju. Selline sõbralik konflikt kahe tegelase vahel viis etenduse meditsiiniteemast kaugemale. Valge preestrikrae ja arstikitli taga olid tavalised inimesed oma isiklike arvamuste ja tõekspidamistega, millest nad olid ametit valides pidanud loobuma. Nüüd, ilma ametiriieteta, rääkisid nad ausalt ja avameelselt sellest, mis elus päriselt oluline.
"Religiooni ja teadust kui teineteise vastandeid võrreldi etenduses küünlavalguse ja elektriga — kasutatakse mõlemaid, aga küünal on pigem ilu pärast, elektripirniga valgustatakse maju."
Etendus “Arst”. Allikas: Ugala teater
Meile meeldis, et etenduses käsitleti üllatavalt palju teemasid, mis on olnud ajakohased just viimastel aastatel. Sealhulgas abort, mis muutus väga aktuaalseks sel aastal USA-s toimunu valguses. Omal kohal olid etenduses ka LGBT+ inimeste õigused, rassism, COVID-19 pandeemia, Alzheimeri tõbi ja korruptsioon. Lavastus pani tõsiselt mõtlema sellele, kui suur on arsti vastutus. Lisaks patsiendi ravimisele peab ta tihti võtma patsiendi eest vastu elutähtsaid otsuseid. Alati on keegi, kellele langetatud otsused ei meeldi. Antud juhul läksid dr Wolffi langetatud otsused maksma talle tema elutöö. On raske endale ette kujutada, et arst võib sattuda sellise pinge ja avalikkuse tähelepanu alla, sest inimeste maailmavaated on lihtsalt nii erinevad. Me loodame siiralt, et keegi meist ei pea end leidma sellisest olukorrast nagu dr Wolff. Kokkuvõttes soovitame “Arsti” kõigile mõtlevatele inimestele, oled Sa siis esmakursuslane või haiglajuht, unevõlas meditsiinitöötaja või tagasihoidlik teatrikülastaja.
PS! Kes otsib meditsiinieetika kursuse tordile kirssi, võib õppejõu loal artikli analüüsi asemel etendust vaadata (nagu me tegime). Oma silm on kuningas! :)
Comments