Autor: Grete Haube
Autor Gabor Maté on Ungari-Kanada arst peremeditsiini suunitlusega ning ta on suure osa oma tööst pühendanud lapseea kogemuste eluaegsete mõjude uurimisele. Lugesin seda 2019. aastal avaldatud raamatut inglise keeles, kuid 2021. aastal avaldati teos ka eesti keeles nimega “Kui keha ütleb ei. Varjatud stressi hind.”
Alustasin raamatut, suhtudes selle sisusse skeptiliselt, ning raamat paistis mind mõistvat. Nimelt kirjeldas autor enda kogemust, kuidas meditsiini õppides juurutati talle, et keha ja vaim on eraldiseisvad ning stress on haiguste puhul siiski pigem ebaoluline faktor. Ka mina oma seniste õpingute taustal tabasin end muigamast autori julgete väidete peale, kuidas enamikul krooniliste haiguste põdejatel on kindlasti olnud raske lapsepõlv. Küll aga olid autori põhjendused ja viited uuringutele kohati väga tugevad ning kirjeldatud artiklid olid avaldatud mainekates ajakirjades.
Mulle väga meeldis, et ta korduvalt mainis sellist meditsiinisuunda nagu psühhoneuroimmunoendokrinoloogia. See on viimastel aastatel rohkem kajastust saanud mitut eriala ja organsüsteemi hõlmav valdkond, mida uuritakse maailmas aina enam. Ka esimestest kursustest tuttav HPA-telg (hüpotaalamuse-hüpofüüsi-neerupealise telg) oli autori ja tema väidete üheks sagedaseks toetajaks.
Raamatus tsiteerib autor ka kuulsat Harrisoni sisehaiguste õpikut, kuid mitte raamatu ilmumise ajal olemas olnud Harrisoni 21. väljaannet, vaid päris vana 12. väljaannet. Miks nii, see jäigi selgusetuks. Harrisoni 12. väljaande abil seadis autor aga kahtluse alla suitsetamise siiani usutud osatähtsuse kopsuvähi tekkes.
Autor pisendas oluliselt inimgenoomi ja üldse geneetika uurimise vajadust. Ta mainis seda küll justkui möödaminnes, kuid see jäi minul kui geneetika õppeaine läbinud tudengil siiski hinge kriipima. Küll aga oligi raamatu läbivaks mõtteks ju see, et psühholoogiline stress ja lapsepõlves kogetu mõjutab meie keha ja tervist rohkem kui meid ümbritsev keskkond või geneetika.
Raamatu viimases peatükis kirjutas autor ka sellest, kuidas positiivne mõtlemine ei ole realistlik mõtlemine ja ei ole seetõttu haigustest paranemisele soodus. Näiteks tõi ta rinnavähi patsiendid: kui patsient mõtles ravil olles rohkem negatiivseid mõtteid ehk oli realistlikum oma seisundi suhtes, siis paranes ta tõenäolisemalt. No ma ei tea…
Niisiis lõpetasin ma raamatu suures segaduses, et kas tõesti on teoses kirjeldatu tõsi ja miks ei räägita nendest teemadest igapäevaselt rohkem. Kas tõesti vaatab tänapäevane meditsiin inimeste emotsioonide mõjust füüsilisele tervisele nii põhimõtteliselt mööda? Ja kui tõesti, siis miks? Kõik need küsimused mu peas viisid selleni, et nüüd olen käesoleva raamatu suhtes veel rohkem skeptilisem, kui enne selle alustamist.