Kas riik võib otsustada, kellel on õigus saada lapsi?
Autor: Mari-Liis Mets
Kõigile meeldib mõelda, et oleme vabana sündinud ja elame priis maailmas. Palju vähem teadvustame aga, et meile harjumuspäraste vabaduste nautimiseks oleme ohverdanud terve teise hulga vabadusi seadustele, ühiskondlikele normidele ja lihtsalt heatahtlikkusele teiste inimeste suhtes. Selle ja traditsioonilise demokraatia tulemusena on juhtunud nii, et taas päevakorrale tõusnud reproduktiivõigusi ähvardavad seadusloojad, kes ei usu naise valikuvabadusse ise oma keha üle otsustada. Vajame palju rohkem teavitustööd, avalikku arutelu ja empaatiat, et naised üle maailma ei kaotaks väljavõideldud õigust oma kehale või alles võidaks selle – muidu seame ohtu suure hulga oma kodanikke ja kujundame ebatervemat ning koormatumat ühiskonda.
Abort on eetiline dilemma, mille üle on ühiskond juurelnud sajandeid. Põhiküsimuseks kipub aga alati olema: “Millal algab elu?” Tegelikult aga jõuab terve vaidlus peaaegu alati samade argumentideni, kus naisõiguslased väidavad, et elu algab lapse sünniga ja naistearstid räägivad eluvõimelisest lootest (arenenud maades alates 22.-24. rasedusnädal). Abordivastased aga oponeerivad sellega, et eostatud munarakk on inimõiguste vääriline olend ja abort on sisuliselt võrdsustatav inimõiguste ära võtmisega veel sündimata isikult ning tema teadustatud mõrvamine. Abordi tunnistamine ühiskondades oli, on ja ka jääb paraku vaevaliseks. Ken Kalling kirjutab õpikus “Meditsiini ajalugu” järgmist: “Abordivabadust toetasid läbi ajaloo vabameelsed ringkonnad ja naisõiguslased. Kirik ja tervishoiutegelased olid pigem vastu. Viimased apelleerisid demograafilistele ohtudele, mida naiste võimalus oma järglaste arvu üle otsustada võinuks kaasa tuua”1. Lisaks tavalistele lauatagustele vaidlustele on abortide teema vallutanud ka bioeetika maailma, sest maailmas pole olemas ühtegi kultuuri, religiooni ega seaduste süsteemi, mis oleks reproduktiivõiguste ja tervise suhtes neutraalne. Raamat “Bioeetika võtmetekste: antoloogia” toob välja Kansase ülikooli emeriitprofessori Don Marquis’ arutelu, kus ta mainib, et abort on ebamoraalne, sest ei võimalda lootele sama tulevikku, mis meil juba olemas on2. Võimalik ongi, et igast aborteeritud lootest olekski saanud arst, kes raviks vähi või uus Tšaikovski või Rahmaninov. Samas tuleb aru saada ka sellest, kas rasedust katkestaval naisel on võimalik üles kasvatada uus virtuoos või toetada järgmise geniaalse arsti haridusteed ülikoolis. Lisaks peavad ka naise elukoha taristu ja ühiskond olema võimelised teda toetama. Don Marquis’le väidaks vastu utilitarist Singer, et olend, kellel puuduvad eelistused ja kes ei erista valu ega mõnu, pole isik selle sõna üheski tähenduses3. “Bioeetika võtmetekste: antoloogias” koos Don Marquis’ga avaldatud Michael Tooley läheb isegi kaugemale ja väidab, et „organismil on tõsiseltvõetav õigus elule ainult siis, kui tal on olemas mõisteline arusaam minast kui püsivast kogemuste ja teiste vaimuseisundite subjektist ning ta usub, et ta ise ongi selline püsiv entiteet ehk olem“4. Siinkohal kerkibki esile küsimus, kas riigil on võimalik defineerida, millal ja kuidas määratleda kedagi mõistelise arusaamaga subjektiks ning kas seda on üldse vaja teha, kui jutt käib veel sündimata isikust, kellel pole aru veel välja arenenud. Lisaks loote elule on mängus ka juba palju varem alanud ja väljakujunenud elu, mis kipub paljudel tihti ununema - nimelt last kandva naise oma. Enamik naisi, kes tulevad aborti tegema, on oma peas protseduuri ning kõik selle tagamaad ja võimalikud variandid juba läbi mõelnud. Kui täiskasvanul on meie ühiskonnas juba rohkem õigusi, kohustusi ja vabadusi kui alaealistel lastel, siis kas ei peaks see suhteline ülimuslikkus kehtima ka ühe väljakujunemata organismi üle? Sel juhul laieneb probleem juba naise täisväärtusliku inimesena käsitlemisele. Kui igaühele on lubatud ÜRO inimõiguste deklaratsiooniga sünnipärane vabadus ja võrdsus, siis kuidas on võrdne sundida poolt ühiskonnast ohverdama oma keha vastu tahtmist paljunemisele? Sama dokumendi esimene artikkel kinnitab ka iga inimese mõistust ja südametunnistust. Kui inimmõistus on võimeline vaagima selle üle, kas tahame lapsi või ei, siis peaks selle otsusevõime ja -vabaduse rakendamine olema kõigile tagatud õigus.
Abort tervishoiuprotseduurina oli levinud juba näiteks Vana-Kreekas, mille kultuuri järeltulijana tänapäeva Euroopale meeldib end käsitleda. Kreeklased kasutasid selleks küll mürgiseid taimi5, mille terviseriskid on tunduvalt kõrgemad, kui on moodsatel abordimeetoditel, mida kasutavad arstid. Kuigi Nõukogude Liitu peetakse stagneerunud impeeriumiks, oli aborditeemal tegemist pioneerriigiga. Nõukogude Liidus legaliseeriti esimesena vabatahtlik abort. Tsaari-Venemaal olid abordid siiski veel seadusandlusega keelatud, kuid juba siis kirjutas Pirogovi-nimeline Vene Arstide Selts oma resolutsioonis, et ainukeseks efektiivseks alternatiiviks meditsiinilistele abortidele on töötavate rasestumisvastaste vahendite loomine.6 Sama seltsi 1913. aasta kokkutulekul tegid arstid riigile pakkumise dekriminaliseerida abordid ning 1920. aastal legaliseeriski Nõukogude Liit vabatahtliku abordi7. Kahjuks ei kestnud see aeg pikalt, sest tuli välja, et Nõukogude naised sünnitavad liiga vähe. Võeti vastu uued seadused, kus abordi näol nähti kuritegu elu vastu8. Kuigi uus seadusandlus hakkas Nõukogude Venemaal kehtima alles 1936. aastal, ei saanud Eestist paraku järgmist pioneeri abordi vallas9. Eestil olid aga igati head võimalused vabatahtliku abordi legaliseerimiseks, sest tegemist oli noore uuendusliku riigiga, kus levis emakeelne populaarne meditsiinikirjandus ning suur idanaaber oli sellise käigu juba teinud10. 1929. aasta märtsis vastu võetud kriminaalseadustikus oli isegi kuni 12-nädalase loote abort lubatud, kuid ka seda piirati eriseadustega11, näiteks keelati abordi sooritamine õdedel ja ämmaemandatel. Tollases karistusseadustikus hakati aborte käsitlema “kuriteona rahva vastu”12.
1930. aastatel plahvatanud majanduslik ja ideoloogiline kriis ei läinud ka Eestist ja abortidest mööda. Arstieetika pöördus patsiendilt riigile ja ühiskonnale ning hakkas pooldama ühiskonna biologiseeritud käsitlust - sõjaks valmistuv väikeriik peab kasvama. Demograafilised eesmärgid pakkusid aga tervishoiutöötajatele võimaluse riiklikus töös laialt kaasa lüüa ning selline ühiskonnakäsitlus viis endiste liberaalsete väärtuste eiramiseni. 1934. aastal kinnitas Konstantin Päts uue kriminaalseadustiku13. Redigeeritud seadustik karistas ema oma raseduse tahtliku katkestamise eest kuni kuuekuulise arestiga14. Kui keegi aitas naisel aborti teha, oli see tegu “karistatav vangimajaga mitte üle ühe aasta”15. „Kui raseduse katkestamine oli süüdlasele äriajamiseks, või sellele järgnes ema surm, siis karistatakse süüdlast vangimajaga mitte üle kuue aasta.“ Karistati ka aborti teha aidanud ämmaemandaid ja arste. Nende nimed tuli avalikult lehes välja kuulutada ning neilt võeti tegutsemisõigus kuni viieks aastaks16. 1934. aasta Eesti oli täiesti teistsugune ning konservatiivsem kui 1929. sotsialismihõngu Eesti. Rahvuskonservatiivid pidasid aborte ebavajalikuks ning rahvaarvu pärssivaks. Samas saatis juba siis Eesti Arstideseltsi Liit riigivanemale kirja, et kohati peaksid abordid olema lubatud, sest “ema tervise huvides on teine kord vaja abort sooritada”17. Kas tollal võisid mängus olla ka Eesti arstide eugeenilised kallutused, mida varjati sotsiaaltervishoiuga seotud hinnangute all? Ilmselt küll, sest seal, kus piiratakse, tekivad ka dilemmad, kas ja miks tohiks üldse piirata.
Eestist kaugemale liikudes on ilmselt lähiajaloo parimaks abortide keelustamise näiteks Ceaușescu-aegne Rumeenia. 1966. aastal keelustati Rumeenias abordid ning 1967. aastaks oli sealne iive kahekordistunud18. Üle 26-aastastele naistele ja meestele kehtestati ka lapsetusmaksud, vaatamata nende perekonnastaatusele ning naisi sunniti pidevalt rasedusteste tegema19. Lisaks kadusid müügilt ka rasestumisvastased vahendid. Nende müüki otseselt ei piiratud, kuid vahendeid oli peaaegu võimatu kätte saada20. Piirati ka alla 16-aastaste lastega perede lahutamisvõimalusi, kõike vaid selleks, et Rumeenia Sotsialistliku Vabariigi saaks täita lastega. Selline rahvastikupoliitika sai aga fataalseks ühiskonna haridus- ja meditsiinisüsteemile. Ühes klassis pidi nüüd õppima kuni 45 inimest ning õpetajad ei saanud enam selliste lastemassidega hakkama. Ka haiglatele osutus selline sünnitajate arvu tõus raskeks, sest rohkemate sündide seas on rohkem komplikatsioonidega sünde, kus abi vajavad nii ema kui ka laps. Samuti kasvas ka puuetega laste sündide arv, mistõttu hakkasid paljud vanemad ka oma lastest loobuma, sest vaesuses pole võimalik tagada piisavalt head sotsiaalhoolekannet puudega lapsele. Huvitav on ka see, kui 1967. aastal tõusis sünnitajate määr 14.3-lt 27.4-le, langes see määr aga 1983. aastaks jälle 14.3-le. Hüpoteetilisi põhjuseid selliseks dünaamikaks võib olla mitmeid, peamiseks peetakse aga illegaalseid aborte, mis olid ohtlikud nii sündimata lootele kui ka last kandvale naisele endale. Selline rahvastikupoliitika ei olnud aga väga edukas - sündide arv vähenes, illegaalsete abortide arv kasvas ning rahvas muutus aina vaesemaks. Rumeenia näide illustreerib hästi, et riik ei tohiks piirata inimeste vabadust reproduktiivõigusele, sest selline käitumine tavaliselt võiduni ei vii.
Kahjuks aga ei lõpeta keelud ja karistused aborte ära, vaid muudavad nad palju ohtlikumaks. Aborte hakatakse tegema raseduse hilisemates järkudes, mis on kehaliselt riskantsem ning ka vaimselt kurnavam ja võib halvimal juhul lõppeda nii loote kui ka ema surmaga. Selline salajane abort toimub tihti ka ebahügieenilises ja kontrollimatus keskkonnas, mis loob võimalused sepsise ja veremürgituse tekkeks. Kui riigid keelustavad turvalised abordid, ei saavuta nad tegelikult muud, kui seavad ohtu oma kodanike elu ja tervise. Abortide keelustamine kutsub esile ka aborditurismi, kus naised käivad enda riigist või osariigist väljas aborte tegemas. Näiteks külastas vahemikus 1980-2013 üle 160 000 iiri naise Inglismaad just abordi tegemise eesmärgil, kuna nende katoliiklikus riigis oli see keelatud. Kuna paljud aborti teha soovivad naised on juba niigi vähekindlustatud ja haavatavad, on nende sellisesse olukorda sundimine ebaõiglane. Tahaksime kõik uskuda, et igaüks meist on sündinud teadliku valiku tulemusena. Uskuda, et meid on tahetud. Abordi keelustamisega ei võeta mitte ainult ära naiste õigust ise oma keha üle otsustada, vaid ka see teadmine.
Abortide keelustamisega kaasneb ka dilemma selle üle, kes siis üldse lapsi saada tohiks. Sundsteriliseerimine sai alguse Indiana osariigis 1907. aastal, kus võeti vastu seadus, mis puudutas peamiselt kurjategijaid. 1934. aastal uue kriminaalseadustiku jõustumisega tegi Eesti Eugeenika ja Geneoloogia Selts valitsusele ettepaneku hakata kõigilt abiellujailt nõudma arstlikku tunnistust. See meede pidi takistama sobimatute sigimist ning tõstma sobilike iivet. “Arstist tõuparandaja Juhan Vilms omakorda püüdis kasvatada väärtuslike sigimist mitmenaisepidamisega, mis „võimaldaks tuhandeile vanatüdrukuile eluõnne, andes naisele naiselikke ülesandeid“.” Eesti eugeenikud olid oma pakkumistega üpris resoluutsed ning tõid välja idee kehtestada Eestis Skandinaaviamaade ja Saksamaa eeskujul sundsteriliseerimise klausel. 1927. aastal avaldas Hans Madisson raamatu „Allväärtuslikkude ja kurikalduvusega isikute sigivõimetuks tegemisest“. 1934. aastaks oli tal välja töötatud järeltuleva soo tõulise väärtuse kaitse seaduseelnõu, mis nägi ette pärilikult vaimuhaigeile, retsidivistidele, joomareile, raskete kehaliste puuetega isikuile abiellumiskeeldu ja steriliseerimist. Kuna abort oli keelatud, tuli probleeme steriliseerimise abil ennetada. Eugeenikud saavutasidki oma tahtmise, kuna see sobis kokku konservatiivse rahvuslusega. 1. aprillil 1937 jõustus Eestis steriliseerimise seadus, mis jagas Eesti kaheks ringkonnaks, Tallinna ja Tartu omaks. Steriliseerimise pidi otsustama arstlik komisjon ning ellu viima Tallinna linna keskhaigla, Tartu Ülikooli I ja II haavakliinik või Tartu Ülikooli naistekliinik. Selle seaduse järgi tuli steriliseerida pärilikult vaimuhaige, nõdrameelne, raskelt langetõbine või päriliku kehalise veaga inimene, kui ta on sugutungi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale või kui ta võib sigitada järglasi, kes on samade tunnustega. Teadaolevalt steriliseeriti Eestis 41 inimest. Eestis nagu ka mujal sunsteriliseerimist rakendavates riikides moodustasid naised steriliseeritutest 90%. Steriliseerimisseaduse kitsaskoht oli siin see, et toonastes eugeenilistes steriliseerimisseadustes olid objektid sageli defineeritud psühhiaatria diagnooside kaudu. Need paraku on üsna subjektiivsed ja nii võis mõnele külakogukonnale koormaks olevale paljulapselisele üksikemale, kelle ülalpidamine oli ühiskonna kukil, vajaduse korral mõne diagnoosi tekitada. Sundsteriliseerimine devalveeris ka abordiga seotud hirme – kui aborti teeb arst, ei saa tegemist olla mõrvaga. Pärast teist maailmasõda, mis oli toonud muuhulgas kaasa suure edasimineku naisemantsipatsiooni vallas, hakkasid riigid abordipoliitikat liberaliseerima ning eugeenilisi sunsteriliseerimisi keelama. Peamiseks takistusteks jäid aga religioossed argumendid, mitte enam naise taandamine “elu andvaks riistaks“.
Kuigi on sundsteriliseerimine ning eugeeniline iibeteooria on inimõigusi pärssiv ning jõhker, on see kahjuks jõudnud ka tänapäeva. Sundsteriliseerimine on eriti aktuaalseks saanud Lõuna-Aafrika Vabariigis. Protseduuri nähti seal HIV-epideemia ravimina, sest steriliseerides HIV-positiivse naise, ei saa ta enam HIV-positiivseid lapsi ilmale tuua. Enamik HIV-haigeid Lõuna-Aafrika Vabariigis ei tarbi retroviiruspreparaate nende puuduse tõttu, mille pärast on enamiku HIV-ga sünnitajate lapsed ka haiged. Lõuna-Aafrika Vabariigi suurimates provintsides Gauteng ja Kwa-Zulu Natal on aastatel 2002–2015 sundsteriliseeritud 48 aafriklannat. Põhjuseid selleks on mitmeid, kuid peamiseks peetakse HIV-positiivse staatust. Põhiliselt steriliseeritakse naisi peatamaks HI-viiruse ülekannet emalt lapsele. Kuigi Lõuna-Aafrika Vabariigis on nõusolekuta steriliseerimine seadusevastane, tehakse seda mõningatel juhtudel siiani. Lõuna-Aafrika Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 alapunkt 2 alusel on igal inimesel õigus teha oma otsuseid enda reproduktiivtervise kohta ise, nii nagu ka mujal maailmas, samuti on Lõuna-Aafrika Vabariigi reproduktiivseaduste alusel keelatud kedagi ilma tema nõusolekuta steriliseerida. HIV-haiged lõunaafriklannad on riigi poolt aga veel suuremasse auku aetud, sest Lõuna-Aafrika Vabariigis tegutsevad arstid seadsid oma HI-viirust kandvaid patsiente ultimaatumi alla, kas steriliseerimine või arstide keeldumine abordist ja rasestumisvastaste vahendite väljakirjutamisest. Kõlakaks sai ka lugu lõunaaafriklannast, kes steriliseeriti lihtsalt niisama ning jäeti sellest teavitamata. Patsiendile sooritati hüperektoomia, mida põhjendasid arstid naisel esinenud terviseriskidega, mille kohta aga haiglas tõendid puudusid. Patsient, olles ise operatsiooni ajal alaealine, ei saanud isegi protseduurile nõusolekut anda ning sai enda tervislikust seisundist teada alles 11 aastat hiljem. Selline käitumine on aga puhas eugeenika ning kõikvõimalikke inimõigusi rikkuv. Stigma, mis lasub HIV-haigetel ning eriti HIV-haigetel naistel on rusuv. Rahvatervise edendamine ei peaks toimuma mingisuguse hulga arstide eugeeniliste ideede arvelt, vaid läbi töötava riigistruktuuri ja sotsiaalhoolekande. Juhul, kui riigi epidemioloogilise olukorra leevendamise programmi parimateks ideedeks on sidrunimahla ja küüslauguga HIV ravimine ning naiste sundsteriliseerimine, ei ole selline programm kuidagi meditsiiniliselt edukas. Ainult naisel tohib olla õigus oma keha üle ning ainult temal on õigus otsustada, kas ennast steriliseerida või mitte. Riik ei tohi reproduktiivõigustega kaasnevatesse vabadustesse sekkuda ei Eesti alusel ega ka Lõuna-Aafrika Vabariigi seaduste alusel. Ka naisi steriliseerinud arstide töö on igas mõttes ebaeetiline ning ebakorrektne. Arsti esmane kohustus on tagada ja kaitsta patsiendi autonoomiat, kuid sundsteriliseerimist rakendavad arstid sellega aga ei tegele. Mitte kedagi ei tohi mõista hukka tema rassi, usu aga ka tema haigusstaatuse tõttu ning reproduktiivõigused on universaalsed inimõigused ning neid ei saa ega tohi kelleltki ära võtta, veel enam HIV-positiivselt.
Ehkki väikerahvana vajame muidugi positiivset iivet, ei tule kasuks ka suure hulga planeerimata laste juurdesünnitamine. Armastavast perekonnast lähtub kriitiline osa inimese eneseteadvusest ja identiteedist, seda ei loo aga mitte sund ja paratamatus, vaid siiras soov saada last ja tema eest hoolitseda. Kui juba riik otsustab sekkuda inimeste reproduktiivõigustesse ja -tegevusse, peab ta algusest peale arvestama ka iga sünnituse tagajärgedega: kas meil on tegelikult võimekust toetada veel üht potentsiaalset lastekodulast? Kas kohalikel omavalitsustel on ressursse, et tegeleda problemaatiliste peredega? 15,5% Eesti lastest elavad suhtelises vaesuses, 2,7% absoluutses vaesuses. Pole aus öelda, et kasinusest või lastekodudest pärit lapsed on kõik ainult koormaks riigiaparaadile, kuid kas pole meie kõigi huvides oluline tagada, et lõviosa tulevaste kodanike kasvatamisest jääks ikkagi perekondade kanda? Radikaalkristlikel poliitikutel on võimalik maha pidada pikk diskussioon sellest, kuidas iga laps on antud jumalalt. Kuid kui palju aitab jumal olukorras, kus kaaslaste survel lapse saanud naine visatakse välja oma elamisest üürivõlgade tõttu? Jumal ega riik siinkohal kahjuks ei aita. Aitaks hea sotsiaalhoolekanne ja toetused, milleni on meil veel kahjuks kaua minna ning seni peame uskuma teadusesse ja naiste valikuvabadusse ning lubada neil teha oma kehaga seda, mida nad soovivad ja riigil inimkehasse mitte sekkuda laskma.
Nii abort kui ka sundsteriliseerimine on komplekssed probleemid, mille poolt- ja vastuargumendid on tugevalt mõjutatud inimese või riigi religioossest, ajaloolisest ja kultuurilisest taustast. Iga modernsetest inimõigustest lähtuv ühiskond peaks mõistma, et abordi keelustamine toob kaasa kordades rohkem kahju kui kujuteldavat kasu. Loodetavasti on võimalik teiste probleemide vaibudes rohkem keskenduda tõelise avaliku arutelu arendamisele, et ei tekiks olukorda, kus kriisiolukorras inimeste peataolekut ära kasutatakse ja kodanikuvabadustele kallale minnakse. Riikide ülesandeks peab saama töötava ja stigmat vähendava reproduktiivtervise süsteemi loomine, mis võimaldaks head ja kvalifitseeritud günekoloogilist abi kõigile. Ainult teadlikkus ja haritud aitavad päästa naisi aborditurismist ning tahtmatust surmast sepsise kaudu.
Comments