top of page
Search

Kolm õppejõudu. Kolm küsimust. Nr 5

Kolm õppejõudu. Kolm küsimust. Nr 5

Pärt Peterson (Bioloogia professor) 1) Kui Te oleksite ravim, siis milline ja miks?

Ei oskagi ennast ravimina ette kujutada. Ja kas see olekski hea, on ju ravimid mingist doosist alates ka mürgid ja lisaks headele madustele omavad ka kahjulikke kõrvaltoimeid. Aga kui mõelda, milliseid ravimeid pean oluliseks, siis ehk vähivastaseid immuunravimeid. Need on monoklonaalsed antikehad, mis seonduvad immuunrakkudel olevate retseptoritega, mille tagajärjel patsiendi immuunsüsteem aktiveerub ja hakkab hävitama endas olevaid vähirakke. Viimastel aastatel on immuuno-onkoloogilised ravimid üha enam kliinilistes katsetes efektiivsust näidanud. Ka on nad esimest korda inimkonna ajaloos ravinud inimesed terveks melanoomist, mitte ainult leevendanud või pikendanud eluiga. Tõsi, nad ei mõju kõigile kasvajatele ega ka mitte kõigile patsientidele ja on kättesaadamatult kallid, aga ainuüksi see, et inimese enda immuunsüsteemi saab pöörata kasvaja vastu, on suur samm edasi.

2) Millest võib olla alguse saanud kõnekäänd „naer on terviseks“? Kas olete enda karjääri jooksul kogenud midagi, mis seda kinnitaks või ümber lükkaks?

Vanarahva tarkus või muu, aga usun, et kõnekäänd on saanud alguse elust enesest. Positiivsed emotsioonid ei saa ju kuidagi halvasti mõjuda, eriti kui mõelda, et naer on stressi vastand ja stressi negatiivne mõju on näidatud mitmete haiguste korral. Pealegi on naer ka positiivses mõttes nakkav. Väidetavalt vabanevad naeruga endorfiinid, meie looduslikud opioidid, paraneb immuunsüsteem ja pikeneb eluiga. Kuivõrd need väited on tõenduspõhised, on raske öelda, aga mõnda head asja võib vast uskuda ka ilma uurimata.

3) Kas tudengitega koos saab sageli nalja? Meenutage mõnda Teile kõige enam meelde jäänud vahvat vahejuhtumit seoses õpetamisega.

Eks tudengitega saab kõiki neid samasuguseid emotsioone nagu ka teiste inimestega. Päris anekdoodimaiguga olukordi pole endal ette tulnud. Näiteks võin tuua, kuidas omaenda hajameelsusest olen näiteks loenguruumid segamini ajanud ning läinud loengut andma ja avastanud, et see pole üldse õige koht ega õige kursus. Kõigele lisaks, teine õppejõud on läinud omakorda minu tudengite loenguruumi. Õnneks sai viga õigel ajal märgatud. Üldiselt on tudengite õpetamine siiski positiivne tegevus. Oluline on, et õppejõud ise oleks ka toetav ja huumorisoonega.

Pilleriin Soodla (Infektsioonhaiguste õppejõud)1) Kui Te oleksite ravim, siis milline ja miks?

Tahaksin olla ravim, mis ravib hoolimatust ja ükskõiksust, sellega saaks maailm palju paremaks kohaks.

2) Millest võib olla alguse saanud kõnekäänd “naer on terviseks”? Kas olete enda karjääri jooksul kogenud midagi, mis seda kinnitaks või ümber lükkaks?

Olen selle kõnekäänuga nõus. Naeratavad ja naeru hindavad inimesed on oluliselt rõõmsamad ja positiivsemad ning sellised patsiendid paranevad sageli kiiremini. Vähem tähtis ei ole see, et naeratavate inimestega on hoopis rõõmsam koostöö. Heaks näiteks saan tuua selleaastase üsna raske gripihooaja, kus kõrvuti olid palatis 90- ning 65-aastane proua. 90-aastane oli diagnoosi kuuldes väga rõõmus, et tal mingit surmahaigust ei ole ja ootas pingsalt seemnete külvamise ajaks koju saamist. Igal visiidil rääkis naljatledes meestest ja oma õpitud elutarkustest. 65-aastasel proual oli lisaks gripile mureks padja jäikus, ventilatsioonimüra, kohvi mõrusus, väheste kanalite valik teleris, külastuskeeld haiglas jms. Tema veetis haiglas nädalake kauem kui oluliselt eakam ja rohkemate kaasuvate haigustega naerusuine patsient.

3) Kas tudengitega koos saab sageli nalja? Meenutage mõnda Teile kõige enam meelde jäänud vahvat vahejuhtumit seoses õpetamisega.

Tudengitega saab alatihti nalja. Meenub üks praktikum, mida läksin asendama teise õppejõu eest. Olin õigel ajal õiges kohas ning hakkasin enda tutvustamise järel tööülesandeid selgitama. Miskipärast ei saanud ma üldse tagasisidet ning tudengite näod muutusid järjest rohkem hämmeldunuks. Kui küsisin, et kas kõik on hästi, julges üks osalejatest vaikselt öelda, et nad ei oska eesti keelt ja tegemist on inglisekeelse rühmaga! Seda ma oodata ei osanud. Olin juba päris pikalt rääkinud. Vahetasin seejärel töökeele ning jooksvalt tõlkisime ka tööülesanded tudengitele sobivasse keelde. Lõpp hea, kõik hea. Tudengite tagasihoidlikkus tegi mulle nalja küll!

Margus Lember (Meditsiiniteaduste valdkonna dekaan ja sisehaiguste propedeutika professor)

1) Kui Te oleksite ravim, siis milline ja miks?

Sellele küsimusele vastust kirjutades tuleb meelde see, kuidas tudeng võib end tunda eksamil, kus küsida võib kõike, aga õiget vastust ei tea või vastust ei eksisteerigi. Ent kui mängureeglites lubatakse tõepoolest ravim olla, siis kindlasti ei sooviks ma olla tablett, mis enne valmimist koos abiainetega kindlasse vormi pressitakse. Sisse võetuna võid alguses kokku puutuda gurmeerestorani valikutega, kuid pisut hiljem keskkond muutub ning lõpeb alati ühetaoliselt. Sellist saatust ma ei soovi. Ka välispidine ravim pole just meeldiv olla: ebamäärane ollus, mida määritakse sageli ebaesteetilistele haiguskolletele, pahatihti veel halva lõhnaga- kindel ei! Üle jääb süstelahus: puhas keskkond on tagatud, süste hinnatakse patsientide poolt kõrgemalt, sageli on neist patsientidele kasu! Kahtlemata on antibiootikumid üks mõjuvõimsaim süstitavate ravimite rühm, aga on vaid aja küsimus, mil mikroobid sind üle mängivad. Teades tõsiasja, et mikroobid olid olemas enne inimest ja jäävad ka pärast inimest, siis suures plaanis on olukord lootusetu. Üksikpatsiendi tasandil on kahtlemata neist ravimeist kasusaajaid veel päris pikka aega. Samalaadset arutelu jätkates jõudsin järeldusele, et üks sümpaatseid ravimeid on lihtne raud. Seda läheb inimesel ikka tarvis. Kuigi tavapäraselt püütakse seda suu kaudu anda, siis raua imendumise juures on omad nüansid, nii et teatud juhtudel osutub vajalikuks intravenoosne manustamine. Kui kasutada ja patsient selle välja kannatab, saab ta head abi. Meditsiinipersonal suhtub sellesse täie tähelepanuga ja hankida seda ei olegi nii lihtne. Lisaks kõlab raud kuidagi turvaliselt ja kindlalt. Nii et ma valiksin raua, intravenoosselt manustatava. 

2) Millest võib olla alguse saanud kõnekäänd “naer on terviseks”? Kas olete enda karjääri jooksul kogenud midagi, mis seda kinnitaks või ümber lükkaks? 

 „Naer on terviseks“ kõnekäänu koostamisel ma juures ei olnud, ent kahtlemata on see tarkade inimeste tehtud tähelepanek, et naer lõõgastab ja tervendab. Olgu siinjuures ära toodud ka üks võimalikest naeru definitsioonidest: (inimesel, inimahvidel) harilikult lõbutunnet väljendavate näoliigutuste ja tõukelise väljahingamisega kaasnev häälitsuste jada (Eesti Keele Instituut). Naeru korral tekkivaid positiivseid muutusi organismis on tegelikult kirjeldatud pärsi palju. Olen veendunud iiri vanasõna tõenduspõhisuses, mille kohaselt on lõuatäis naeru ja pikk uni kaks head arstirohtu. 

3) Kas tudengitega koos saab sageli nalja? Meenutage mõnda Teile kõige enam meeldejäänud vahvat vahejuhtumit seoses õpetamisega.

Naljaga on aga lood keerukamad. Olen kogenud olukordi, kus räägin täiesti tõsiselt, aga tudengid arvavad, et teen nalja. Näiteks hoiatades, et eksamiks peab õppima. Ning ka vastupidi. Tehes nalja, et vaatame, kallid tudengid, kui palju teist neljandale kursusele ka jõuab, kipuvad üliõpilased vahel õppeprodekaanile kirjutama. Videoloengutega on omaette probleem: kellega sa seal naljatad, kui kuulajaks on vaid arvuti. Naljakad situatsioonid tekivad ikkagi üliõpilastega vahetult suheldes, sageli on selleks vajalik dialoog ja situatsiooni tabamine. Üliõpilastes olev ja tajutav säde on see, mis süütab ka õppejõu! Ma ei kirjuta naljakaid juhtumisi üles, ent üks meeldejäävamaid situatsioonist tulenevaid olukordi on küll pikalt meeles püsinud. Pidasin loengut Linkbergi-nimelises auditooriumis, loeng käis juba umbes 10 minutit. Äkki avanes uks ning suure koti ja talvejopega üliõpilane hakkas sisenema. Mina olin lektorilaua taga ega pööranud hilinejale tähelepanu. Tudeng püüdis jõuda kohale kõige vähem kõiki segades: tõmbus kössi, et paista võimalikult väiksena, ja hakkas istekohale hiilima. Ta üritas mööduda minu selja tagant ehk siis trajektoor kulges minu ja tahvli vahelt. Tasahilju liikudes jõudis üliõpilane vabale istekohale. Kinnitasin talle, et ta oli tubli ja jõudis kohale nii, et keegi ei märganudki ja et ta kedagi ei seganud! See koomiline olukord lahutas kogu kursusel meelt päris hästi. 

CURARE

Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja

eays.curare@gmail.com

Comments


bottom of page