top of page
Search

Kuueaastane teekond finišijooneni


Gustav Klimušev, Mihkel Viru ja Elina Osi. Foto: Kaarel Kree


Kolm nädalat enne arstiõppe lõpueksamit nõustusid minuga Aparaaditehases kohtuma kolm lõpetajat: Gustav Klimušev, Elina Osi ja Mihkel Viru. Pilvisest päevast hoolimata tuli välja, et kuuele aastale arstiõppele tagasi vaadates ei tundugi kõik nii sünge ning vajadusel läheks algusesse tagasi ja teeks kasvõi homme uuesti.


Millised on tunded enne eelseisvat eksamit?


Gustav: Tunded muutuvad kogu aeg. Vahetult pärast konsultatsioone tunnen kergendust, kodus edasi õppides tekib stress. See käib lainetena: vahepeal on rahulik, vahepeal stress, vahepeal on suva.

Elina: Stabiilne paanika, aga veel on aega ja mitmeid aineid, mida läbi võtta. Tarkust saab omandada veel palju.

Mihkel: Sarnaselt Gustaviga on vahepeal paanika, kui saad aru, mida kõike veel ei ole jõudnud läbi vaadata. Konsultatsioonid rahustavad veidike maha - alandavad stressitaset alla 50%. Aga samas on praegu väga põnev ka, sest praktika-aasta jooksul ei toimunud nii intensiivset õppetööd ja nüüd saab uuesti kõike hoopis teise pilguga vaadata.

Elina: Jah, praktika ajal ei toimunud strateegilist teadlikku õppimist ja siis oli väga raske uuesti alustada.

Millised on edasised plaanid ja millal need välja kujunesid?

Mihkel: Minul on kindel plaan astuda anestesioloogia residentuuri. Viimased kolm aastat on antud eriala mind sümpatiseerinud nii teoreetilise kui ka praktilise poolega.

Gustav: Ja kui sisse ei saa?

Mihkel: Siis aasta maha. Ma proovisin arsti kolm korda sisse astuda, seega see ootamine ei oleks esmakordne.

Gustav: Minul on kuue aasta jooksul erialahuvid väga palju muutunud. Kord on huvitanud psühhiaatria, siis ortopeedia, aasta tagasi EMO, aga otsustasin otse residentuuri mitte astuda. 18 aastat kooli järjest, sellele otsa 5 aastat residentuuri ja siis töötamine elu lõpuni tundub hirmutav. Võtan vähemalt ühe aasta vabaks, plaan on töötada kiirabis ja välismaal üldarstina kogemuste saamiseks. Üldarstina töötades saan teadmisi kinnistada ja vaadata, mida tahaks edasi teha. Aga 100% pole veel midagi kindel.

Elina: Ka minul on viimase kuue aastaga residentuuriplaanid väga palju muutunud. Ja samamoodi tunnen, et pärast 18 aastat õpet olen ma väsinud. Seega plaan on võtta aasta või kaks vabaks ja töötada välismaal üldarstina ja Eestis EMOs. Kindel on, et sellel aastal ma ennast residentuurieksamitele ei registreeri.


Milline on kõige meeldejäävam mälestus arstiõppest?


Gustav: Neid on nii palju. Armastatakse küsida, et kui saaksid, kas teeksid uuesti. Ilmselt teeksin küll. Minu jaoks on kõige suurema tähtsusega arstiõppe käigus tekkinud sõpruskond ja lähedased.

Mihkel: Jah, isegi kui mõned sõbrad on selle pika õppe jooksul ära kadunud, siis olen leidnud väga head sõbrad rühma- ja kursusekaaslaste hulgast. Endale meenuvad erinevad üritused, näiteks viienda aasta bankett. Väga võimas pidu koos õppejõududega! Positiivselt on meeles ka EAÜSi aastad, mis andsid väga palju kogemusi ja tutvuseid järgnevaks eluks.

Gustav: Tagantjärele jäävad meelde just kannatused, aga heas mõttes. Ei mäleta enam seda halba osa. Aasta EAÜSi juhatuses oli väga meeleolukas. Lisaks kõik IFMSA üritused, mis toimuvad väga erinevas keskkonnas.

Elina: Väga raske on ühte üritust välja tuua, meelde jäävad inimesed, kellest on saanud väga head sõbrad. Kui küsitaks, kas teeksid uuesti - samade inimestega koos jah, aga üldiselt ei. Meelde jääb samamoodi lõpubankett. Väga lahe oli ka aeg, mil Gustav hakkas välisvahetust üles ehitama ja ma ka sinna sattusin. IFMSA üritused olid ka loomulikult väga ägedad.

Mihkel: Rebasena sai telliskive tassitud.

Gustav: Jah. Meelde jääb ka see, kuidas esimesel ja teisel kursusel sai mindud otse peolt kontrolltööd järele tegema.

Elina: Eks selliseid asju tuli ka ette.


Kas on mõni õppejõud, kes jäi eriti meelde?


Gustav: Kindlasti on. Õppejõudusid on kuue aasta jooksul olnud väga palju ja väga erinevaid. Mõned on väga sõbralikud ja toetavad, teised näevad ainult enda eriala. Eks need “filtritega” seotud õppejõud jäävad meelde - esimesel aastal bioloogia, teisel aasta mikrobioloogia jne. Kliinilisest osast praktikajuhendajad, kes aitasid erialadesse süveneda. Nimeliselt kedagi välja ei tooks, aga meeldivaid õppejõude on olnud palju, samuti ka ebameeldivaid.

Mihkel: Väga palju on õppejõude, kes hoolivad, et tudengitel läheks hästi ja nad kõik asjad selgeks saaksid. Nimekirja ette ei hakkaks lugema, aga kõigile õppejõududele võib väga tänulik olla.

Elina: Nõustun kõigega. Noorematele kursustele tahaks öelda, et kõigil kuulujuttudel ei ole alati alust. Võta asju avatud meelega. Lisaks tasub meeles pidada, et enamik õppejõude õpetavad üliõpilasi enda igapäevase kliinilise töö kõrvalt.


Kas on mõni õppeaine, mis oli eriti meeldejääv või lihtsalt hästi korraldatud?


Mihkel: Minul olid sellisteks anestesioloogia ja kriitilised seisundid erakorralises meditsiinis, kuna mulle endale lihtsalt see teema väga meeldib. Aga meeldisid ka lastehaigused - väga hästi üles ehitatud kursus.

Elina: Nõustun. Lastehaigused oli üks paremini üles ehitatud kursuseid ja seal olid ka väga toetavad õppejõud.

Gustav: Meeldejääv oli kindlasti ka katastroofimeditsiini kursus, sai action’it. Lastehaigustes ja günekoloogias oli kogu õppimine korraldatud väga läbimõeldult ja süsteemselt, ei olnud mingit tohuvabohu.


Kui saaksite luua uue valikaine, siis milline see oleks?


Elina: Praktilised oskused arstitöös. Lihtsalt praktilised oskused, näiteks õmblemine. See on nii oluline ja sellele pööratakse praegu nii vähe tähelepanu. Kui me esimesel kursusel paneme pudeli peal ühe korra kateetrit, siis see ei ole see oskus, mida meil vaja on. Praktika jooksul sai selgeks, et kui tuleb ette olukord, kus õel protsetuur ei õnnestu, peab arst panema kas kateetri, kanüüli või…

Gustav: Luunõela.

Elina: Jah, kindlasti!

Gustav: Kahjuks ilmselt ühe valikainega seda ei paranda. Kõige parem on siiani olnud neljanda kursuse massaaži valikaine. Ma teeks aine, mis oleks põhimõtteliselt sama, aga kestaks kauem.

Mihkel: Nüüd on suhtlemisaineid juurde tulnud, aga meil oli neid väga vähe. Samas puutub iga arst kokku olukordadega, kus peab edastama patsiendile halbu uudiseid. Samuti tahaks rohkem teada vägivallatunnustega ja erineva taustaga inimeste ravimise ja nendega suhtlemise psühholoogilisest taustast. Päriselus puutume sellega kokku, aga kahjuks seda väga ei õpetata. Ma teeks selle kohta valikaine.

Elina: Suhtlusaineid pandi juurde just esimesele kolmele aastale, aga need võiksid olla pigem kõrvuti kliinilise praktikaga, kus neid olukordi päriselt ette tuleb.

Gustav: See aitaks ka ainel paremini areneda, kui saaks situatsioonides otsest tagasisidet. Suhtlemine on väga oluline just EMO ja perearsti töös, kus puututakse kokku ka paljude vaimse tervise probleemidega patsientidega.


Kas teadsite juba väiksena, et tahate arstiks saada?


Mihkel: Ei, ma tahtsin väiksena spiooniks saada. Aga siis ma sain teada, et James Bondi ei olegi olemas.

Gustav: Ma tahtsin lenduriks saada.

Elina: Ma tahtsin lauljaks saada, aga siis ma sain teada, et ma ei oska laulda. Mu sõbrad teadsid enne mind, et ma tahan arstiks õppida.

Gustav: Ma otsustasin arstiks õppima tulla täiesti juhuslikult. Tegime klassivennaga kivi-paber-käärid, et kas informaatika või arst. Mõlemad tundusid erialad, kus pärast õpingute läbimist võiks tööd leida. Arst võitis ja õnneks hakkas pärast meeldima ka. Siiani ei kahetse seda otsust.

Mihkel: Mul tuli see otsus põhikoolis, kui ma sain aru, et ma spiooniks ei saa ja politseinikuks või tuletõrjujaks ka ei hakka. Olen terve elu olnud maailmapäästja ja tahtsin leida eriala, kus ma saaksin inimesi aidata ja mis samas ka endale põnevust pakuks. Nii jõudsingi arstini. Aga enne arsti sissesaamist õppisin kaks aastat lennujuhtimist.

Elina: Näe, Gustav! Peaaegu nagu sinu unistus.


Kas ettekujutus arstiametist on õpingute edenedes muutunud?


Gustav: Kindlasti on. Näiteks esimesel neljal kursusel ma ei kujutanud ette, et EMOs arstina töötades tuleb nii palju tegeleda mittemeditsiiniliste aspektidega: sotsiaalprobleemid, transport jne. Tuleb patsient, lahendad ta ägeda probleemi, aga mis temast edasi saab? Haiglas kohti ei ole, õendushooldus on täis, järgmisena hakkad öösel helistama tema sugulastele, kes vahel isegi blokeerivad EMO numbri ära.

Mihkel: Jah, lapsena kujutasin seda kindlasti teistmoodi ette. Väga paljud faktorid on sinu kontrolli alt väljas, seega tihti ei ole piisav isegi see, kui endast kõik anda.

Elina: Ma ei ole kunagi arvanud, et arstiamet on nagu “Grey Anatoomia”. Aga just samamoodi ei kujutanud varem ette kogu seda ametiga kaasas käivat sotsiaalprobleemide lahendamise  poolt ja samuti ka mingil määral tööpuudust teatud erialadel ja teatud linnades. Varem ei osanud selle peale mõelda.


Kuidas teie perekond ja tuttavad suhtuvad ideesse, et kohe oletegi “valmis” tohtrid?


Mihkel: Paljud küsivad, et noh, lõpuks saad siis arstiks. Ja siis ma ütlen, et ei, residentuur on veel ees. Kõige suurem rõõm on ikka endal, sest lõpuks saabub mingi vaheetapp.

Gustav: Keskharidus saab läbi!

Elina: Jah, ankeeti täites saad panna, et kõrgharidus.

Mihkel: Minult on perekond küll juba ammu meditsiinilist nõu küsinud. Aga õpe kestab veel edasi residentuuris ja terve elu.

Elina: Mittearstidest sõbrad ja kaugemad pereliikmed imestavad, et juba on kuus aastat läbi. Aga ma mõtlen küll, et on juba aeg! Meditsiinilist nõu on küsitud juba esimesest kursusest saati.

Gustav: Õpe on niivõrd pikk, et kui enam ise sellest ei räägi, siis väga ei küsita ka. Ilmselt perele see nii olulist rolli ei mängi, eriti kui juba enne õpingute lõppu töötada ja iseseisvalt hakkama saada. Empaatiline arusaam on olemas, et vaheetapp on käes. Aga kui öelda, et ma kohe residentuuri ei lähe, siis kõik kohe küsivad, et kas see on ikka mõistlik. See on selline erutavam teema.


Kraadi saamisega saab läbi ka tudengipõli. Mis teile tudengielu juures kõige rohkem meeldis ja mida enim igatsema jääte?


Gustav: Tudengipõli sai ilmselt läbi juba praktika algusega. Tore on sellele tagasi mõelda, aga ma ei jää seda igatsema. Igatsema saab jääda sõpru, kes nüüd lähevad üle maailma ja Eesti laiali. Raamatukogu ei igatse.

Elina: Jah, see oli üldse pool aega meie tudengipõlvest kinni. Minu meelest sai ka tudengielu esimese kolme aastaga läbi. Sealt edasi hakkasid paljud tööl käima ja said iseseisvaks. Mida ma igatsema jään, on see, kui kõik sõbrad on ühes linnas koos. Juba praktika-aastal sai selgeks, et inimesed on nüüd üle maailma laiali.

Mihkel: Ma arvan ka, et igatsema jään enim rühmakaaslasi, kellega varem said igapäevaselt kokku ja edaspidi näed ehk mõni kord aastas.


Kas on midagi, mis jäi kuue aasta jooksul tegemata?


Gustav: Eks eksamil näeb!

Elina: Ma ei käinud üle silla!

Mihkel: Eks alati on plaane rohkem, kui tegelikult teha jõuab.

Gustav: Aga ega meil ju elu läbi pole. Tegelikult võiks jõuda veel kõike teha.

Elina: Siis jõuad, kui ei tööta kuus 250 tundi EMOs!

Gustav: Ei soovita tõesti! Ärge lolle asju tehke.


Kuidas leida tasakaal kooli, hobide ja eraelu vahel?


Gustav: Kui tööl mitte käia, siis jõuab küll.

Mihkel: Ega see alati lihtne ei ole, aga see on läbiproovimise küsimus. Igale inimesele on antud tasakaalupunkt erinevas kohas. Aga arvan, et kui väga tahta, leiab kõigeks aega.

Elina: Aja planeerimine sai minul ilmselt paika alles siis, kui ma tööl hakkasin käima.

Gustav: Minul on vaja enda jaoks n-ö tühja aega, kus ei peagi mitte midagi tegema. Muidu muutub koolis ja trennis käimine, EAÜSiga tegelemine ja edasi öövalvesse minemine raskeks. . Lihtsamaks teeb asja see, kui on endale meeldiv töö ja vabatahtlikud tegevused, mis sind ennast huvitavad. Ei tohi karta asju ära jätta, kui need ei huvita! Tegevust on alati niigi.

Elina: Jah, väga oluline on puhkeaeg - vaata sarja või maga või tee, mis tahad. Aga kui mingil hetkel on kohustusi väga palju ja sa otsustad midagi mitte teha, siis järgmine kord samasse olukorda sattudes vali uus asi, mille tegemata jätad. Muidu võib juhtuda, et ei jõua aasta aega vanemate juurde ja niimoodi kannatab sinu elukvaliteet.


Mis on parim ravim pärast ebaõnnestunud eksamit?


Gustav: Õnnestunud eksam? Noh kui mitte päris läbi kukkuda, siis ikka tuleks üle vaadata, mis valesti läks ja teha need asjad endale selgeks. Aga mina pigem rakendasin seda, et tegin eksami ära ja läksin eluga edasi. See on nüüd tehtud, enam midagi muuta ei saa. Vaimsele tervisele on niimoodi parem.

Elina: Psühhiaatria õppejõududele kirjutati küsimus, et kui vara enne lõpueksamit tuleks alustada antidepressantraviga, mis on omamoodi päris naljakas. Kui eksam täielikult ei ebaõnnestunud, aga tulemus polnud ka nii hea, kui oleks oodanud, siis tasub endale seljale patsutada ja mõelda, et see läks nüüd kehvasti, aga järgmine kord läheb paremini. Situatsioonid on väga erinevad, kuue aasta jooksul tuleb ikka ette olukordi, kus mingil põhjusel ei ole võimalik eksamiks nii palju õppida, kui oleks tahtnud.

Gustav: Sõpradega võib ka välja minna, aga kui on arstitudengitest sõbrad, siis tuleb selgeks teha, et ei hakka seda eksamit lahkama. Ei räägi sellest!

Mihkel: Minu jaoks pole väga head hinded olnud kunagi peamiseks eesmärgiks. Oluline on see, et õppimise hetkel on endal tunne, et oled asjast aru saanud ning oskad tulevikus oma teadmisi rakendada. Aga ma ei ütleks ära ka ühest jäätisest!


Kui saaksite õpinguid uuesti alustada, kas teeksite midagi teisiti?


Gustav: Kindlasti otsiks endale materjalid, mis käsitleks terviklikumalt kõiki haiguseid, et oskaks paremini seostada erinevaid aineid ja tsükleid. Küsiks ka õppejõududelt rohkem küsimusi kliinilise ravi kohta. Mul oli üks väga tore rühmaõde, kes küsis igas praktikumis, et kui mina olen nüüd väike perearstike, siis mida ma sellise patsiendiga teen.

Elina: Ükskõik mis arstina töötades tasub meeles pidada, et sulle ei tule patsient, kellele on otsa ette kirjutatud sapikivid, maksatsirroos või maovähk. Sulle tuleb ilmselt patsient kõhuvaluga. Uuesti õpinguid alustades tahaksin rohkem interdistsiplinaarselt läheneda.


Mis on Eesti arstiõppe juures eriti hästi korraldatud?


Elina: Praktika-aasta! Annab julgust ka neile, kes varasemalt pole haiglas töötanud. Esimest korda haiglasse minnes oleme me kõik natuke eksinud, praktika-aasta annab võimaluse olla see ära enne residentuuri.

Mihkel: Jah, varasemalt oli praktika ju ainult neli kuud. Aastane praktika on kindlasti tõstnud erinevate erialade atraktiivsust ja kindlasti andnud lõpetavale tudengile juurde enesekindlust. Väga hea on see, kui palju me kasutame erinevaid tehnilisi lahendusi. Meie õppe prekliiniline tase on väga kõrge ja kaasa antakse väga head teoreetilised teadmised. Samuti on suurepärane, et õpe on tasuta. See annab võimaluse omandada haridust hoolimata sotsiaalmajanduslikust taustast.

Gustav: Jah, tasuta õpe annab kindluse, et ülikooli astudes ei teki võlga, mis sind seal hoiaks. Saades aru, et see ei ole siiski sobiv eriala, ei pea sinna jääma. Väga hea on ka vabadus, et õpingud lõpetades ei määrata kedagi kohustuslikus korras kuhugi tööle.


Kui suurt rolli mängis EAÜS teie arstiks saamise teekonnal?


Mihkel: Minu jaoks mängis väga suurt rolli. Seda kõike, mida ma sealt kaasa sain, ei saaks ma mitte kuskilt mujalt. Ma teadsin kohe õppima asudes, et ma tahan sinna astuda, ja ma ei kahetse seda otsust. Soovitan igale tudengile!

Gustav: Ma arvan ka, et see on väga tähtis olnud, eriti prekliinilises õppes. EAÜS aitab näha patsiendist kaugemale, näha kogu globaalset tervishoiusüsteemi nii Eestis kui ka väljaspool. IFMSA laiendab väga palju silmaringi, aitab mõista rahvatervise süsteeme ja väärtustada kõike, mis Eestis hästi on. Samuti saab väga palju tutvuseid ning õpib suhtlema inimestega teistest kultuuriruumidest.

Elina: Minule aitas ka EAÜS väga kaasa. Ma alustasin aktiivset tööd EAÜSis alles 5. kursusel, kust edasi kandideerisin ka IFMSA positsioonile. Mida olen õppinud seal töötades, on mõjutanud väga palju mu maailmavaadet ja edasisi plaane. Soovitan kõigile EAÜSi ja eriti aktiivset tööd rahvusvahelisel tasandil! Tuhande motiveeritud arstitudengiga koos olemine annab väga palju tahtmist ka ise asju ära teha.


Kas teil on lõpetuseks veel midagi lisada?


Gustav: Käige erialaringides! Isegi kui kõigest aru ei saa, räägitakse sinuga seal nagu tulevase arstiga. See annab väga palju motivatsiooni juurde. Samuti saab seal luua häid tutvuseid juhendajatega. Saad käia operatsioonidel kaasas, oled haiglas juba oma jope. Soovitaks ka kindlasti töötada hooldaja, abiõe või -arstina. See aitab tutvuda haiglaeluga ja saada aru ning väärtustada kõigi meeskonnaliikmete tööd.

Mihkel: Professor Eha on öelnud, et arst on eelkõige haritlane! Tasub hoida enda silmad kõige suhtes lahti, ei ole olemas ainult meditsiini. Märgake teisi enda kõrval ja aidake üksteist. Kuus aastat on väga pikk aeg ning üksteist toetades on see palju kergem.

Elina: Tasub hoida silmaring väga lai, te olete palju toredamad vestluskaaslased ja tulevased kolleegid, kui teate midagi ka peale meditsiini. Võtke kinni pakutud võimalustest! Ja minge kindlasti haiglasse tööle. Mulle ikka meeldib naljatada, et ma õppisin esimesel päeval abiarstina töötades rohkem, kui eelneva nelja aastaga.

Gustav: Siis sa vist õppisid ikka väga vähe.

Elina: Ei! Aga tegelikult on väga lahedad kuus aastat olnud. Võtke osa igasugustest üritustest.

Gustav: Jah, ärge jääge ainult koju raamatusse istuma. See on kõige kurvem ja paneb teised ka end halvasti tundma!


Comments


bottom of page