Näha puude taga metsa

Näha puude taga metsa - psühhiaatriline anamnees ei võrdu psühhiaatriline probleem

Autor: Ann Leen Mahhov

Viimasel ajal olen pidanud palju arsti mängima. 6. kursuse tudengina on see võimalus nii praktika ajal kui abiarstina töötades. Kui ma kunagi vältisin meditsiiniseriaale, sest need tekitasid minus talumatut igatsust sellest kõigest osa saada, siis nüüd, mil viimaks elan oma unistuste elu ning oleks paras aeg “Grey anatoomia” esimene hooaeg lahti võtta, ei ole mul 12-tunniste valvete järel enam jaksu teha midagi muud peale magamise (ja söömise). Võib-olla kunagi residentuuri ajal.

Minu teekond praktilisse meditsiini algas sel kevadel koroona ajal Viljandi haiglas, mil läksin abiarstina tööle EMO-sse ja sisehaiguste osakonda. Samal ajal läbisin e-õppes erinevaid tsükleid, s.h psühhiaatria. Juba siis tundus psühhiaatria olevat muust meditsiinimaailmast midagi sootuks erinevat, ent praktika käigus veendusin selles enamgi, mil veetsin 2 kuud Jämejala Psühhiaatriakliiniku akuut- ning laste- ja noorukitepsühhiaatria osakonnas. Kuigi juba aastakümneid hellitatakse lootust ühendada neuroloogia ja psühhiaatria, pole endiselt ühtegi lollikindlat biomarkerit või objektiivselt mõõdetavat testi, mis viitaks inimese vaimse tervise seisukorrale (kui eksin, siis anna mulle palun teada!). Seetõttu võivad mitme psühhiaatri hinnangud ka omavahel erineda. Siiski on lõplikust diagnoosist olulisem tegelikult see, milline on patsiendi toimetulek elus, prognoos ja ravivajadus. Antud valdkonnas kasutatavad ravimid ja ravimeetodid on tõhusad ning parandavad oluliselt inimese elukvaliteeti, mistõttu on psühhiaatria patsiendi terviklikus käsitluses pidevalt fookuses.

Psühhiaatriliste vaevustega patsiente satub EMO-sse üsna sageli. Umbes 20%-l kogu rahvastikust on elu jooksul esinenud mõni vaimse tervise häire. Seetõttu ei ole harvad juhud, kui kõige kiiremal hetkel, mil keerulisi patsiente sajab EMO-sse ustest ja akendest, saabub osakonda 30-aastane ärevil patsient, kes paanikahoo foonil arvab endal olevat infarkti. Vahel tuleb ette ka raskemas seisus patsiente, kelle seisund nõuab kohest hospitaliseerimist akuutpsühhiaatria osakonda – täpselt nii nagu igal teisel kitsamal meditsiinilisel erialal. Ja nii nagu EMO-sse satub päeva jooksul hulganisti kehaliste probleemidega patsiente, kes erakorralist abi ei vaja (sääsehammustused ja tilkuvad ninad), on ka vaimse tervise seisundeid, mille koht on pigem pere- või eriarsti ambulatoorsel vastuvõtul. Keerulisem küsimus on, kuidas seda inimesele selgitada – vahel võibki jääda üritama. Vaimse tervise häiretel on näiteks komme tekitada kehalisi sümptomeid, mistõttu on patsiendile sageli raske seletada, et tema kaebuste põhjused on hoopis mujal. 

Ent vaatamata tõdemusele, et inimene on tervik ja kõik on omavahel seotud, on hakanud mulle üha enam silma psühhiaatrilise ja somaatilise meditsiini eraldatus ja mõningane vastuseis. Olgu teadmiseks, et terminit “somaatiline (meditsiin)” kasutavad peamiselt psühhiaatrid ning sõna “psühhiaatriline” on leidnud tee rohkem somaatiliste arstide kõnepruuki. Üksteisesse suhtutakse lugupidamisega, ent sageli jääb psühhiaatrite töö ülejäänutele mõistmatuks, mis võib tahtmatult tekitada eelarvamusi nii valdkonna enda, selle praktiseerijate kui patsientide osas. Üks mu hea tuttav perearsti resident kirjeldas mulle psühhiaatriat kui meditsiiniharu, kuhu satuvad inimesed, kelle puhul ei ole leitud, mis neil viga on. Rääkimata sellest, et ka meditsiinipersonali seas levivad jutud kurikuulsast Raja tänavast või Seewaldist.

Rahvajutud ja anekdoodid võivad vahel olla päris naljakad, ent paraku jääb neis kaotajaks tihti patsient. Näiteks võib eelneva psühhiaatrilise diagnoosi olemasolu juhtida arsti tähelepanu eemale võimalikust kehalisest haigusest, millest tulenevalt on leitud, et vaimse tervise häiretega patsientide tervis on üldpopulatsiooni omast kehvem. Olen ka ise sama reha otsa korduvalt astunud, kui lähenen patsiendile eeldusega, et alanud sümptomid on seotud tema isiksusehäirega. Lähemal uurimisel selgub aga, et tegu on hoopis põiepõletikuga ja psühhiaatriaga pole siin midagi pistmist. Eriliselt on mulle meelde jäänud 2 juhtumit minu enda üürikesest praktikast erakorralise meditsiini osakonnas:

1. Saabub väga ärevil 76-aastane patsient, kellel on tekkinud nõrkushoog. Haiglasse jõudes stabiliseerub olukord kiiresti. Nõrkushood on esinenud viimase aasta jooksul ja ajas sagenenud. Neuroloogiline leid on minimaalne (häiritud on koordinatsioon), kaasnevad mäluhäired. 3 nädalat tagasi käis patsient EMO-s sarnaste kaebustega, kus tehti vereanalüüsid (näidud olid korras), EKG (korras), patsient saadeti perearsti juurde emotsionaalse enesetunde küsimustikku täitma, et saada vajadusel ärevuse vastast ravi. Perearst selle ka määras. Seetõttu oleme käesolevalt üsna kindlad, et tekkinud on järjekordne ärevushoog, jääb kahtlus algavale dementsusele. Igaks juhuks aga teeme veel enne kojusaatmist kompuutertomograafia pildi peaajust, kus nähtavale ilmub paremas poolkeras suur tuumor.

2. Hooldekodust saabub kerge vaimse alaarenguga (diagnoos F70) 50-aastane patsient, kelle väljaheide olevat olnud musta värvi (uurimisel leidu ei ole). Patsient on adekvaatselt kontaktne. Visuaalselt on ta ülekaaluline, jalgadel esineb turseid, vererõhk on mõõtmisel oluliselt kõrgem normi ülempiirist, veresuhkur ligineb diabeedi alumisele piirväärtusele. Patsient ei ole kunagi saanud ühtegi vererõhuravimit, puuduvad sissekanded igasugusest käsitlusest kardiovaskulaarhaiguste või diabeedi osas, ainsana on digiloos näha korduv F70 diagnoos perearsti poolt.

Diferentsiaaldiagnoos on arstikunst omaette ja alati ei lähe kõik nii, nagu tahaks, ka parima tahtmise juures mitte. Vahel ei tee koostööd ka patsient ise. Ent siiski on nende (ja mitmete teiste) juhtumite puhul jäänud mu hinge närima kahtlus, kas nende patsientide käsitlus (ka minu poolt) oleks olnud teistsugune, kui all ei oleks olnud vaimset haigust või kahtlust sellele. Patsient, kellel kunagi on pandud “F-diagnoos” või kellel seda kahtlustatakse, on ära märgitud – ühena vähestest on psühhiaatrilisel diagnoosil omaette staatus, ta saab alati natuke teistsuguse pilgu osaliseks kui keegi, kellel seda pole. Nii võib see müstiline seletamatu psühhiaatriline haigus võtta endale kogu tähelepanu, jättes kehalise poole uurimise tagaplaanile. Peaaegu nagu mustkunst, kas pole?

Vaimse tervisega seotud stigmasid on ühiskonnas palju, ent õnneks on need ajaga vähenemas. Iseenda ja oma patsientide parima tervise huvides tasub suhtuda meditsiini, selle praktiseerijatesse ja patsientidesse austuse ja lugupidamisega ning püüda käsitleda inimest tervikuna. Vaatamata sellele, kas sümptomid on somaatilised, psühhiaatrilised või maagilised