Foto: Kaarel Kree
Neurokirurgia
Autor: Markus Tamm
Artur Vetkas on Tartu Ülikooli Kliinikumis 5. aasta neurokirurgia resident, kes pajatas motivatsioonist, teadustööst ning oma erialast.
Mis motiveerib Sind neurokirurgiaga tegelema?
Töö ise ja selle tulemused. Mind on alati huvitanud neuroanatoomia ja -füsioloogia – ülikoolitee jooksul olen selle valdkonna kohta alati lisamaterjale lugenud. Samuti pakkus huvi kirurgia. Tahtsin tegeleda otsese käelise tegevusega, mille juures on ka tulemus lausa käega katsutav. Õnnelikul kombel saingi ühendada oma erialase huvi ja soovi saada koheseid tulemusi. See motiveeribki.
Sõbrad ütlesid, et 5. kursuseks, kui olin alustanud teadustööga ja töötanud abiõena neurointensiivis, olin üks vähestest õnnelikest, kellel polnud enam muud valikut. Kõik käis loomulikult. Ei olnud küsimust „mis eriala“, vaid kas „jah või ei“. Enda jaoks olin sellele küsimusele varakult ära vastanud. Kui midagi muud ei taha enam valida, siis ärkadki igal hommikul üles ja tahad oma erialaga tegeleda.
Hiljem on entusiasmist kindlasti suur abi. Aga elus peavad olema ka teised huvid ja väljundid. Mind on alati aidanud sõbrad, reisimine ja matkamine. Fotograafia näiteks aitab rohkem keskenduda sellele, mis meid ümbritseb, mitte ainult oma mõtetele. Viimasel ajal on mind tõmmanud mäed. Seal matkamine ja ronimine on nagu kirurgilise valiku tegemine. Alati peab mõtleme erinevatele juurdepääsudele ning valida saab kergemate ja raskemate vahel. Peab tõsiselt hindama riski.
Milline on neurokirurgia tase Eestis?
Üldiselt neurokirurgia tase on Eestis kõrge. Meil on kõik ravid ja protseduurid teostatavad, kõik vajalik tehnika on olemas. Euroopa keskmisest on meil ikka parem, kindlasti kõrgem kui lähinaabritel Lätil ja Leedul; võrreldav Skandinaavia riikidega.
Sellegipoolest baseerub meie töö siin suuresti isiklikul motivatsioonil ja entusiasmil; paljuski süsteem toimib isikute pühendumisel. Näiteks võiks tuua dr. Tõnu Rätsepa, prof. Toomas Asseri jne.
Kuidas on lood neurokirurgia residentuuri tasemega Eestis?
Residentuuri tase on ka hea. Raske on võrrelda teistega, kuna neid pole ma isiklikult kogenud. Suuremates keskustes on tihemini võimalik näha haruldasi juhtumeid, samal ajal on meil aga näiteks võimalik ise rohkem praktiseerida ja teha.
Helsingis (Helsingi Ülikoolis – toim) näiteks on teoreetiline maht suurem - patsiente nähakse rohkem, kuid ise tehakse vähem. Kuuldatavasti, Tamperes saavad residendid ise varakult opereerida, kuid tõelisi väljakutseid ei näe. Meie oleme tõenäoliselt kuskil seal keskel.
Oled Eesti Arsti otsingumootori andmetel nelja teadusartikli kaasautor. Kuidas teadustööga tegelema hakkasid?
See hakkas 3. kursusel pihta. Sain aru, et olen erialast huvitatud ja tahtsin asja kallale asuda. Prof. Asser ja Tõnu Rätsep pakkusid neuroringi kaudu võimalust osaleda uuringus, mille jaoks pidime patsientide haiguslugusid läbi töötama. Sellest kirjutasime esimese artikli. Järgmisel aastal uurisime juba patsiente ja seda, kuidas nad hakkama saavad, nende probleeme. Juhendajate abiga hakkasime asjaga tegelema ning vajaliku õppisime töö käigus. Niimoodi õpibki – töö käigus. Residentuuri käigus tekkis tahtmine arendada teemat edasi doktoritööks, mis eeldab rahvusvahelistes ajakirjades publitseerimist.
Mida teadustöö tegemine sulle juurde andnud on?
Teadustöö annab palju motivatsiooni juurde. Ta sunnib tegema rohkem: uurima kirjandust, mõtlema süstemaatiliselt, analüüsima kaasaegseid lähenemisi. See tegelikult kandub üle ka igapäeva praktilistesse tegevustesse. Erialad arenevad pidevalt ning ei ole pääsu väliskirjanduse uurimise vajadusest. Tuleb hakata varakult harjuma artiklite lugemisega ja arendama kriitilist mõtlemist. Teadustöö jaoks tuleb kasutada oma vaba aega, aga „mida rohkem teed, seda rohkem jõuad“.
Kunagi oli valik, et kas tegeleda või mitte üldse tegeleda: ütleksin, et pigem on kasulik kaasata teadustööd oma igapäevasesse praktikasse.
Kumb on tähtsam: teha teadustööd või olla praktiseeriv arst?
Minu jaoks on need kaks asja lahutamatud. Üldiselt olen juba valinud olla praktiseeriv arst ja tegeleda kliinilise tööga. Kõik suuremad kohustused on need, mis on patsiendi ees - olla võimalikult hea arst ja kirurg. Tänapäeval on arstidel ka kohustus tegeleda vähemal või rohkemal määral teadustööga, sest see on oluline nii üldpildis kui ka isiklikuks arenguks.
Kas neurokirurgia on kõigile? Kellele?
Neurokirurgiaga tegelemisel peab olema väga suur huvi ja entusiasm selle vastu. Töökoormus, pideva õppimise ja arenemise vajadus ning vastutus, mis sellega kaasnevad, on üpriski suured.
Tähtis on omada head stressitaluvust ja analüüsivõimet. Iga neurokirurgiline tegevus on seotud riskidega ning vigade hind on suur. Peab olema piisav vastutustundlikkus ja võime raskete olukordadega toime tulla.
Igal kirurgilisel erialal on tähtsal kohal ka käeline oskus ja füüsiline vorm. Neurokirurgia eripära on mikrokirurgiliste tehnikate kasutamine. Peab olema hästi arenenud peenmotoorika ja tahtmine ennast sellises vormis hoida.
Väga palju on ka üksiku inimese tööd: anatoomia uurimist, treenimist ja pühendumist. Terve elu peab sellega tegelema.
Kas hea peenmotoorika on pigem kaasasündinud või on võimalik seda arendada?
Eeldused on mõnel kindlasti paremad, kuid igasugune motoorne oskus on arendatav. Kui küsida, kas tähtsam on järjepidevus ja kohusetundlikkus või anne, siis pigem usun, et tähtsam on tundide viisi tööd teha - seega järjepidevus ja kohusetundlikkus.
CURARE
Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja
eays.curare@gmail.com