top of page
Search

Noore arsti päevikud IV

Autor: Eneli Maranik

10.mai

Mõni valve on lihtsalt rohkem käest ära kui teine. Tänaõhtune tramm* ei näi lahenevat ka südaööks – kui kella 23 ajal saabub järjekorras päeva seitsmes gastroenteriidiga laps, kes on lõunast alates oksendanud ning vajab selgelt infusioonravi, aga kohad on täis nii ägedate infektsioonide osakonnas kui ka terves lastekliinikus, siis tuleb natuke ahastus peale. Ei ole midagi teha, tuleb ajutiselt avada oksetõve ravimise osakond all EMOs ning läbivaatusruumid palatiteks muuta. Rekordiliselt saan kella 22 asemel (kui õhtune valve peaks lõppema) tulema lastekliinikust kella ühe ajal öösel, kui järjekord on enam-vähem lahenenud. Pean majas tagasi olema vähem kui seitsme tunni pärast – tunnen juba ette hommikust vana head rongi alla jäänud tunnet.


*Tramm, buss, rong, laulupidu – klassikaliselt sõiduvahendite nimedega väljendatav olukord, kus nimekiri patsientidest lastekliiniku EMO ootenimekirjas ei paista vähenevat ning on tekkinud täielik ummik, kuna mingil heal põhjusel on JÄLLE kõik patsiendid leidnud Lunini 6 erakorralise vastuvõtu ukse üles täpselt samal ajal.


28.juuni

Haiglas töötamine annab üsna hea ülevaate ja läbilõike ühiskonnast – kuskil mujal ei ole tõenäoliselt nii lähedast kokkupuudet kõikvõimalike erinevate inimestega. Vahel saad aru, et mõned inimesed elavad mingis teises reaalsuses. Näiteks hetkel kui laps on traumajärgselt hospitaliseeritud jälgimiseks ning ema küsib, kus siin majas rikaste palatid asuvad. Ei jää muud üle, kui imestunult talle otsa vaadata ja jätkuva imestuse saatel lihtsalt palatist ära minna.


14.juuli

Lõpuks on saabunud aeg, kui terve ägedate infektsioonide osakond ei ole täis ja patsiente on vahelduseks vähe, mis tähendab, et võtame ühe kaasresidendiga ette tuuri lastekliiniku peidetud salaruumidesse ehk pööningule, keldrisse ja sauna. Jah, lastekliinku keldris on saun (praeguseks küll mittefunktsioneeriv), kus vanadel aegadel peeti kõikvõimalikke pidusid ning kus võis juhtuda, et valvearst pidi otse saunalavalt kiirabi toodud patsienti minema üle vaatama.


22.juuli

Suvine aeg tähendab muuhulgas ka rohkem pöördumisi puukide põhjustatud haiguste tõttu. Kui minu endine juhendaja tuleb valveneuroloogina ühte puukentsefaliidi kahtlusega hospitaliseeritud last vaatama ja helistab siis, et küsida, kas ma tahan talle ise lumbaalpunktsiooni teha, siis ei pea vastust kaua mõtlema. Väikesed võidud elus!


1.august

Algab esimese aasta viimane residentuuritsükkel ehk neonatoloogia also known as beebiteraapia (magava beebi süles hoidmine mõjub väga rahustavalt!). Olen jõudnud enda jaoks n-ö koduosakonda, kus oli minu esimene meditsiiniline töökoht abiõena. Kuigi kokku töötasin seal ainult natuke rohkem kui aasta, on tunne ikkagi väga nostalgiline - poleks sealt justkui kunagi ära läinudki, samas oleks nagu terve igaviku eemal olnud.


Igal juhul on tunduvalt kergem alustada uut tsüklit, kui osakond, selle töökorraldus ning osaliselt ka personal on juba tuttavad. Neonatoloogiat on pediaatria residentuuris kokku neli kuud, millest ühe veedame sünnitusjärgses osakonnas, kus teeme läbivaatust tervetele beebidele, et neid koju lubada. Lisaks kuulub igapäevase värskete beebide (või nagu üks juhendaja armastab öelda: „värskelt küpsetatud pärdikute”) seisundi hindamise juurde ka juhendajaga keisrilõigetel käimine ning opitoas lapsele esmase läbivaatuse tegemine. Kojuminikule eelnevat visiiti teeme koos ämmaemandaga ning juba esimesel päeval on natuke sürreaalne olukord – teen beebidele läbivaatust koos ämmaemandaga, kes 26 aastat tagasi oli minu enda ämmaemand, kui sündisin. Wild!


22.august

Ajalooline päev – nii minu viimane kui ka üldse viimane valve Lunini 6 roosas majas. Infomaterjalid, mida vanematele kaasa anname, on juba teise majja ära kolitud, laost on välja otsitud ära kasutamist tahtvad kaheldava väärtuse ja imeliku pikkusega kummikindad ning kurgu vaatamiseks mõeldud spaatlid on lihtsalt otsa saanud. Olen täna valves koos ühe neonatoloogiga – seda tunnevad vist kaugele juba ka lapsevanemad, sest õhtustest pöördumistest umbes 80% moodustavad kuni kahe kuu vanused imikud. Elu kõige viimase tööpäeva lõpetuseks roosas majas teeme ühe õega nüüdseks peaaegu tühjas ja tondilossi meenutavas lastekliinikus viimase ringkäigu kuskilt õudukast pärineva muusika ja telefoni taskulambi saatel.



28.august

Kliinikum on viimastel aastatel korraldanud augusti lõpus kõigile töötajatele suvelõpuürituse. Sel aastal oli sündmuse üheks osaks vanas tühjas lastekliinikus kokku pandud escape room pealkirjaga „Roosa maja saladused”, mis kujutas endast aja peale ülesannete lahendamist erinevates punktides üle maja. Tiim Konku (vihje meie residentide ruumile roosas majas teisel korrusel, millest oli juttu eelmises artiklis) võttis ülesannet väga tõsiselt ega tulnud jalutama. Mingi eelis peab ju ometigi saavutatud olema viimase aasta jooksul treppidel, osakondades ja all garderoobides higistamisega: maja oli selge ja lühim tee järgmisse punkti samuti – peaaegu 100 tiimi seas panime võistluse 42 minutiga kinni.



30.august

Kui paljud saavad öelda, et on pidanud haiglas pidžaamapidu, laulnud öösel kell kaks oma juhendajatega kardioloogia ambulatoorses kabinetis karaoket ja hommikul õhupallide saatel rongkäiguga uude haiglasse kõndinud? Meie saame, sest esimese residentuuriaasta lõpetasime Lunini roosa maja ärasaatmispeoga. Paarisaja meetri ulatuses jõulutuledega kaunistatud lastekliinik muutus üheks õhtuks (ja ööks) tantsuplatsiks, toidutänavaks, karaokelavaks ja laagriks. Ei puudunud ka kuldvillak ja oksjon ning emotsioonid said jäädvustatud ka ühiselt valminud kunstitööna.


Terve õhtu pidžaamades ja loomakostüümides ringi käia oli ilmselgelt parim idee ning lastearstidele ja -õdedele täpselt sobiv. Kuigi meie roosa maja oli ajaga väga ära väsinud, seal oli valdavalt kas väga palav või väga külm, erakorralises vastuvõtus olnud „voodid” kujutasid endast sisuliselt vakstuga kaetud puidust aluseid ning me veetsime seal ainult oma esimese residentuuriaasta, oli järgmisel hommikul majast viimast korda välja astudes järsku kuidagi kurb. Õnneks on uues lastekliinikus piisavalt tore ning harjumist ja avastamist vajav keskkond, et vähemalt järgmised paar kuud kulub seal korralikult sisseelamiseks. Tšauki-tšau, roosa maja!


Comments


bottom of page