Autor: Emma Anni Koppel
2023. aasta sügisel kaalusin kahe põneva riigi vahel, mida panna välisvahetuse konkursil esikohale. Peale mitmepäevast pikka arutelu nii iseenda, sõprade ja perega, otsustasin esikohale panna põneva Kesk-Ameerika riigi nimega El Salvador. Rõõmusõnumid saabusid umbes kolme päevaga, kui sain teada, et olingi saanud oma esimese valiku (keda tohutult uudishimu tapab – mu teine valik oli Ecuador). Mõeldud - tehtud - kinnitatud; ostsin ka kuskil kuu hiljem lennupiletid ära (PS! riskantne tegevus, sest alati on võimalus, et vahetus tühistatakse). Peale seda unustasin ma rõõmsalt oma augustikuu plaani umbes pooleks aastaks ära. Ja mida ma tollel hetkel ei teadnud: Et august 2024 tuleb mu elus väga pöörane kuu koos tõeliste Ameerika mägede moodi emotsioonidega!
Ütlen ausalt, et dokumentide osas vedas mul tohutult: Ei nõutud ühtki motivatsioonikirja, hinnetelehte, soovituskirja, vaktsineerimisi... no tõesti praktiliselt mitte midagi. Sain oma avalduse kenasti varakult saadetud, sest põhimõtteliselt pidin vajutama vaid ühte nuppu („send“).
Kerime ajas mõnusalt edasi ja käes on 1. august 2024 ja mu lennuk väljub Tallinnast varahommikul. Kenasti kolm eraldi lennureisi hiljem (Tallinn-Frankfurt; Frankfurt-Dallas; Dallas-El Salvador) maandusin üllataval kombel samal kuupäeval San Salvadori lennujaamas. Kuna mu tolleaegne kontaktisik just tuli oma välisvahetuselt, siis anti mulle vaid juhised, kuidas leida üles autojuht, kes viib mind ööbimiskohta. Olin üllatunud, et elasin selle sõidu üle, sest tolleks hetkeks olin olnud üleval üle 24 tunni.
Esimene augustikuu nädal mul tegelikult haiglapraktikat polnud, sest riigis olid tol nädalal pühad. Küll aga olin mures, et mida ma seal siis tegema hakkan ja kellega olen, sest iga järgneva päevaga sain aru, et mulle tõesti pole antud piisavalt infot. Väga hea on siinkohal tuua näide, kuidas mulle ei mainitud, et WC-potti ei tohi paberit visata ja sain sellest teada vaid katse-eksitus meetodil. Lootsin, et peale minu tuleb veel teisigi välisvahetuses osalejaid, aga ei, augustikuus ma olin ainukene tudeng väljamaalt. Üldse. Olukorra leevendamiseks kutsus mu tolleaegne kontaktisik mind oma perega reisile Guatemalasse. Kuna ma ei soovinud olla üksinda AirBnBs, siis nõustusin. Reis ise oli täitsa tore, kuid erilisi mälestusi mul pole (peale suure urineerimishäda). Viimane oli tingitud faktist, et peatuda sai seal riigis ainult teatud tanklates (nagu võite oletada, siis taolises piirkonnas on pluss-miinus puhta WC võimalusega natuke keeruline).
Paar päeva hiljem (käsil on ikka veel seesama esimene nädal ilma haiglapraktikata) olles aru saanud, et minu kontaktisikust asja pole, sain tuttavaks naisega, kes omas korterit, milles kuu aega resideerusin. Kohe esimesel õhtul saime hea klapi ning ta isegi kutsus mind ööbima oma koju, mis asus mägedes. Mõeldud-tehtud, mis ikka juhtuda saab – sõitsime 40 minutit udus ja pimeduses tema koju. Ja kõik sai korda! Ärkasime tohutult vara, et näha päikesetõusu, edasi läksime hommikust sööma ja seejärel kergele matkale.
Teise nädala alguses läks lahti mu haiglapraktika, mis oli üldkirurgia osakonnas San Rafaeli haiglas, Santa Teclas. Kohal pidin olema kell 7 hommikul. Kui seda esimest korda kuulsin, siis olin kergelt öeldes hämmelduses, sest Tartus magan üldiselt sel ajal veel õndsat und. Aga nii oli – kogu riigis hakkabki elu metsikult vara. Koolid, haiglatöö, poed – kõik seepärast, et päike tõuseb vara ja loojub ka vara. Iga päev käisin haiglas kell 7-15, esmaspäevast reedeni. Ärkasin selleks kell 6 ja iga päev viis mind sinna kohaliku organisatsiooni poolt kinni makstud autojuht. Siinkohal on hea mainida, et tegemist on 100% autoriigiga. Olgu, seal tõepoolest on olemas ühistransport (bussid), aga nende sõiduplaani pole kuskil üleval ja nii palju kui ma aru sain, peatuvad ka täiesti randoomselt. Ühe korra sain selle kogemuse ka ise – karastunud tartlase jaoks hullu polnud midagi, aga teistmoodi kogemus küll.
Kuskil esimese haiglanädala teisel poolel oli mul meeletult kurb olla, sest nagu juba varem mainisin, olin ainus välistudeng ning kontaktisiku olemasolu oli leebelt öeldes olematu. Kuid ma valisin El Salvadori osaliselt sellepärast, et keegi väga sellest riigist miskit peale „äsja“ ehitatud vangla ei tea, siis teisest küljest lugesin, et neil on super sotsiaalprogramm, mis peaks hõlmama vulkaane, randa ja mägesid. Sellel hetkel oli kindlasti mu vahetuse madalpunkt ja vaatamata toredale seltskonnale haiglas, mõtlesin, et lahkun varem.
Kuid äkitselt juhtus miskit, mis tegi mu vahetusele 180-kraadise pöörde. Ma sain endale uue kontaktisiku, kes oli vabatahtlikult nõus mind enda hoole alla võtma. Ja ma tõesti ei liialda, kui ütlen, eriti tagantjärele mõeldes, et mu vahetus oli jäädavalt muutunud.
Uue kontaktisikuga sain käia rannas esimest korda surfamas, vulkaanil ja mis ma arvan, et on üks tänuväärsemaid tegevusi: ta tutvustas mind oma sõpradele. Juhuslikult nad elasid isegi samas naabruskonnas, kus mina!
Haiglas sain oma osakonnas väga palju teha. Peaaegu igal operatsioonil sain assisteerida, instrumente hoida ja isegi mõned korrad õmmelda. Kuna mul polnud kindlat juhendajat, siis käisin opisaalist opisaali ja vaatasin/osalesin enda jaoks põnevaimatel lõikustel. Mu üldjuhendaja oli üldkirurgia osakonna juhataja, kes väga palju ise ei lõiganud ning tema jaoks oli tähtis vaid see, et iga päev oleksin punktipealt kell 7 kohal. Kõige rohkem nägin sapipõie eemaldamisi ja songaplastikat, aga ka apendektoomiaid, kasvajate eemaldamist, veresoonte lõikusi. Kuna mõnel pärastlõunal polnud üldkirurgilisi protseduure, siis sain osaleda ja näha keisrilõiget ja ortopeedilisi operatsioone.
Kuna haiglas olid kõik mu vastu nii toredad, siis kutsuti mind kaasa üldkirurgia osakonna ühisele väljasõidule Santa Ana vulkaanile. See matk oli tohutult tore ja sain ühe asja enda bucketlist’ist maha tõmmata. Lisaks sain ühe residendiga nii hästi läbi, et ta kutsus mind nädalavahetuseks Santa Ana linna, kust ta pärit oli, ning järgmisel päeval läksime ta perega kohaliku kose juurde matkama.
Matkata sain ma küll tohutult palju. Kõige suuremaks väljakutseks osutus 24 km-ne matk mäele nimega Cerro El Brujo. Seega otsustasin päev enne seda minna turismigrupiga 12 km ülesmäge ja siis samapalju alla. Ütleme nii, et ma kindlasti ei kahetse selle läbimist, küll aga vajasid mu jalad ja puusad pikaajalist toibumist.
Tõesti, ma nägin ja tegin nii palju asju. Alates ootamatutest kultuurišokkidest ja varajastest ärkamistest, kuni põnevate uute inimeste ja pupusadeni (maksimaalselt hea kohalik toit, mida ma peale muude asjade tohutult igatsema jään), olen nii-nii õnnelik ja rahul, et valisin just selle riigi. Kuna mu tunded käisid seal nii tugevalt üles-alla, siis ei osanud ma arvatagi, et see vahetus teeb mind nii tohutult õnnelikuks ja et oleksin tahtnud isegi kauemaks jääda!
Lõpetuseks ütleksin veel, et saaksin kirjutada lausa oma kogemusraamatu „Minu-sarja“, sest nägin ja kogesin nii palju, et see lihtsalt ei mahu siia kogemusloosse ära. Ma soovitan kõigil alati oma vahetus lõpuni olla ja sarnases olukorras tutvuda kohalikega ning võtta siiski kõike sellest riigist. Ja kes satub veel El Salvadori – turvaline, hea toit, mäed, vulkaanid, rannad, inimesed – mida veel elult tahta.