top of page
Search

Peremeditsiini eriala võlud ja valud. Intervjuu Siiri Paistega


Siiri Paiste, foto: Anni Õnneleid


Autor: Kadri-Ann Parmas


Arvestades praegust epidemioloogilist eriolukorda Eestis, on järjest keerukam inimestega silmast silma kohtuda ja intervjuusid läbi viia. Ka selle intervjuu läbiviimisel tuli kahjuks või õnneks interneti võlusid kasutada. Tegin Siiri Paistega virtuaalselt lähemalt tutvust ning vestlesime peremeditsiini residentuuri võludest ja valudest, perearsti multifunktsionaalsetest tööoskustest, ootamatutest seikadest tööl ning ka Eesti peremeditsiini tulevikust. 


Miks oled valinud just peremeditsiini eriala? Kuidas residentuuri valiku otsus välja kujunes?


Peremeditsiini jõudsin seetõttu, et sellel erialal on vaheldusrikkam patsientide kooslus ja saab jälgida üldisemalt inimese tervist. Haiglas töötavad erialaspetsialistid tegelevad tavaliselt patsientidega, kel on juba väljakujunenud haigus, kuid mina soovin tegeleda ka ennetustööga. Samuti meeldib mulle perearsti töögraafik, saab päeval tööl käia ning ei pea tegema öövalveid. 


Kas Sul on huvi ka mõne põneva kõrvaleriala vastu, millega sooviksid tulevikus rohkem tegeleda?


Spordimeditsiin on minu teine huvi, seega sel teemal üritan end ikka arendada ja juurde õppida. Sealhulgas huvitab mind ka füsioteraapia, mida on vaja patsientidel traumadest paremini taastumiseks.


Milline on peremeditsiini residentuuri sisseastumiseksam? Kuidas ennast ette valmistasid?


Sisseastumiseksam koosneb kirjalikust ja suulisest osast. Ma enam täpselt ei mäleta, aga vist oli kirjalikus osas 30 küsimust ja aega vastamiseks kaks tundi. Küsimused varieeruvad juhtumianalüüsist kuni ravijuhendite sisuni. Seega soovitan üle vaadata viimasel ajal avaldatud ravijuhendid. Kindlasti tasub üle vaadata laste profülaktilise jälgimise juhend ja vaktsineerimiskava. Üldiselt ütleksin, et peab olema valmis igasuguseks küsimuseks, sest lõpuks võib perearsti kabinetti astuda patsient vanuses 0-100 ja probleemiks võib olla üksik lööbeelement, äge kõhuvalu või hoopis tervisetõendi saamine. Mina ei osanud väga ettevalmistusega tegeleda, sest peremeditsiin on nii lai valdkond. Kuna olin just teinud põhiõppe lõpueksami, siis tundsin end üpris kindlalt, et saan ka residentuuri sisseastumiseksamiga hakkama.


Kuidas hindad peremeditsiini residentuuri taset Eestis? 


Ma pole käinud mujal õppimas, et osata võrrelda meie residentuuri mõni muu riigiga, aga üldiselt hindan residentuuri keskmiselt, sest väga palju oleneb, kus tsükleid teha ja kes satub juhendajaks. Mina oma kogemuse põhjal soovitan võimalusel käia erinevates maakonnahaiglates, et tutvuda üldisemalt Eesti meditsiinisüsteemiga ja väiksemas kohas on ka peremeditsiini resident oodatud kolleeg. Kiidan väga ka meie õppetooli, kes soovib tagasisidet õppetööle ning päriselt kuulab seda, mida residendid ütlevad. Meil on algusest peale reeglid paigas ning tunnen, et saan igakülgset abi, kui vähegi midagi küsin.


Kas peale peremeditsiini residentuuri lõpetamist on töövõimalused head? 


Töövõimalused on suurepärased, sest perearste vajatakse rohkem, kui neid jõutakse õpetada. Mida väiksemasse kohta soovib arst tööle minna, seda kindlamalt ta ka töö leiab. Kõige keerulisem on vast Tartusse töö leidmine, aga tööta üks peremeditsiini residentuuri lõpetanud arst küll ei jää. Perearsti töö on samuti väga mitmekesine, on võimalik hakata ettevõtjaks, saab olla abiarst või asendusarst ning soovi korral saab teha valveid kiirabis ja EMOs.


Milliseid enesetäiendamise võimalusi välismaa pakub? 


Välismaale on võimalik minna tööle siis, kui oskad kohalikku riigikeelt. Toimuvad konverentsid, mis praegusel ajal on pigem virtuaalsed, kuid siiski on võimalik end täiendada. Veel on Vasco de Gama FM360 programm, mille abil on võimalik minna kuni kuuks ajaks välismaale peremeditsiini praktikale. Minul endal oli ka sel aastal plaanis minna Lõuna-Aafrika Vabariiki, kuid aasta 2020 on reisimise suhtes olnud keeruline. 


Kuidas näeb välja Sinu tavaline töönädal? 


Töönädalad on väga erinevad, olenevalt millist tsüklit ma sel hetkel just teen. Peremeditsiini residentuuris on palju ühekuulisi haiglatsükleid, seega peab oskama kiiresti kohaneda uute osakondade ja juhendajatega. Peremeditsiini tsüklit tehes olen teinud tavalist igapäevast neljatunnist vastuvõttu. Esimesel aastal olid vastuvõtud 30-minutilised, kuid täna on need juba 20-minutilised. Haiglatsüklites olles algab tööpäev tavaliselt kell kaheksa ning lõpeb kell neli. Kui juhendajaga on suhtlemine hea ja töö on tolleks päevaks läbi saanud, siis saab ka varem ära minna. Residendina on hea see, et koolitustel käimist arvestatakse töö hulka, seega soovitan soojalt end täiendada nii palju, kui vähegi huvi on. 


Milliste patsientidega Sulle kõige rohkem meeldib tegeleda?


Mulle meeldivad patsiendid, kes on valmis kuulama ja katsetama perearstipoolseid soovitusi ega nõua kohes edasi suunamist erialaspetsialisti juurde. Väga keeruline on kedagi aidata, kui nad ei soovi kuulata ja teevad lõpuks ikka nii, nagu ise heaks arvavad. Õnneks või kahjuks peab sellega kiiresti kohanema, et paljud patsiendid ei soovigi muud, kui lihtsalt kaebusi esitada. Teinekord on rääkimine üksi juba väga raviva efektiga, seega soovitan igal tulevasel residendil õppida kuulamist ja aktsepteerimist. Meditsiinilises mõttes meeldib mulle tegeleda sporditraumadega ja väikelaste profülaktiline läbivaatus on alati meeldiv. Samuti on huvitavad mingid veidrad sümptomid, millele ei ole koheselt mingit vastust, aga kui vestluse käigus läheb nn “pirn põlema” ja tekib idee, mida teha, siis see tekitab millegi saavutamise tunde. Parim on veel see, kui minu pakutud lahendus on päriselt aidanud ja patsient tunnebki end seetõttu paremini.


Räägi mõnest huvitavast juhtumist residentuuri ajal? 


Peremeditsiinis on paljudes juhtumites huvitavaid nüansse ja need pole alati meditsiiniga seotud. Näiteks meenub üks juhtum, kus pereema oli haiglas infarkti tõttu, täiskasvanud poeg aordi aneurüsmiga kardiokirurgias - perearsti ülesanne oli leida voodihaigele pereisale hooldekodus koht. Samas tuli arstil meelde, et talus on ka loomad, kes vajavad toitmist, seega sai helistatud naabrile, kes nendega tegeleks. Perearstitöös peab arvestama, et tihti peab arst olema ka füsioterapeut, psühholoog, nõustaja või sotsiaaltöötaja.


Samuti üks väga huvitav ja õpetlik juhtum, mis hiljuti minuni  jõudis. Üks 6-aastane laps tuli erakorraliselt valvetuppa. UTI kahtlusel oli laps antibiootikumravil, kuid ravi foonil oli endiselt 37,5-38 kraadi palavik ja viimasel ööpäeval lisandus ka oksendamine. EMOs võetud vereproovis oli CRV 230 ringis, hemoglobiin 107 ja trombotsütoos. Samas lapsele 

otsa vaadates tundus tema kõht kuidagi ettevõlvuv jaebatavaline. Isa sõnul on nende peres kõik veidi suuremad, seega ei ole lapse kõht neid eelnevalt seganud. Kõhtu palpeerides ei olnud tunda maksa piiri, parem pool oli kuidagi tugevam ja palpatsiooni oli raske teostada, samas vasakut poolt oli kergem palpeerida. Lapsele me valu ei tekitanud, kui tema kõhtu katsusime. Suunasime lapse koheselt ultrahelisse, kus selgus, et maksakoes on näha mingi kolle ja tsüstiline moodustis ulatub vaagnani. Juhtumi moraal on see, et iga arst peaks ja võiks oma patsiente ikka pealaest jalatallani üle vaadata. Igal läbivaatusel peab panema käed kõhule ja stetoskoobi südamele.


Kuidas on Sinu tööd mõjutanud COVID-19 pandeemia? Kuidas see Sind vaimselt on mõjutanud?


Kevadel pandeemia alguses sain paar nädalat teha telefonikonsultatsioone, mis mulle isegi meeldisid. Mõne patsiendiga oli vestlus viis minutit, samal ajal mõne teisega rääkisin 20 minutit, et saaksime üksteisest ühtmoodi aru ja nii oli võimalik rohkemaid patsiente aidata. Samuti sain nädala puhkust, sest keskuses ei olnud kolme telefoni, millele vastata. Kui hakkasid taas tavapärased vastuvõtud, siis muutuseks oli see, et kandsin alati maski. Hetkel haiglas olles peab esmast patsienti vaatama minnes kasutama isikukaitsevahendeid, mida eelnevalt nii palju ei kasutatud. Muus osas ei ole minu töö küll muutunud. Patsientidel on endiselt tervisemuresid, epikriise peab ikka kirjutama ning koolitustel saab virtuaalselt osaleda.


Minul isiklikult on praegune pandeemiaaeg kulgenud rahulikult ja vaimselt olen sama tugev kui eelnevalt. Mulle on selline rahulikum elutempo isegi hästi mõjunud. Erinevad üritused ei kuhju enam samadele päevadele ega pea tegema raskeid valikuid, et kuhu minna ja kuhu mitte. 


Mis on peamised probleemid peremeditsiini residentuuris ja igapäeva perearstitöös?


Mina leian, et peamiseks probleemiks on juhendajate (nii haigla- kui ka perearstide hulgas) ebastabiilne kvaliteet. Minul on läinud hästi, sest olen kohtunud arstidega, kes on väga pädevad õpetajad. Samas ei ole iga arst mõeldud õpetama meie tulevasi arste, aga kahjuks seda kuidagi ei kontrollita. Teine probleem on teiste spetsialistide suhtumine peremeditsiini residentidesse ja arstidesse. Väga paljud haiglas töötavad arstid on lahedad kolleegid, kellelt saab igasuguseid asju küsida, aga kahjuks on endiselt neid, kes arvavad, et ühe kuuga ei õpita nende erialal midagi ja seetõttu jääme meie veidi tagaplaanile. Loomulikult peab ise olema hakkaja ning oma koht osakonnas tuleb välja teenida, aga positiivsem suhtumine perearstidesse oleks üldiselt vägagi oodatud.


Igapäevases perearstitöös ei olegi nii väga probleeme. Teed vastuvõttu, aitad patsiente, kirjutad epikriise, tellid analüüse, väljastad retsepte jne. Probleemid on pigem seotud nimistu majandamisega, asendusarstide süsteemi puudumises ja tugivõrgustiku puudumises. Eelnevalt sai mainitud, et perearst peab olema mitu spetsialisti ühes, sest neid lihtsalt ei ole piisavalt, eriti maapiirkonnas. Kui lähim füsioterapeut on 20 km kaugusel ja patsiendil puudub transport, et sinna sõita, siis peab perearst ise hakkama saama. Samuti on meil vähe vaimse tervise spetsialiste, seega jääb perearst taas üksinda, et oma patsienti aidata. Selline üksinda rassimine tekitab läbipõlemist.


Kuidas Sa Eesti perearstide tulevikku ette kujutad ning mis mõtteid tekitab hetkeline olukord (suur koormus, tagasihoidlik järelkasv, maal töötamine)? 


Hetkeline olukord on veel keskpärane ning tulevik tundub veidi tume olevat, aga seda paljudel erialadel. Tööealisi inimesi jääb Eestis aina vähemaks ning väljaspool Tallinnat ja Tartut on töötajaid raske igale erialale leida. Samuti on arsti eriala diplomiga võimalik teha ka teisi töid, seega kõik arstid ei hakkagi igapäevast arsti tööd tegema. See jällegi vähendab järelkasvu ja suurendab töökoormust neil, kes tegelevad ravimisega. Ideaalses maailmas kujutan ma ette, et arst saab teha arsti tööd ning muu majadamine jääb teistele. Näiteks kohalik omavalitsus võiks tegeleda praksise ruumide haldamisega ja raamatupidamisega. Aruandlus ja statistika võiks tulla automaatselt IT-süsteemide abil ega pea arsti või õe aega raiskama. Mulle meeldiks, kui meie süsteem oleks paindlikum, sest siis sooviksid noored rohkem teha maapiirkondades näiteks osakoormusega tööd. Mida rohkem on erinevaid võimalusi, et teha vastuvõtte, seda enam arste ja õdesid jääks meditsiinisüsteemi tööle. Paindlikkus aitab vähendada ka läbipõlemist.    


Kas perearstina saab aktiivselt teadusega tegeleda? Mis eeliseid perearstil on võrreldes teiste erialadega? 


Loomulikult saab teadusega tegeleda, kui endal selline soov on olemas. Ravimiuuringutes saab kindlasti osaleda ja perearstina on seda päris mugav teha, sest sa tunned oma nimistu patsiente ning oskad leida neid õigeid, kes võiksid uuringus osaleda. Kindlasti peab siis olema väga hea ajaplaneerimise oskus, et tegeleda korraga teadusega, vastuvõttudega ja praksise majandamisega. Alati on võimalik teha rohkem teadust ja näiteks abiarstina töötades hoida kliinilisi oskusi. 


Millega Sa oma vaba aega sisustad? Kuidas pingeid maandad? 


Mina lähen võrkpallitrenni, jõusaali, jooksma või rabamatkale. Liikumine maandab minu pingeid. Samuti loen raamatuid, käin kultuuri nautimas või saan sõpradega kokku.


Mida Sa ütleksid neile arstitudengitele, kes ei ole veel kindlad, kas valida peremeditsiini residentuur või mitte? 


Kui sulle meeldib mitmekesine päevane töö, siis vali peremeditsiin. Ühel ja samal päeval võid õmmelda väikest haava, kirjeldada seljavaluga patsiendile harjutusi, mida ta teha võiks, nõustada toitumise teemadel või hoopiski teha profülaktilist kontrolli beebidele. Igal erialal on omad head ja vead, kuid perearsti diplomiga on sul töökoht garanteeritud.


 

“Kiidan väga meie õppetooli, kes soovib tagasisidet õppetööle ning päriselt kuulab seda, mida residendid ütlevad. Meil on algusest peale reeglid paigas ning tunnen, et saan igakülgset abi, kui vähegi midagi küsin.”


“Perearstitöös peab arvestama, et tihti peab arst olema ka füsioterapeut, psühholoog, nõustaja või sotsiaaltöötaja.”


“Ühel ja samal päeval võid õmmelda väikest haava, kirjeldada seljavaluga patsiendile harjutusi, mida ta teha võiks, nõustada toitumise teemadel või hoopiski teha profülaktilist kontrolli beebidele. Igal erialal on omad head ja vead, kuid perearsti diplomiga on sul töökoht garanteeritud.”


Comments


bottom of page