Foto: Grete Haube
Autor: Grete Haube
“Kuidas arstid mõtlevad” ilmus originaalis juba aastal 2007, kuid eestikeelne tõlge avaldati alles 2020. aastal. Minuni jõudis see raamat tänu minu emale. Minu ema ei ole igapäevaselt meditsiinimaailmaga seotud ning selle raamatu hankis ta endale lihtsalt isiklikust huvist, et mõista paremini seda maailma, kuhu mina sisenemas olen.
Niisiis, ema kiitis, mina lugesin ja kiidan ka.
Jerome Groopmani põhiline töösuund on hematoloogia ning onkoloogia. Need valdkonnad on teda viinud kokku väga põnevate patsientide ja kolleegidega ning oma kogemustest on ta kirjutanud juba viis raamatut. Teoses “Kuidas arstid mõtlevad” analüüsib ta põhjalikult seda, kuidas on tema arstlik mõtlemine ajaga välja arenenud ning kuidas ta on jälginud oma kolleegide mõtlemist. Ta alustab täiesti algusest, oma internatuuri esimesest päevast. Raamatus katab ta oma lugudes palju erinevaid erialasid, mis teeb lugemise huvitavaks ja vaheldusrikkaks.
Autor arutles palju selle üle, et tihti on arstid oma eriala selgeks õppinud lihtsalt vanemaid kolleege vaadeldes ja järele tehes, mõistmata täielikult nende mõttekäiku. Kuid kõige olulisem on just see, mis toimub arsti peas ning mida ei saa ära arvata. Nii kerkibki esile suur osa raamatu sisust ehk ravivead.
Peamiseks põhjuseks ravivigade tekkes ei pea Jerome Groopman mitte meditsiinilisi või tehnilisi põhjuseid (vale ravimiannus, vale jäseme märgistamine jne), vaid hoopis mõtlemisvigu. Arstid on pidevalt mõjutatud oma sisemistest tundmustest, mille olemasolu nad tunnistada ei taha või ei oska isegi ära tunda. See, mida ja kuidas patsiendid arstile ütlevad, mõjutab oluliselt arstide mõtteviisi. Kognitsioon ja emotsioon on lahutamatud.
Vahel tuleb aga arsti töös ette olukordi, kus andmed ja kliinilised leiud ei sobi omavahel kokku ning siis on silmaga nähtava külge klammerdumine lihtsam.
Lisaks arstide mõtlemisviisidele kirjeldab autor ka erinevaid arstide omadusi. Kas näiteks ebakindlus ja selle välja näitamine oma kolleegidele või patsientidele on alati halb? Mõnikord on ebakindlus edu seisukohast möödapääsmatu.
Autor kirjeldas raamatus ka erinevaid teadustöid ja ka arstidest tehtud uuringuid. Näiteks oli uuring radioloogidest väga põnev - mida rohkem taustainfot nad röntgenpildil oleva patsiendi kohta teada said, seda tõenäolisemalt nad tuvastasid, et patsiendil on eemaldatud üks rangluu. Samas olid need, kes ei leidnud pildil olevat defekti üles, oma vastuses väga kindlad.
Üks uuring keskendus ka sellele, kui paljud arstid ütlevad ravimit välja kirjutades patsiendile, et kui kaua, millal ja mis doosis ravimit võtta ning millised on kõrvaltoimed. Õige vastus: liiga vähesed.
Päris põhjalikult rääkis autor ka tehnoloogia arengust meditsiinis ning sellest, kuidas arstid tuginevad oma otsustes aina rohkem piltdiagnostikale ja jätavad sügavama analüüsimise tagaplaanile.
Minu jaoks olid kõige huvitavamad konkreetsete patsientide lood. Autor kirjeldas suhteliselt täpselt, kuidas tema või mõni tema kolleeg patsientide diagnoosini jõudis ja kuidas patsientidelt saadud infot kasutas. Muidugi on raamatus toodud välja rohkem raskeid ja kriitilisi olukordi, sest need on karjääri jooksul ka kõige meeldejäävamad. Lisaks enda või kolleegide töökogemustele kirjeldab autor ka oma perekonna tervisemuresid ning nendele lahenduste leidmise protsesse.
Üritades end lugedes patsiendi rolli panna, jäi kõige rohkem kõlama soovitus küsida arstilt õigeid küsimusi. Kui arst soovitab näiteks mingit uurivat protseduuri, siis patsient võiks julgemalt küsida, et miks seda vaja on, mida sellega leida loodetakse ja mida selle leidmine muudab. Sellistele küsimustele antavad vastused näitavad patsiendile, kui palju arst tema juhtumist tegelikult teab ja kas ta on ikka kõik sammud põhjalikult läbi mõelnud. Samamoodi on patsiendil võimalik juhtida õigete küsimustega arsti mugavast diagnoosist või ravimeetodist kaugemale mõtlema.
Soovitan seda kergesti loetavat raamatut kõikidele meditsiinitöötajatele ning (potentsiaalsetele) patsientidele!
Comments