"Ebaloomulikud põhjused" raamatuarvustus

Autor: Laura Kranich

“Unnatural causes: the life and many deaths of Britain’s top forensic pathologists” “Ebaloomulikud põhjused”

Kohtupatoloogia on ilmselt üks neist erialadest, mida näeme väga palju teleekraanil, aga mille tegelikkusest meil eriti aimu pole. Selle vea parandamiseks võtsin ette käesoleva raamatu. Dr Richard Shepherd on üks juhtivatest kohtupatoloogidest Ühendkuningriikides. Oma karjääri jooksul on ta aidanud lahendada mitmeid kurikuulsaid juhtumeid ning teinud enam kui 23 000 lahangut. See raamat on kirjutatud mitmete aastate jooksul ning heidab pilgu nii Shepherdi töösse kui ka eraellu.

Juhtumeid, mida raamatus kirjeldatakse, on seinast seina ja igaühel on oma lugu rääkida. Ette tuleb nii “rutiinsemaid” päevi kui ka keerulisemaid juhtumeid. Natuke antakse aimu ka kohtupatoloogi tööst sündmuspaigal, mis ei ole kohe kindlasti selline, nagu filmides näha võib. Arst ei kirjelda juhtunut politseiniku käeviipe peale viimse detailini ära. Reaalsus on kahjuks palju keerulisem. Raamatu käigus kirjeldab Shepherd ka läbisaamist kolleegidega, sh politseinikega. Otse loomulikult ei puudu ühestki tööpäevast ka kohustuslikud teepausid, sest tegemist on ju ikkagi inglastega.

Üsna palju keskendub Shepherd ka oma lapsepõlvele ning pereelule. See võib algul tunduda igav ja tulutu, kuid tegelikult annab see laiemalt aimu sellest, kuidas arsti töö võib kodust elu mõjutada. Lisaks sellele, et Shepherd pühendab kohati ebaproportsionaalselt palju aega tööle, on tal ka tihtipeale keeruline oma tööd koju mitte kaasa võtta. See tekitab kodus loomulikult palju lisapingeid. Lisada sinna hulka veel mitu last ning arstiks õppiv abikaasa… Mõned pered on keerulisemad kui teised.

Shepherd on oma karjääri jooksul kokku puutunud mitmete rohkem (või lausa väga palju) kajastust saanud juhtumitega. Näiteks kutsuti teda pärast Maailma Kaubanduskeskuse terrorirünnakut appi hukkunuid tuvastama. Rünnaku asjaolusid arvestades ei tulnud patoloogidel tuvastada vaid surnukehasid, vaid õõvastaval kombel ka kõik nende eraldunud kehaosad õigesti “ära sorteerida”. Palju kergem oleks muidugi olnud teha massihaud, kuid kuna lähedased ei soovinud, et nende pereliikmed maetaks koos kurjategijatega, siis oli see päevadepikkune töö vajalik. Peale 9/11 juhtumi töötas Shepherd veel mitmel tuntumal või ohvriterohkemal sündmuskohal. Näiteks õnnetus, milles hukkus printsess Diana, ning Marchionessi katastroof Thamesi jõel, milles hukkus laeval olnud sünnipäevakülalistest 51 inimest.

Raamatu teises pooles tuleb ette rohkem kohtus käimist, mis kuulub ka kahtlemata kohtupatoloogi argipäeva. Tihti kujutavad need kirjeldused endast mitu lehekülge dialoogi või “see ütles ja too ütles” - tüüpi juttu. Minu jaoks isiklikult muutus see kohati üsna üksluiseks (kuhu need ülipõnevad lahangute kirjeldused siis jäävad?!), kuid kohtusaalis käigud toovad esile ühe tähtsa asjaolu, millega ka Shepherdil rinda pista tuli.

See on nimelt arutlus tõe mõiste ja olemuse üle. Igaühel on sellest imeloomast oma ettekujutus ning need ei pruugi üldse omavahel kokku sobida. Kohusetundlik kohtuarst võib kohtus küll kõike niiviisi tunnistada, nagu tema näeb ja õigeks peab, kuid see ei pruugi sobituda mõne teise inimese eesmärkidega, mistõttu järgnevad pingelised ristküsitlused. Kahjuks on tõde just selline: paindlik ja salakaval.

Sellisest pikaajalisest kokkupuutest surmaga ei jää psüühika kahjuks puutumata. Shepherdil kujunes lõpuks välja posttraumaatiline stressihäire ehk PTSD. Tema ise kirjeldab seda nii: “Minu PTSD põhjuseks ei ole ükski kindel surnukeha nendest 23 000-st, mida lahanud olen. See pole põhjustatud ka kõigi nende poolt ühekorraga. Seda ei põhjustanud ükski kindel katastroof, mille lahendamises osalesin. See pole põhjustatud ka kõigi nende poolt ühekorraga. Selle põhjustas elukestev tunnistajaks olemine inimeste ebainimlikkusele teiste suhtes.”.

Kuigi ma pole kaugeltki sama läbi elanud ning ei oska seda ette kujutada, tundub see põhjendus vägagi loogiline. Kogu elu keerulist tõde taga ajades langes Shepherd ise mõnes mõttes selle ohvriks.

Soovitan raamatut kõigile, kel on vähegi huvi kohtupatoloogia “köögipoole” vastu. Valmis tuleb olla selleks, et raamat sisaldab omajagu meditsiinilisi fun fact’e, mis minusugusele on tohutult põnevad, nõrganärvilisematel aga võivad kananaha ihule tuua. Peale selle on minu arust väga huvitav ka see, et teos on kirjutatud üsna pika aja jooksul, mille vältel on lugeja tunnistajaks patoloogia muutumisele ajas, nt DNA tähtsuse suurele kasvule. Kokkuvõtteks ütlen, et see lugemine pole ehk lihtsamate killast, kuid on kindlasti seda väärt!

Käesolevast raamatust ei olnud mul enne selle raamatukogus silmamist aimugi, aga kuna olin juba meditsiiniliste memuaaride otsingul, siis tuli ka see minuga koju kaasa. Teose autor on intensiivraviarst Aoife Abbey, kes on oma õpingute ja karjääri jooksul töötanud paljudes haiglates. Enne oma raamatu avaldamist pidas ta blogi varjunime The Secret Doctor all.

Raamatu ülesehitus ja rõhk on selgelt mõistetav juba enne lugema hakkamist. Autor nimetab seitset emotsiooni (olgugi, et pealkirjas nimetatakse neid luulelisemalt “elumärkideks”) ning iga peatükk keskendubki ühele neist. Nendeks emotsioonideks on hirm, lein, rõõm, mõtete kõrvalejuhtimine, viha, jälestus ja lootus. Sisukorda vaadates ja nende valitud emotsioonide peale mõeldes tundus mulle see valik küsitav, kuna on olemas palju muid emotsioone ning mõnda Abbey valitutest ma võib-olla emotsiooniks ei nimetakski. Ma ei kujutanud päris selgelt ette, kuidas ta üht või teist lugejale serveerida kavatseb. Sellegipoolest hakkasin avatud meelega lugema, sest väljaõppinud arst on ometi neis asjades palju teadjam kui ükski arstirebane. Igat emotsiooni seletab Abbey lahti paljude praktikas nähtud lugude näitel, mis lähevad tihtipeale üsna järsult teineteiseks üle. Need, kes ootavad põnevusega juhtumite meditsiinilisemat seletust, peavad kahjuks pigem pettuma. Iga patsiendi tausta avatakse veidi, kuid täpselt nii palju, et lugeja teaks, miks nad üldse haiglasse sattusid. Selles mõttes on see väga sissepoole vaatav teos: keskendutaksegi tõepoolest pigem emotsioonidele ja nende mõistmisele. Mõnevõrra jagatakse lugejaga ka patsientide tundeid ja emotsioone, kuid lõviosas arutleb Abbey enda omade üle. On aru saada, et ta on iga loo ja emotsiooni üle väga palju mõtisklenud. Sealjuures võib tekkida küsimus, et kuhu jääb sellise narratiivi juures see patsiendikeskne suhtumine, millest ta ise korduvalt räägib. Lisaks on ta minu meelest mõnda aspekti oma tunnetest ka liigselt analüüsinud. Nii kirjeldab ta mõnda muret, mis minu jaoks jäi võib-olla veidi elukaugeks ja millega oli raske samastuda, näiteks oma võimetust jälestust tunda. Samas kirjeldab ta kõike väga põhjalikult ning kuna tegu on sõnaosava inimesega, siis oli seda kõike ka enam-vähem põnev lugeda.

Abbey kirjeldab, mida tähendab olla elus ning elavate eest hoolitseda. Kõik seitse emotsiooni on sellised, mida kõik vähemalt kord elus tunneme. Arstid aga seevastu kogevad neid peaaegu et iga päev. Raamatu lõpuks jõuab autor järeldusele, et see ongi viis, kuidas arstiks olemist teistele seletada: arstiks olemine tähendab tunda kõike. Kõige tundmine aga tähendabki elus olemist. Ometigi peavad arstid oskama ehitada müüri enda ja oma patsientide laia tunnetespektri vahele, et kaitsta iseenda vaimset tervist. Tundma peab, kuid tunnetel ei saa lasta lainetena endast üle käia. Üks raamatu tähtsatest sõnumitest on see, et ka halvaks tembeldatud emotsioonidel on elus oma koht. Kasulik on näiteks tunda veidi viha, mille abil saab toita kirge või inspiratsiooni.

Seda teost lugema hakates peab teadma, et tegu on mõtisklevamat ja võib-olla ka veidi depressiivsemat sorti raamatuga. Ärge saage minust valesti aru - ette tuleb toredaid ja lausa väga toredaid lugusid. Asi on vaid tolle konkreetse arsti eriala töös. Intensiivraviosakonnas on see tavaline, et suurt osa patsiente ei saa mingi ime läbi päästa ning patsientidega tulevad tihti kaasa ka pereliikmed koos oma tunnetega. Ometigi on raamat väga südamlik ning inimlikult jutustatud. Võrdleksin seda raamatuga “Hoolivuse keel”, mis räägib ühe õe kogemustest.

Soovitaksin seda raamatut kõigile, kel on soov teada saada, mis tunne (justnimelt tunne) on olla arst. Põnevate meditsiiniliste juhtumite uurimiseks on kuhjaga muid sarnaseid teoseid. See siin on aga mõnus ja üsna lühike pilguheit arstide elu vaimsemasse poolde ning usun, et siin leidub midagi nii patsientidele kui ka arstidele.