Autor: Annika Arrak
Aasta tagasi oli rahu ja inimõiguste töögrupis viis liiget, kes töötasid täistuuridel, et valmistada ette senist töögrupi suurimat üritust - Katastroofimeditsiini talkshow’d. Kaks aastat tagasi ei olnud rahu ja inimõiguste töögruppi olemaski, kuid mõte juba küpses Doris Poolametsa peas, et asjad nii jääda ei saa. Hakkasime tööle ja tõstsime rahu ja inimõigused taas EAÜSis pildile - see ei olnud kerge, ja kerge ei ole siiani, aga mul on sügavalt hea meel, et tolle teekonna ette võtsime, sest just sellest töögrupist on saanud üks põnevamaid kogemusi ja parimaid edulugusid minu elus.
Rahu ja inimõigused ei saa olla valdkond, mis jäetakse tähelepanuta. Töögrupi juhtimine aastal, mil algas 21. sajandi suurim sõda, on õpetanud paljut, aga peamiselt seda, kui tähtis on hoida silmad ja kõrvad lahti ning mitte ignoreerida kõike kurja maailmas. Palju lihtsam oleks mitte mõelda, mitte kuulata ja tähele panna ning elada omas mullis, kus neid põhjapanevaid, maailmaraputavaid probleeme ei eksisteeri. Aga aina selgemaks saab see, kui tähtis on seda mitte teha. Meie olemegi see maailm, millel on nii kohutavad vead. Meie oleme ainsad, kes saavad seda paremaks muuta, ja kui meie otsustame, et see on liiga raske ülesanne, siis asjad mitte ei püsi stagnatsioonis vaid lähevad aktiivselt hullemaks.
Seepärast - kui midagi teha, siis korralikult. Sel aastal kogusime me mitmel rindel raha nii Ukraina sõjaväe, meditsiinitöötajate kui põgenike jaoks. Me võtsime põgenikud Eestisse vastu, käisime vabatahtlikena abikeskustes ja korraldasime mängupäevi, et Ukraina lapsed tunneksid end Eestis turvaliselt. Me korraldasime heategevusliku laada, millega me mitte ainult ei kogunud sõjapõgenikele raha, vaid ka tutvustasime Ukraina kultuuri Eestile. Me jagasime lugusid ja kutsusime seda koledust oma silmaga näinud inimesed rääkima, mis päriselt toimub 21. sajandil riigis, mida üritatakse maatasa teha. Aasta otsa jagasime me uudiseid ja lugusid sotsiaalmeedias ning ka võimalusi annetada - me ei unustanud, et sõda käib edasi, isegi kui maailmale vajus see teema vaikselt unustusehõlma. Ja see on imeline.
Rahu ja inimõiguste töögrupis on nüüdseks umbes 50 liiget. Kui võrrelda aastataguse ajaga, kõlab see uskumatult. Ja kõik need inimesed leiavad aega ka teistele - selles töögrupis ei tee me tööd enda jaoks, vaid selleks, et halvemas olukorras inimesed saaksid sellised eluolud, mida nad väärivad. Kõik, kes selle aasta jooksul on panustanud töögrupi tegemistesse, on tõstnud teised - täiesti võõrad inimesed - enda huvidest kõrgemale. Mõned neist on panustanud tunde ja tunde, et saada valmis mõni projekt, üritus või postitus, mis ehk mõnele inimesele hinge läheb või kedagi aitab. Kõik on mõelnud kaasa, kuidas maailma paremaks muuta ja mida meie, väike grupp arstitudengeid, päriselt ära teha saame. Ja me päriselt oleme seda teinud - selle tiimiga võiks küll kõik maailma probleemid järjest ette võtta ja ära lahendada.
Me korraldasime augustis ülemaailmse ürituse „Stories from Ukraine”, kuhu tuli osalejaid rohkem kui kümnest eri riigist. Me kuulasime nelja Ukrainaga seotud inimese lugusid, muresid ja mõtteid ning näitasime, et me oleme nende jaoks olemas, aitame ja mõtleme kaasa.
Stories From Ukraine: Kohal oli vaatajaid kümnest eri riigist
Heategevuslik laat Ukraina heaks - kogusime MTÜ Slava Ukrainile 272 eurot
Heategevuslik laat Ukraina heaks - Kohal oli müüjaid igast valdkonnast
Me korraldasime sügisel heategevusliku laada, mille tuludest poole annetasime MTÜ-le Slava Ukraini, et näidata, et me ikka veel toetame. Kogu südamest.
Osalesime delegatsiooniga Balti Noortefoorumil, kus arutlesime ÜRO noordelegaatidega päevakajaliste probleemide üle, et koguda sisendit järgmiseks ÜRO peaassambleeks.
Balti Noortefoorumis arutasime noorte probleemide üle ja kogusime mõtteid ÜRO peaassambleeks
Enesekaitsekoolitus toimus juba teist aastat
Me kirjutasime aasta jooksul 9 postitust erinevatel inimõigustega seotud teemadel, et tuua tähelepanu probleemidele, mida me kõik koos lahendada suudame. Teemadele, millele me tihti unustame mõelda, aga mis ei kao ära.
Jätkasime enesekaitsekoolituse traditsiooniga Rebasehüppel, et kõik EAÜSi liikmed saaksid end tänaval liigeldes ja oma kehas ohutumalt tunda.
Korraldasime eetikaõhtu ravivigade teemal, et rääkida täpselt selgeks, mis olukorrad võivad tekkida tulevikus ja kuidas meie arstidena neid lahendada saame.
Eetikaõhtud: Ravivead - Paneeldiskussioonis osalesid spetsialistid meditsiini- ja õigusteaduse vallast
Maailmakohvik: Arutelu toimus viies laudkonnas
Maailmakohvik: Arutlesime meditsiinis olulistel teemadel
Lisaks tõime lausa 7(!) töögruppi kokku, et arutleda praegu Eestis ja maailmas päevakajalistel ning küllaltki mahavaikitud teemadel maailmakohvikus. Kutsusime viiele laudkonnale spetsialisti ning pidasime maha tõeliselt kirgikütvad vestlused, et mõtiskleda edasiviivate lahenduste üle.
Pidasime koosolekuid, siseõhtuid ja lihtsalt veetsime koos aega, sest need inimesed on lihtsalt nii ägedad!
Võitsime Eesti Noorteühenduste Liidu auhinna panuse eest Ukraina noorte toetuseks, mida käisid galal vastu võtmas imelised katastroofimeditsiini assistendid Mari-Liis Mets ja Ingrid Tamvere.
Ja veetsime palju aega koosolekutel, siseüritustel üksteist tundma õppides
Ja lisaks oleme selle aastaga kogunud märkimisväärse hulga sõpru Ukrainast, kellega tulevikus veel projekte koos korraldada. Nii on peagi ilmumas näiteks intervjuu Eesti sõduriga, kes praegu Ukrainas sõdimas on, ja uksed on March Meetingu ootuses vägagi lahti.
Meid ühendab üks ühine missioon. Ja sellepärast on rahu ja inimõiguste töögrupp lihtsalt imeline koht, mida tuleb hoida, väärtustada ja mille kallal kõvasti tööd teha. Vaadates kui kaugele oleme praeguseks jõudnud, tundub tulevik tõesti üks väga äge väljakutse. Ootan juba huviga, mis järgmine aasta sellele tiimile toob.
Comentarios