top of page
Search

Rebasehüpe 2023


Autorid: Kaisa Padur, Johanna Saare Fotod: Annika Arrak


Johanna:

Rebasehüppe nädala jooksul toimus iga päev igasuguseid erinevaid üritusi, mõnedel päevadel isegi mitu üritust järjest. Otsustasin kohe alguses osaleda võimalikult paljudel – ei tahaks ju ometi seda kõike maha magada.

EAÜSi tutvustaval loengul sain täpsema ülevaate Seltsi tegemistest ja töögruppidest. Kõigi kümne töögrupi kohta anti osalejatele ülevaade – saime teada, kes nad on, mida nad teevad ja mille eest seisavad. Kõik esindajad reklaamisid oma töögruppi väga innukalt ja elavalt ning rääkisid igasugustest põnevatest sündmustest, mida nad korraldavad. Seetõttu tekkis kohe tahtmine võimalikult paljudega liituda. Näiteks rahvatervise töögrupp korraldab diabeedipäeval kaubanduskeskustes veresuhkru mõõtmist, rahu- ja inimõiguste töögrupp korraldab enesekaitsekoolitusi ning keskkonnatervise töögrupp korraldab algklassiõpilastele ühiskokkamisi.

Keskkonnateadliku kokkamise ürituse asukoha leidmine osutus oodatust keerulisemaks, kuid jõudsin siiski õigeaegselt väikesesse rohelisse majja Kliinikumi vastas. Tegemist oli väga hubase koosviibimisega, kus sai uusi tutvusi luua ja maitsvat sööki teha. Huvilisi oli tulnud kohale rohkem, kui esialgu arvati, kuid seda lõbusam oli üritus – seltsis segasem. Oli põnev vaadata, kuidas kõik koos ühendasid jõud, et toitu teha. Väike köök oli üsna varsti täis askeldamist ja jutuvada – mõnus segasumma suvila. Kōik panustasid omal viisil: kes hakkis sibulat ja küüslauku, kes tegeles salatiga, kes tegi lasanjekastet. Varsti oligi lasanje ahjus, köök koristatud ning hakati pingsalt ootama toidu küpsemist. Senikaua saime omavahel rääkida ja uusi tutvusi leida ning soovijatel oli vōimalik panna oma teadmisi proovile keskkonnateemalises kaardimängus. Sain teada, et korraldajad olid mõelnud toiduainete ostmisel keskkonnasäästlikkusele – näiteks eelistati klaaspurkides ja konservides tooteid tetrapakendis toodetele. Samuti oli lasanje lihavaba, kastmes kasutati selle asemel suvikõrvitsat, kikerherneid ja porgandit.

Orgasmilabor tundus kohe alguses kõige põnevama nimega üritusena. Üritusele tehti päris palju reklaami ning vanema kursuse tudengid soovitasid kindlasti kohale minna. Orgasmilaboris ma pettuma ei pidanud – tegemist oli tõesti väga põneva ja hariva üritusega, mis käsitles olulisi teemasid, millest tihti ometi ei räägita. Saime teada meeste ja naiste orgasmide erinevusest ja spetsiifikast, erogeensetest tsoonidest, seksuaalelus ette tulevatest probleeemidest, BDSM-ist ja paljust muust. Loengu lõpus sai ka ise harjutada nööriga käte kinni sidumist. Oli väga tore vaadata, kuivõrd entusiastlikult ja hingestatult rääkisid loengu pidajad meile nendest teemadest – oli näha, et nad on südamega asja juures.

Triaažikoolitus oli tähelepanuväärne üritus, sest osalejad said oma oskusi päriselt praktikas proovile panna. Esialgu toimus kokkuvõtlik loenguosa, kus räägiti, mida triaaž endast kujutab. Tegemist on olukorraga, kus on korraga väga palju kannatanuid ning arstid peavad kiiresti otsustama, keda üldse tasub päästa ning mis järjekorras – haiged jaotatakse kategooriatesse abivajamise kiiruse alusel. Koolitusel jagati osalejad neljasteks rühmadeks ning kordamööda said kõik grupid mängida arste, kes hakkavad ülejäänud „abivajajaid” päästma. „Abivajajad” said endale erinevad rollid, näiteks „maas istuv lahtise luumurruga patsient, hingamissagedus 25, pulss 111”. Situatsioonülesandele lisas realistlikkust juurde klassiruumis kustutatud tuled ning taustal mängiv ärritav ja segav heli. Ülesande lahendamiseks oli aega mõned minutid, „arstid” pidid selle ajaga jõudma kõigi „abivajajateni” ning suutma pingelises ja mürarikkas keskkonnas kiiresti ja täpselt tegutseda. Tegemist oli väga ägeda üritusega, kus sai harjutada kiiret mõtlemist, tegutsemist ja otsustamist.

Enesekaitsekoolitus oli samuti väga praktiline ja ületas minu ootusi. Pooleteise tunniga saime paarides läbi proovida olulisemad enesekaitsevõtted: käelöökide tõrjumine ja vastu löömine, oma käe haardest vabastamine, kägistamise olukorrast välja tulemine, põlvelöökide harjutamine ning enda kaitsmine pikali asendis. Harjutuste vahepeal rääkis juhendaja ründajate eelistustest ohvri suhtes, ohtlike situatsioonide vältimisest, politsei kutsumisest ning rünnakute statistikast. Sain teada, et 95% rünnakutest on põhjustatud sellest, et kas ohver, ründaja või mõlemad on alkoholijoobes. Ründaja jaoks ideaalne ohver kõnnib sihitult ringi, on purjus ja hõivatud telefoni vaatamisega ning kuulab kõrvaklappidest muusikat. Soovitan väga nendel koolitustel osaleda, põhilised enesekaitse võtted ei tule kunagi kahjuks.

Viimase rebasehüppe üritusena toimus rebaste ristimine ja peale seda sügispiknik. Ristimisel sai viieliikmelistes rühmades koos rühmakasvatajatega, kes olid vanemate kursuste õpilased, erinevaid ülesandeid võidu peale lahendada. Saime näiteks oma tiimiga mängida Aliast, disainida rebaste lippu, panna ennast proovile ladinakeelsete anatoomiaterminite kasutamisel, ära arvata haiguslugude põhjal haigusi ja lavastada kirjelduse põhjal foto. Ülesannete vahel saime oma rühmakasvatajatega jagada muljeid õpingutest, kuulata nende kogemusi ning omavahel tutvuda. Edasi läksime uhke rongkäiguga piknikule. Rongkäigu keskel kanti loomulikult värskelt üheskoos valminud lippu, lauldi, mängiti kiirabiautosid ning kohale jõudes anti pidulikult rebasevanne. Lubasime hoolida keskkonnast, kui seltskonnas on keegi keskkonnatervise töögrupist, ning toetada õdesid, sest keegi peab ju patsientidest hoolima. Peale pikka lubaduste nimekirja said kõik näljased rebased ohtralt süüa valgustatud telgis, või siis sellest väljas, ja omavahel õhtu mõnusalt lõpetada.

Pean tunnistama, et kõik üritused suutsid mu ootusi ületada ning isegi päevadel, kus ma jõudsin õhtul kella 21–22 kandis koju, ei kahetsenud ma kordagi kohale minemist. Iga üritus andis mulle midagi juurde – kas siis uusi teadmisi, praktilisi oskusi, tuttavaid või neid kõiki korraga. Suur tänu vanemate kursuste tudengitele, kes rebasehüppe nädalat korraldasid. Kõik oli väga hoolikalt ja läbimõeldult organiseeritud, minul oli igatahes väga tore!


Kaisa:

Minu esimene Rebasehüppe üritus oli speed-dating, mis toimus Maarjamõisa mõisahoones nagu mitmed teisedki üritused. Pärast pikka kolmapäeva algas meeleolukas õhtu ürituse nime kandva mänguga, mille eesmärk oli osavõtjad teineteisega tuttavaks teha. Rõhk oli siiski esmakursuslastega tutvumisel, sest vanemad seltsikad üksteist ju tundsid. Koguneti kahte ringi, sisemisse ja välimisse, et igaüks leiaks endale paarilise. Mängujuht alustas roheliste kaartide väljastamisega igale paarile. Rohelistel kaartidel olid mahedamad küsimused, kollastel keskmised ja punastel särtsakamad küsimused. Üksteisega vestelda oli aega umbes minut, kuid tihti pikenes see mitmeks minutiks – nii lühikese ajaga oli peaaegu võimatu oma põnevad mõtted ja ideed teisele selgeks teha. Ise arvan, et oleks võinud anda igale paarile sama küsimuse ja pärast kolme-nelja minutit vahetada nii paarilist kui ka küsimust, sest nagu peagi selgus, said kaardid imekiiresti otsa. Rebasena sain tunda, et seltsikad olid kihvtid ja omanäolised isiksused, igaühel originaalsed mõtted ja põnevad kogemused. Rohelise kaardi küsimuse stiilinäide oli: „Kui sa oleksid loom, siis milline loom?” ja punase kaardi stiilinäide: „Kas sa oled kunagi uimasteid tarbinud ja kui oled, siis milliseid?” Mäng tekitas sees sooja tunde, sest iga järgmine paariline oli sama avatud ja lahke kui eelmine. Edasi läks õhtu vesteldes uute ja vanade tuttavatega ja mõned seltsiliikmed mängisid ka Twisterit. Õdus ja meeldiv õhtupoolik pika ja väsitava koolipäeva lõpuks.

Paar päeva hiljem võtsin osa mälumängust, mil taas koguneti mõisahoonesse. Seekord jäi see sama tuba väga väikeseks, sest mälumängu huvilisi oli kergelt öeldes jalaga segada. Meeskonnad pidid olema neljaliikmelised, kuid ise osalesin kaheliikmelises võistkonnas. Olenemata sellest, et üritust rühmaliikmete seas promosin, ei leidunud huvilisi. Selle panen reedese päeva süüks – paljud tahtsid koju sõita. Ise olen lapseeast peale mälumängudest osa võtnud, seega see üritus oli minu jaoks meelakkumine. Vähemalt nii ma eeldasin. Paraku oli päris suur eelis kliinilise õppe tudengitel, sest küsimused olid tihti just neile suunatud. Saime siiski meeskonnakaaslasega nii mõnelegi küsimusele hea pakkumise anda ja mitmed vastused läksid otse kümnesse, mis tekitas soovitud elevust. Auhinnalisele kohale me niikuinii ei pretendeerinud, sest teistes meeskondades oli neli või viis liiget, seega poole rohkem potentsiaalseid vastuste teadjaid. Küsimuste sõnastused polnud samuti kõige selgemad, mistõttu tekkis mul vaikimisi soov tulevikus ise uutele rebastele aidata mälumängu koostada.

Järgmine nädal algas tõeliselt põneva üritusega, mis oli minu arvates üks kõige paremini korraldatud üritusi. See oli nimelt töögruppide tutvustamine, kus väikestes rühmades sai „külastada” nelja vabalt valitud töörühma ja silmast silma kohtuda töögrupi juhtidega. Märkasin, kuidas iga töögrupi juhi silm säras. See oli inspireeriv ja ajendas mõtlema – vanema kursuse tudengil on piisavalt aega tegeleda õpingute kõrvalt veel aktiivselt seltsitegevusega ja tagatipuks juhatada töögruppi. Milline ajaplaneerimine selle taga peab olema! Mina valisin külastamiseks hariduse, teaduse, siseürituste ja välisvahetuse töögrupid. Haridusel ja teadusel olid neist neljast minule meeldivaimad visioonid. Välisvahetus tundus ka väga põnev töögrupp olevat, kuid arvan, et sellega on mõistlik liituda hiljem, kui arstitudengil on nii mõnigi tarkus omandatud. Hariduse töögrupp tegi väga head tööd tutvustamaks üritusi ja koolitusi, millest on võimalik seltsikana osa võtta, ning teaduse töögrupp peibutas võimalusega teadusartikleid analüüsida (koos juhendajaga) ja biomeditsiiniringis osaleda. Kuna bio- ja siirdemeditsiin on ka minu huvi, oli see muusika mu kõrvadele. Ainuke „puudus” selle vahva õhtu juures oli see, et igas töötoas sai veeta vaid 15 minutit, mis oli selgelt liiga vähe – infojanused rebased ei tahtnud kohe kuidagi lahkuda.

Järgmisel päeval toimunud välisvahetuse infoõhtul sai kuulda kogemuslugusid (ja üsna humoorikaid!) ning teada riigid, kuhu on võimalik minna sel aastal (ehk milliste riikidega õnnestus koostööleping sõlmida). Nagu ka eelmistel üritustel pakuti infoõhtulgi näksi ja head seltskonda. Selgitati pikemalt uutele seltsikatele, kuidas välisvahetusele kõige suurema tõenäosusega saab – mida ja kui palju selleks teha tuleb. Tänaseni tundub, et just selles töögrupis oodatakse igalt liikmelt panustamist ja samas, iga liige on ka motiveeritud panustama, kui siht (loe: riik) on silme ees.

Minu viimaseks Rebasehüppe ürituseks jäi teadusgrupi õhtu „Ajakirjaklubi: DEMO”. Tunnistan, et olin päris rumal, kui selle ürituse pealkirja vaatasin – ma arvasin, et tegemist on ajakirjaklubiga, mille nimi on DEMO. Kohale jõudes mõistsin, et tegemist oli siiski demo-versiooniga teadusgrupi juhatatavast teadusajakirjade klubist. Aga siit idee – miks mitte panna sellele klubile ka nimi? Võibolla mitte Demo, aga midagi haaravat ja nutikat? Vanema kursuse tudengid tegid esitluse teadusajakirjast loetud artikli põhjal, mis käsitles uuringut, kus eakatel inimestel lasti mängida kuu kuu jooksul iga päev Super Mario 64 mängu, et tuvastada, kas hippokampuses suureneb nende hallaine. Tähtis oli see, et uuringus osalejad poleks kunagi videomängu mänginud – neile õpetati kõik algusest peale koos konsooli kasutamisega. Valim oli väike – uuritavasse gruppi leiti vaid 15 inimest, kellest 11 loobusid, mistõttu kaasati poole uuringu pealt 4 inimest juurde. Aktiivses kontrollgrupis olid eakad, kes õppisid elus esimest korda tarkvara abil klaverit mängima. See oli ilmselt küll rohkem nuppude toksimise õppimine, sest kuidas oleks võimalik üldse videomängu ja klaverimängu võrrelda? Klaverimäng kui selline hõlmab endas lihtsalt rohkem – kuidas oleks konsooli võimalik käsitleda erineva dünaamikaga või fraseeringuga? Super Mariot ei ole võimalik mängida piano’s või forte’s. Tähtis see muidugi polnudki – taheti lihtsalt elimineerida võimalus, et hallaine tihenemine tekib uue motoorika õppimisest. Märkimisväärne on, et klaverimängu õppijatest loobus uuringu vältel vaid paar. Passiivses grupis osalenud eakad ei teinud kumbagi – ei mänginud Super Mariot ega klaverit ja nende hallaine vähenes kuue kuuga märgatavalt, kuigi eeldati, et see ei muutu.

Pärast ettekannet testiti veel oma mälu ja kognitiivseid võimeid ja siis räägiti töögrupi siseasjadest. Kuigi üritus oli mõeldud rebastele, olin mina ainus osalev rebane! Sellegipoolest oli huvitav, lõbus ja suurepärane õhtu. Aitäh korraldajatele nende kahe sisuka nädala eest!



Commenti


bottom of page