Ann Leen Mahhov EAÜS-i sügisesel üldkoosolekul. Foto: Oliver Tomson
Autor: Ann Leen Mahhov
Ei tule vist kellelegi üllatusena, et iga eriala maailm eristub teistest oma inimtüüpide, dünaamika, sõnavara ja elufilosoofia poolest. Kuigi paljud mu sõbrad ja tuttavad on tegusad meditsiinivälises maailmas, kipun enamuse ajast suhtlema siiski kaastudengitega. On kergema vastupanu teed minek rääkida elust ilma, et peaks inimkeelde tõlkima sõnu, nagu hüpertensioon, palpatsioon või medikamentoosne. Tekkinud mugavustsoonis on üpris mõnus vaielda ka meditsiini tuleviku ja näo üle, sest sisimas oleme ühesugused ja sama asja eest väljas. Pärast tulist arutelu selle üle, kuidas langetada alkoholitarbimist Eestis, nõustume vaatamata vestluse tulemile üksmeelselt, et alkoholisurmad on murettekitavad ja vajavad kohest sekkumist. Paraku pole vestluse kasutegur sellisel moel kuigi suur – muutusi see suure tõenäosusega kaasa ei too, kui meie kuldmunad otsustajateni ei jõua.
On 2019. aasta kevad ning valitsus plaanib langetada alkoholiaktsiisi. Eesti Arstide Liit reageerib otsusele, kirjutades selle vastu ühine avaldus, kaasates protsessi ka EAÜS-i. Kuna asjaga on kiire, on liikmetel aega 24 tundi, et anda ühisele sõnavõtule tagasisidet. Reaktsiooniaken on aga üürike ning hiljem kuuldub liikmetelt muret, et selline käitumine ei ole lugupidav. Hea tava näeb ette vähemalt nädalapikkust mõtlemisaega.
November 2019, EAÜS-i sügisese üldkoosolekuni on aega 8 päeva. Grupp inimesi on viimase nädala jooksul maganud keskmiselt 5 tundi ööpäevas, et paaniliselt kirjutada valmis seksuaal- ja soovähemuste terviseriske kirjeldav tekst. Mõni aeg tagasi on teatud jõud hakanud ahistama ja survestama Eesti LGBT Ühingut ja nende noori, takistades neil pidamast teemaõhtuid ning püüdes vähendada rahastust pea ainsale mittetulundusühingule, kus seksuaal- ja soovähemused saavad kodumaal asjakohast abi ja tuge. Kuigi EAÜS-i seksuaaltervise töögrupp tahaks avaldada ühingule toetust, ei saa ta seda teha, sest terve seltsi eest sõna võtta ei tohi ning ka kevadisest juhtumist oli näha, et rutakad kooskõlastamised liikmetega ei ole hea toon. Kibekiiresti kirjutatakse valmis seisukoht, et see üldkoosolekul vastu võtta. Mõttekoht jääb aga siingi, sest seisukoha esitlemise järgselt küsib revisjonikomisjoni esindaja, kas seltsi potentsiaalselt lõhestavaid seisukohti üldse tuleks hääletusele panna. Küsimus näib vastajale kummaline, sest arutluse all on vähemusstressist tulenevad otsesed tervisekahjud, lisaks korraldab töögrupp juba aastaid maikuus homofoobiavastast päeva.
Eesti arstiteadusüliõpilaste visiooniks on edendada Eesti rahva tervist, olles riikliku tähtsusega tervisepoliitika edendaja. Siinkohal on paslik toonitada, et meid kirjeldav apoliitilisuse mõiste on eksitav ning tähendab tegelikult aparteilisust, sest rahvatervise teemadega on võimatu tegeleda ilma, et puudutataks ka seadusandlust. Küll aga ei eelista me ühtegi erakonda teisele. Sellest tulenevalt on EAÜS läbi aegade paistnud meedias silma ohtrate sõnavõttudega. Mäletan iseäranis hästi 5 aasta taguseid aegu, kus avaldasime toetust nii kooseluseadusele kui taunisime lähisuhtevägivalda. Olles terviseteemadel häälekas arvamusliider, reageerisime alati kiirelt – viimane on siinkohal oluline märksõna, sest tavaliselt tekivad konfliktsed olukorrad ootamatult ning reageerida tuleks kohe, mitte paarinädalase hilinemisega. Vastasel juhul on teemaga seonduv selleks ajaks juba meedia huviorbiidist väljas.
Olgu vanasti muru kui roheline tahes, tõele au andes kiputi tollal sõna võtma terve EAÜS-i alt – 5 aastat tagasi oli seltsi seisukohapoliitika alles arendamisjärgus. Täna, aastal 2019 me seda enam teha ei saaks. Liikmed on harjunud, et seltsi sõnavõtud peavad olema ühiselt kooskõlastatud ning nõustun sellega täielikult. Kui aga mõelda, millised on siis need teemad, mille osas saaksime end kuuldavaks teha, jääb see valik üsna hõredaks: seisukohad on vastu võetud vaktsineerimise, abordi, haiglate pommitamise, esinejate mitmekesisuse üle üritustel ning seksuaalse ja soolise enesemääratlemise õiguse küsimuses. Ja ongi kõik. Oleme küsimuse ees, kui palju saame edaspidi üldse rahva tervise teemadel kaasa rääkida, et see seltsi sisemiselt ei lõhestaks. Ka küsin endalt viimasel ajal tihti, millest sõltub see, kas EAÜS saab mingis küsimuses sõna võtta. Kui meie ainsaks avalikult arvamuse avaldamise väljundiks on vaid seisukoht, siis kas ja millist rolli mängib meie kogu praegune tegevus ja temaatilised töögrupid?
Aga teine ja veelgi põnevam küsimus on, kas EAÜS üldse peaks avalikult sõna võtma. Meie praegune suund on rahva tervise edendamine, mis kajastub nii EAÜS-i tunnuslauses, visioonis kui missioonis. Kui aga enda positsioneerimine, eriti keerulistel teemadel, tekitab organisatsioonis konflikte, tasuks ehk maha istuda ja läbi arutada, kes oleme meie ja mida püüame oma tegevusega saavutada. Need inimesed, kes 5 aastat tagasi seltsi juhtisid, tundsid ühiskonna ees suurt vastutust. Nad soovisid, et siseringis peetud targad jutud ei jääks ainult vestluse tasandile, vaid murraks välja, jõuaks tugeva sõnumina ka nendeni, kellel on vahendid olukorda muutmaks, ent kel puudub ligipääs teaduslikule infole. Milline on aga meie suund?
Riigi tasandil aetav tervisepoliitika ei rahune kunagi maha, eriti praegu, mil omavahel põrkuvad väga erinevate eluvaadete esindajad. Ka EAÜS on muutumas, meie liikmed on teadlikumad ja kriitilisemad sellele, mis toimub välissuhtluse, juhatuse ja juhtkonna tasandil ning mul on selle üle ainult hea meel. Kõige selle valguses on lõppemas ka seltsi strateegia aastateks 2016–2020, ent küllap pole kellelegi enam saladuseks, et ettevalmistamise järgus on strateegia koostamine aastateks 2021–2025 (ja kui on, siis üllatus!). Tänased küsimused ja dilemmad, millega praegu igapäevaselt (ja ka selles kirjatükis siin) tegeleme, on seltsi mõttes ühed olulisemad, mida strateegialoomes arutama asume, mistõttu ootame õige varsti igalt liikmelt tagasisidet selle kohta, kuhu suunas ühiselt edasi liikuda (info aruteluõhtute jms kohta tuleb peagi).