Seltsi jätkusuutlikkus siseürituste töögrupiga

Margus Lomp Foto: Oliver Tomson

Autor: Margus Lomp

Mäletate seda hetke kevadel, kus umbes pooled teie tuttavatest ja võibolla ka teie kirjutasite, kuidas olete kodus hullumise äärel? See aeg, kus mõtetes oli, et kui peate ühe päeva veel 10 tundi järjest oma koduseina vaatama, siis tõmbate tapeedi maha ja hakkate seinale kirjutama “All home and no social life make me a dull boy”. Kui eelnevalt erinevatest teadustöödest ja kogemustest veel kindel ei olnud, et hobid, kõrvalised mitmekülgsed tegevused ja sõbrad meie elus suurt rolli mängivad, siis koroonakevade Eesti suunamudijate 30 Facebook’i postitust, 1000 meemi ja 10 Netflix’i sarja hiljem oli see kõik ilmselge. Kuid miks sellest kirjutada just siin ja praegu?

EAÜS-s räägime läbipõlemisest nagu mingist peatamatust elementaarsusest, kuid see probleem ei ole ainult siin, vaid terves arstiõppes. Olelusvõitlus, et saada parimad hinded, parimad praktikakohad, parimad residentuurikohad või lihtsalt oma eesolevatest arvestustest läbi saada väsitab meist ka kõige tugevamad. Me võime unustada end selle kõige sisse hetkeni, kus me lihtsalt ei jaksa enam. Ajani, mil meie jõud saab otsa ja see kireleek, mis algselt eredalt põles, on muutunud vaid õrnaks hõõgumiseks või sootuks kustunud.

Mida selles osas teha? Uskuge mind, et sellele te siit 100% vastust ei leia. Seda küsimust on üritanud lahendada arstiteaduskond juba arvatavasti enne minu ja sinu aega. Aina rohkem tuuakse välja vaimse tervise jälgimist kui loomulikku osa meie arstiõpingutest. Me õpetame Seltsi juhtkonnale ajaplaneerimist ja delegeerimist, kuid üks asi jääb meil ikka kaugustesse. Selleks on kogukonnatunne, millest arvatavasti igal üldkoosolekul räägitakse, kuid mis kõlab sama ulmelisena kui “Eesti viie rikkaima riigi hulka”. Kuid kogukonnatunne ei ole võimatu unelm. See on midagi, mida vajab nii iga toimiv selts kui iga toimiv inimene. Me leiame toe rasketel hetkedel just sõpradelt, tuttavatelt ja kõikidelt teistelt, kellele me oma piinadest kurdame. Tutvused, mis me saame Seltsis ja arstiks õppides, aitavad läbida seda rasket teekonda, mille oleme ette võtnud. Me suudame ühe Eesti kõige suurema ja võimsama üliõpilasseltsina pakkuda inimestele soodustusi ja mõnda lahedat koolitust, kuid reaalsuses pakume seda kõigile meditsiinitudengitele. See ei ole põhjus olla üliõpilasseltsis.

Miks ma peaksin olema EAÜS-i liige? Meievaheliste sidemete tugevdamiseks loodi mitu aastat tagasi jätkusuutlikkuse (praegune siseürituste) töögrupp. Kuigi nimi on muutunud, on eesmärk jäänud samaks. Hoida jätkusuutlikkust nii seltsis kui liikmete hulgas. Paljud teist on käinud mõnel eelmainitud töögrupi üritusel. Need on suured üritused, kus naerame, lollitame, oleme koos ja kus tundume kui üks selts. Kuid kas me ka tunneme seda? Meie hulgas on 400 liiget ja seltsi sisekliima on läbi aastate olnud murekohaks ning on seda siiani. Sellised suured üritused ei tee meid jätkusuutlikuks. Seda teevad sõprusringkonnad, ühised huvid ja soov teha koos midagi või tahe midagi ühiselt armastada/vihata. Selle kõige näiteks võiks tuua midagi, mis on toonud minu kui töögrupijuhi näole suurema naeratuse kui ükski teine üritus sellel aastal. Selleks on maleklubi. See ei ole rahvarohke ega ühenda meie kõigi huvisid. Naeratus ei tulene minu maleoskusest, sest see on võrdväärne ühe vaktsiinivastase jutu teaduspõhisusega. Mu naeratus tuleneb sellest, et ma nägin kümmet inimest tegemas midagi, mida nad naudivad ja seda suurima rõõmuga. Ma nägin Seltsi esimest korda kolme aasta jooksul sellisena nagu olen sellest unistanud. Koht, kus ühise huviga arstitudengid saavad koos aega veeta ja leida arvestuste vahel see aeg mõelda enesele.

Teeme ühe harjutuse. Pange silmad kinni.... Ilmselgelt ma ei mõelnud kohe, sest te ei suuda edasi lugeda, mida teha... Pange silmad kinni ja kujutage ette seltsi kalendrit. Paljud meist teavad, siis see on rohkem täis kui keskmine EMO patsient uusaastaööl, aga hoidkem seda ikkagi oma silmade ees koos kõikide koosolekute, tiimikohtumiste ja diabeedipäevadega ning pange sinna kalendrisse üritus või tegevus, mis teile üle kõige meeldib. Olgu see seotud mõne mängu, spordi, tantsu või ükskõik millisest muust valdkonnast pärit tegevusega. Kujutage ette, et teil on igal teisel kolmapäeval seesama tegevus inimestega, kes mitte ainult ei jaga teiega ühist huvi meditsiini vastu, vaid ka sellesama tegevuse vastu. Nüüd võtke üks tegevus, mida te teha tahaks, kuid pole kunagi teinud. Kujutage ette, et just neljapäeval on see üritus seltsi kalendris ja inimesed lähevad sinna ning otsivad uusi huvilisi. See on see unelm, mille poole võiks ju püüelda. Selts, mida ühendab ühine huvi meditsiini ja inimeste heaolu vastu ning mida hoiab koos kogukond, mida omakorda suured sõpruskonnad. Siin on sinu ja minu põhjus olla osa seltsist! Lõpetuseks tahaks ma olla võib-olla üks kõige tüüpilisem seltsikas üldse ja öelda välja meie moto: “Et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid Eestis.” Seda kuuldes tahaks me kohe appi rutata 1,3 miljonile inimesele, et neid tervemaks ja õnnelikumaks muuta, kuid me unustame alati ühe väikese, kuid äärmiselt tähtsa detaili. See on midagi, mida unustavad peale meie paljud arstid, õed, hooldajad ja muud tervishoiutöötajad. Meie ise oleme ka osa nendest inimestest, kes elavad Eestis ning kui me enda tervisest ja rõõmust ei hooli, siis mis õigus on meil seda propageerida teistele? Minu praegune kahe lehekülje pikkune reklaam lõppeb ning ilmselgelt ei oleks ma ka parim isik kirjandusklubi liikmeks, kuid kui see väike unistamine ka sulle korda läks ja soov on tuua midagi meeldivat meditsiinitudengiteni, siis ära hoia seda endas. Usu mind, sa ei ole nii eriline, et olla 400 liikme hulgas ainuke, kellele miski huvi võib pakkuda. Teeme veel huviklubisid EAÜS-s, sest ööklubid koroona ajal on halb idee.