Tagasivaade arstiõpinute läbitud teekonnale
Mai alguse poole, kui Toomemägi hakkas juba rohelisi toone võtma, kohtusin vana anatoomikumi juures kolme lõpetaja, oma endise burši Annett Vapperi, Elinor Õunapi ja Oliver Laidrooga. Pärast väikest jalutuskäik-fotosessiooni Toomemäel seadsime sammud Emajõe Ateena keskmesse,et süüa pannkooke ja rääkida neist 6-st pikast aastast ning nendega seonduvatest hetkedest.
Kas eksaminärv hakkab vaikselt kohale jõudma?
Annett: Mul praegu veel ei ole, seda tasuks küsida umbes kahe nädala pärast.
Oliver: Kuus aastat ettevalmistust on nagu tehtud, võiks hakkama saada. Tunnen vaid ärevust, sest tean, et pean õppima hakkama, kuigi tegelikult ei ole veel alustanud. Ma ei tunne veel mingit pinget, kuus aastat on mööda läinud ja nüüd ma lõpetan.
Elinor: Ma tegin kava kohe esimesel päeval, aga ma olen juba pragu ühe päeva maas (kõik naeravad). Jaotasin ained päevade vahel ära ja lisasin kordamispäevad. Vahel on materjali vaadates küll selline tunne, nagu näeks seda esimest korda.
A: Mul on need maanilised ja teostamatud plaanid, et sel nädalal võtan kõik läbi, aga siis saab ootamatult vastav nädal läbi ja lubadused hakkavad taas otsast peale. Tegelikult jääb alati mõni päev puudu.
E: Mul tuli juba eile korraks närv sisse: pere helistas ja küsis, et mis päeval ma siis lõpetan.
Kuidas võtaksite õppeaastad kokku?
A: Enamik emotsioone meenub ülikoolieluga üldiselt (teised noogutavad), see tundub tagasivaates nii helesinine ja vikerkaarevärviline. Hämmastav, kuidas negatiivsed hetked üldse meelde ei jää. Kui õppisin näiteks patoanatoomia eksamiks, siis mõtlesin küll, et see ongi see, mida jään elu lõpuni halva sõnaga mäletama. Aga tegelikult nii ei ole.
O: Atsetüül-koensüüm A läheb sisse ja välja tuleb lihtsalt puhas energia!
Kas mäletate esimest “ahhaa” hetke oma õpingutest, et nüüd oletegi arstid?
A: Esimesel kursusel oli täiega tunne, et vot nüüd olengi arst. Praegu olen nagu väike rohulible - noor ja kogenematu.
O: Mina vist tundsin esimest korda, et ma olen arst alles Soomes praktikal olles. “Ahhaa, nüüd ma olengi arst”. Oled seal, pead diagnoose panema ning ravimeid välja kirjutama. Vaadates teisi arste, eriti väga vanu, kes on näiteks 60 aastat töötanud ja kirjutavad köha peale antibiootikume, siis tundub küll, et annan arsti mõõdu välja.
E: Ma mäletan esimest korda, kui keegi patsientidest mulle “doktor” ütles. Oli küll naljakas tunne, ise tundsin ennast kõige vähemolulise isikuna ruumis ja korraga tuli selline tiitel.
O: Natuke võimu on ka, juhid-juhendad õdesid ja hooldajaid.
Mis on teie eredaimad mälestused kuue aasta jooksul?
A: Üks kursakaaslane kirjutas kunagi Naistelehte järjejutte, kus kujutas ennast ühe õppejõuga intiimsuhtesse.
O: Kusjuures ma ei olegi seda kuulnud!
E: Kes see oli siis?
A: Las ta jääb anonüümseks.
O: Enamik säravaid mälestusi on ikka esimeselt kursuselt. Näiteks esimene anatoomia - istud seal ja mõtled, et mida ma teen siin. Ülejäänu muutub ajapikku ühtlaseks sogaks.
Kas on mingeid tehtud/tegemata asju, mis on hingele kripeldama ka jäänud?
O: Mul on kahju, et ma rohkematel üritustel ei osalenud, hakkasin neist alles viimastel aastatel osa võtma, näiteks Tudengipäevad. Ma ei kahetse, et ma rohkem ei õppinud - sain ajakasutusega ilusasti hakkama.
A: Korraldada oleks jah võinud pigem rohkem. Ma tegingi ainult seda Rebastenädalat, mis oli meeletult lahe. Olin kogu aeg arvanud, et ürituste organiseerimine on liigne närvitsemine ja ise nautida ei saagi, aga tegelikult tuli tagasi tohutult head energiat.
E: Mina olen küll palju korraldanud. See vist kõlas veidi halvasti nüüd (kõik naeravad). Minu jaoks on tudengiorganisatsioonid lahutamatu osa ülikoolielust. Ma mäletan kõiki asju, mida ma viimaste aastate jooksul organisatsioonides teinud olen. See õppimine ei jää tegelikult üldse meelde. Ma arvan, et ma tegin piisavalt palju.
O: Õppimisest on veel meeles sisehaiguste eksamiks õppimine raamatukogus kuu aega järjest: kõik kursusekaaslased on ka seal, iga päev näed kõiki, õpite koos, sööte koos, kõigil on energiajoogid kaasas. Õppimist küll otseselt ei mäleta, aga vahepausid olid mõnusad.
E: Mul on kahju, et sellel põlvkonnal, kes paar aastat tagasi tuli, ei ole seda harjumust. Mina olin küll hull raamatukogus õppija. Kusjuures nad on isegi muusika lõpus ära vahetanud!
A: Ma olen täiesti nõus! Raamatukogus toimetab tõesti omamoodi kogukond - igal pool olid ümbritsetud ühist kadalippu läbivatest inimestest, kogu aeg oli ümber mingi suhtlusvõrgustik.
E: Ma sain täitsa palju uusi tuttavaid raamatukogust, ikka tutvud kellegi teise sõpradega ja siis saad mingeid konspekte, nippe, kuidas eksamiteks õppida, või lihtsalt uusi tutvusi.
Kuidas hindate arstiteadust, kas see pakub piisavalt väljakutseid ja mis on kirsiks tordil?
Ühiselt: Praktika-aasta!
O: Kuigi seal tuleb tegelikult arvestada, et teoreetilised teadmised on päris kesised. Kui sa neid kohe kasutada ei ürita, siis neist polegi kasu, vaid ununeb ära. Oluline on just tunnetada seda, kuidas õigesti mõelda. Õpe pole tegelikult ju üldse intensiivne. Minu meelest võiks olla rohkem tunde, vähemalt tagantjärele on nii hea mõelda.
A: Arstiks suuresti pigem kasvatakse, kui õpitakse . Kindlasti saaks stuudiumiga oluliselt kiiremini ühele poole, aga liiga noorelt ei oleks võimeline arstiametiga kaasnevat vastutust kandma, ka elukogemust napib. Selles mõttes on aeglane ja rahulik õppevorm isikliku arengu mõttes hea.
E: Osades riikides on case-based õppimist palju rohkem, ma arvan, et me võiksime ka rohkem sinna suunda vaadata, annaks sellist üldsemat pilti juurde. Case-based õpe on veidi ülevaatlikum, aitab tsükleid ühendada.
O: Krebsi tsükleid!
A: Tegelikult ju praegune korraldus suunabki kooli kõrvalt töötama - pärast kolmandat kursust saab minna abiõeks. Ma väga soovitan (Oliver ja Elinor nõustuvad).
E: Mina olin Pärnu EMO-s, arstid ja õed olid nii toetavad, et nad kaasasid mind ka raviotsustesse, et ma paremini õpiksin. Õena õpitu tuli hiljem õpingutes kasuks, mingid asjad olid palju loogilisemad, sest sa olid juba enne neid teadmisi kasutanud. Kui sa tead arstina, mida õde teeb, siis suhtumine õdedesse on samuti palju parem.
A: Jah, meditsiin on ju siiski meeskonnatöö. Kui täiesti rohelise lehena praktikale minna, siis kõik haistavad seda!
E: Kui õde kanüüli sisse ei saa, peab arst seda tegema, aga kui sa harjutanud ei ole, siis kuidas sa seda teed? Selle ühe põetuse praktikumi põhjal 1. kursusel?
O: Paned tsentraalveeni!
Mis teile tudengielus kõige rohkem meeldis ja mida enim igatsema jääte?
A: Inimesi!
E: Sama.
O: Tartut jään igatsema. Tartu linna ja kõike seda, mis siin on. Et kõik on nii lähedal. Lähed välja - näed sõpru, lähed õppima - näed sõpru, näed sõpru kogu aeg ja igal pool. Kujutage, et see juhtuks Tallinnas?! (veidi hiljem kõnnib meist juhuslikult mööda üks kursakaaslane, kõik teevad praktikanalju)
E: Kooli kõrvalt oli aega nii paljude muude asjadega tegeleda, ma ei kujuta ette, et residentuuri kõrvalt nii palju aega oleks.
A: Kogukonnatunnetus. Eks see jääb, isegi kui inimesed tulevad uued.
Kuidas leidsite tasakaalu kooli ja ülejäänud elu vahel?
E: Esimesed kaks aastat ei olnud mul tasakaal paigas. Kui korra põhjas ära käid ja väga-väga halb on, siis õpid oma aega hindama, kasvõi lihtsalt “ei” ütlema. Ma olen väga hea tähtaegadest kinnipidaja. See on nii loogiline, et kui nüüd tuleb meil, siis kohe vastad. Tegelesin kokku 7 aastat tudengiorganisatsioonidega.
A: Mul ei ole ajajaotamisega eriti probleeme olnud, olen alati teadvustanud, et ma võin olla arstitudeng, aga kõige tähtsamad on inimesed mu elus. Esimestel aastatel keskendusin enam koolivälisele. Kliinilises osas tekkis mul küll selline periood, mil töötasin teises linnas ja seetõttu ei olnud ühtki vaba nädalavahetust. Nii jooksutasingi end mingi aeg kokku ja õppisin, et valikuid tuleb teha. Kusjuures kolmanda kursuse sügis oli mu elus üks parimaid perioode.
E: September, oktoober ja detsember olid täiesti fine.
A: November oli samas psühholoogiliselt täiega põnev: kaastudengid hakkasid järjest murduma, nende “sisemised minad” välja kooruma. Tegu oli sisuliselt sõjaolukorraga. Õppisime üheskoos iseennast tundma. Avastasin aga tol perioodil enda produktiivsuse, ei jäänud trenn tegemata ega ükski pidu pidamata. Nõustun nüüd täiesti, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad.
O: Mul pole kunagi planeerimisega raskusi olnud, mingil hetkel läheb ärevus piisavalt suureks, et saad õppima hakata. Liitusin kolmandal kursusel korporatsiooniga ka, praegu on väga tore teada, et alati on koht, kuhu Tartus tagasi tulla. Minu meelest ei olnud ka kolmanda sügis nii hull, ma jaotasin oma aja lihtsalt ära. Samas ma olengi natuke ükskõikne.
E: Mind aitas see, et ma teadsin, et see periood tuleb tihedam ning valmistasin ennast ette. See ei olnud üllatus, et sul on 4 kontrolltööd nädalas, aktsepteerid ja lähed edasi. Mu väga hea sõber tuletab vahel meelde, et tal oli 3. kursus väga raske ja ta kukkus mitmed kontrolltööd läbi. Ühel päeval tuli ta mulle kurtma ja tol hetkel vasardas minu peas ainult üks mõte: “Jumal tänatud, et see mina ei ole.” Tagantjärele on küll hirmus mõelda, et nii mõtlesin.
Kas oli ka hetki, mil tahtsite õpingud pooleli jätta?
A ja O: Ei
O: Mõtet ka ei ole olnud.
E: Ma küll olen selle üle nalja teinud, aga tõsiselt mõelnud ei ole.
O: Kui vanust saaks tagasi keerata, siis võiks tegelikult isegi uuesti teha!
Kas teadsite juba väiksena, et tahate arstiks saada?
A: 4-aastaselt käisin juba arstikohvriga ringi. Tõusin püsti ja otsustasin.
O: Ma ei teadnud enne gümnaasiumi lõppu, et ma tahan arstiks saada, siiamaani vahel ei tea.
E: Mul ei ole ka fanatismi ühegi eriala vastu ja ma siiralt kaalusin, kas ma tahan kliiniliseks arstiks saada. Sa ravid seda ühte patsienti ja kulutad riigieelarvet, pumpad ta ravimeid täis ja saadad koju, kuigi tead isegi, et see ei paranda kuidagi ta elukvaliteeti.
Kas arusaam arstiametist on siis kuue aasta jooksul muutunud?
A: Minu jaoks saabus võib-olla “ahhaa” hetk siis, kui siseosakonnas abiõena töötades multimorbiidsete prognoositute haigetega kokku hakkasin puutuma. Tudengil on sellega osati raske leppida, samas aitavad nad just meditsiinilist üldpilti tunnetada, organspetsiifilist tunnelnägemist vältida.
E: Ja selliseid patsiente on igal pool. Vananev põlvkond ikkagi.
O: Enne ma mõtlesin, et arst on jumal, kes teab kõike. Nüüd ma vaatan, kes mina olen - ma saan kohe arstikraadi. Kas ma olengi see, keda enne jumalaks pidasin? See ei ole üldse nii.
E: Hästi palju bürokraatiat on. Mida rohkem tead, seda rohkem saad aru, kui palju on seda, mida ei tea.
O: Tunnen ennast ebaadekvaatsena, tahaks rohkem teada. Samas võrdled teiste arstidega - nemad teavad tihti palju vähem. Võtad selle keskmise arsti ja siis saad mõelda, et pooled on temast halvemad.
A: Mõne inimese puhul on tõesti see võimas hollywoodilik hetk, kui ta opisaali astub: “Arst tuli”.
Mis on parim ravim pärast ebaõnnestunud eksamit?
A: Pidu. (ühine naerupahvak)
O: Sa unustad selle päevaga ära
E: Alguses on halb olla, tunni aja pärast on juba parem ja sõpradega jagades läheb veel kiiremini üle, eriti, kui tead, et teistel läks samamoodi.
Kas ja kui keeruline oli leida inspiratsiooni, mida edasi teha?
O: Kui ma teaks, mida teha, siis ma läheks kohe residentuuri. Praegu ma lähen aastaks Soome, kuigi kui aus olla, siis kodus on parem.
A: Isegi kui ideid leidub, on eriala sobivus ka emotsionaalselt ja iseloomupõhiselt väga oluline. Näiteks, kas oled vahetuste inimene või mitte.
E: Mind mõjutas praktika. Mul väga vedas, sain TÜK-is vastupidiselt eelarvamustele palju teha.
Kas teil on tagantjärele soovitusi, mis aitas teid kella kaheksastes praktikumides-loengutes?
O: Tuleb minna kell 10 magama ja ma ei tee nalja, lihtsalt lähedki varakult voodisse. Algul ma ka mõtlesin, miks mul kell 7 ärgates halb olla on, kui ma olen kahe või kolmeni ärkvel olnud, aga nüüd ma saan aru, et ma polnud isegi funktsioneeriv inimene.
E: Kohusetunne.
O: Tegelikult ma kella kaheksastes loengutes ei käinud. Iga semestri alguses pidasin umbes 2 nädalat vastu ja siis läks kõik allamäge.
A: Õppejõududel oli kahjuks põhjust meis pettunud olla. Nimelt pidid viienda kursuse õppeainete loengud neljanda kursuse praktikumidega paralleelselt toimuma, mistõttu oli osavõtt praktiliselt olematu. Oli loenguid, kuhu päriselt ka mitte ükski tudengihing ei tulnud. Siin oleks küll e-õpe aidanud.
Kui suurt rolli mängis EAÜS teie arstiks saamise teekonnal?
E: Ma ei kujuta elu ette ilma tudengiorganisatsioonideta. Kogu mu tutvusringkond on suures osas tulnud kas EAÜS-st või Üliõpilaskonna Sihtasutusest. EAÜS-i sattusin sõprade kaudu, kes kutsusid ja soovitasid. Esimese üritusena käisin jooksugrupiga jooksmas. Mina soovitan juba tutvuste poolest.
O: Ma olen võtnud osa üritustest, ise liige ei olnud, kuigi korra kaalusin.
A: EAÜS mängis juba ühiskondlikult suurt rolli. Näiteks abiarstinduse näol.
Kas on mõni õppejõud, kes teile eriti meelde jäi?
O: Rajavee! Ta oli väga oldschool, aga see oli omaette elamus. Kindlasti olete Rajavee lihasest kuulnud, peaks sisefilee olema (m. iliopsoas). Koit Reimand oli ka väga legendaarne.
E: Paavo Pokk tsiteeris meile “Videvikku” ja meenutas Hannes Võrnot.
O: Žarkovski naer oli ka unustamatu! Ja Marika Masso oma entusiasmi ja õpetustega! Rohkem meenub prekliinilise osa õppejõude, neid lihtsalt nägid pikemalt. Kliinilisest meenub Kotsar.
A: Mind on inspireerinud just kursakaaslased. Näiteks seesama järjejutumees või üks, kel ei olnud viienda kursuse alguseks veel ühtki valik- ega vabaainet tehtud. Kõigil on omad põnevad kiiksud ja fenomenaalne oskus ka kõige halvemast olukorrast puhtalt välja tulla.
Mis on need peamised teadmised, mis te sellelt kuuelt aastalt endaga kaasa võtate?
O: Arstiteadmised!
E: Inimene, kes sa 6 aastat tagasi olid, on ju täitsa teine inimene, aga see ei tulene ainult arstiõppest.
A: Tunnen, et olen just isiksusena väga palju arenenud. Muidugi oleks sellises vanuses toimunud areng ka teistes valdkondades, kuid usun, et mitte samasuguses suunas.
E: Natuke ikka lähed oma eriala moodi.
O: Aga kui ei ole eriala?
Siis oledki amööb, osake diivanist! Kas Teil on lõpetuseks veel midagi lisada?
E: Tudengiaeg on lihtsalt lahe aeg.
O: Olge aktiivsed ja nautige seda. Need kaovad nii kiiresti käest, 6 aastat lähevad ja siis oled 6. kursuse lõpus ning tunned, et kõik on tegemata, aga enam ei jõua.
A: Tehke kõike, mida tudengielu pakub. Kõige tähtsam aga, et hoiaksite kokku. Olge üksteise vastu head. Keegi peale su kursakaaslaste tegelikult ei tea, mida parasjagu läbi elad.
E: Nemad on ikkagi tulevikus su kolleegid, teise osakonda helistada ja tuttavat häält kuulda on ikka hoopis teine tunne - julgem.
CURARE
Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja
eays.curare@gmail.com