40 küsimust prof. Mihkel Zilmeriga

Autorid: Angelina Roosimägi, Kert Kaspar Kirss

Vogue’i seeria ,,73 küsimust” poolt inspireeritud Curare 40 küsimust tuleb taas! Seekord sukeldume värvikasse ning pealtnäha keerukasse inimese biokeemia ja normaalse söömise maailma, mis on tegelikkuses vägagi lihtne ja loogiline, kui vabaneda meid ümbritsevast ja aastate jooksul biokõvakettale kuhjunud infoprügist. Meditsiinilise biokeemia õppejõu, professori ja meditsiinidoktori ning mitmete raamatute, spetsiifilise Youtube’i kanali  jne loojaga Mihkel Zilmeriga tuleb juttu nii õppejõu tööst, Tartu võludest, hommikusöögist kui ka mõnedest elu olulisematest väärtustest. Head lugemist!

1. Kelleks lapsena saada tahtsite?

Eks lastel on väga palju soove, aga minu üks mõte oli, et tore oleks olla lendur. See mõte läks mul aga õige vara ära: kui olin keskkoolis, siis ma lenduriks enam kindlasti saada ei tahtnud. Lendur mulle tegelikult meeldis, sest sel ajal, kui mina laps olin, oli üle taeva lendav lennuk ikka haruldus.

2. Miks läksite õppima biokeemiat?

Kui ma ülikooli astusin, siis ma elasin Valgamaal ühes majas, mille nimi oli Asu – Asu talu. Meil oli vahva teistele lastele öelda, et see oli tagurpidi USA: ,,Teie talude nimed ei kõlba kuhugi, meil on ikka USA.” :) Sellest samast majast õppisid Tartu Ülikoolis juba minu onupojad, onutütar ja vend ja nii, et kõik erialad olid majas juba esindatud, kehakultuurist kuni arstini. Siis mõtlesin, et ma tahaksin kindlasti õppida inimese biokeemiat. Miskipärast õnnestus  dekaaniga kohtumisel saavutada  ajalooline moment, et ma sain esimesena eriprogrammi ja sain õppida kahe teaduskonna vahepeal. Saingi inimese biokeemia endale selles ülikooli plaanis selgeks teha.

3. Kes või mis oli õpingute ajal Teie suurim inspiratsioon?

Aine ise oligi mulle inspiratsioon, sest ta läks järjest huvitavamaks. Seetõttu mulle ükski persoon või mingisugune asi nagu ekstra inspiratsiooniks ei olnud.

4. Millises õppehoones Te valdavalt õppisite?

Kuna tollal oli selline olukord, et biokeemiat kui ainet sai valida ainult bioloogia-geograafia teaduskonnas, siis ma pidin sinna astuma, sest mujal, ei keemikute juures ega kuskil mujal biokeemiat ei õpetatud – see oli ju 1966. aastal, tohutu aeg tagasi. Nagu ma ennem ütlesin, õnnestus mul aga kummalisel kombel ka arstiteaduse dekaaniga rääkida – tollal oli jutuajamine dekaaniga nagu jumala juures käik, mitte nagu nüüd, et astud dekanaati. Mul õnnestus saada eriprogramm: osa aineid tegin arstiteaduskonna, osa bio-geo raames. See oli suurepärane variant.

5. Mis on Teie meeldejäävaim mälestus tudengieast?

Üks väga märgiline oli, et 1966. aastal me alustasime sellise protsessiga nagu Rajacas, (on ka kodulehekülg: rajacas.com). Kirjutasin sinna palju laule, lõin kaasa ka sõnalises mustas huumoris ja see Protsess Rajacas kestab siiamaani. Õppimises oli kõige meeldejäävam mälestus muidugi minu biokeemia lõpueksam – see oli ainuke eksam lõpus ja selleks tuli õppida kaks kuud. See oli ülipõhjalik – kõikidest asjadest, mis iialgi õpitud: mikroobide biokeemiast, taimede biokeemiast  natuke ja loomulikult inimese biokeemiast ja õppejõud küsitles kolm-neli tundi. Ma tegin selle ära ja õppejõud ütles: ,,Ma püüdsin Teid igatpidi vahele võtta, aga ei õnnestunud, olite väga hea.” See oli selline võimas eksam ja jäi ka meelde.

6. Mida soovitaksite ,,tudengiaja minale’’?

Soovitan tegeleda asjadega, mille vastu huvi on. Tegeleda hobidega, mitte kulutada aega loosungilistele tegevustele ja kõige vastu või siis kõige eest võitlemisele. Tudengiaeg on ikkagi see, kus esmatähtis on süsteemne õppimine, põhjalik asjadest arusaamine ja loomulikult ka nende hobidega tegelemine, mis vaimu ja füüsist arendavad.

7. Kui saaksite ajamasinaga reisida ükskõik millisesse perioodi oma elus, siis millise valiksite?

Kui nüüd selline võimalus on, siis ma tahaksin minna sinna aega tagasi, kui minu vanaema elas. Vanaema nägin ma kuni neljanda-viienda klassini, ta oli nooruses mõisa koka abiline. Ta oli jube haritud ja õpetas mulle, väikesele poisile ka saksa keelt. Miks ma sinna tahaksin tagasi minna, on seepärast, et ta ütles mulle ühe asja, mida ma olen kasutanud terve elu: ,,Mihkel, tee kõik asjad korralikult süsteemselt selgeks ja räägi kogu aeg tõtt.” Ma olen seda ka kogu aeg teinud, kuigi see on mõnikord maru keeruline, mõnes olukorras tõtt rääkida. Teised perioodid, kuhu ma tagasi tahaksin minna, on kõigi oma kolme lapse sünnijärgsesse päeva. Mu esimene laps sündis, kui olin väga noor: tema nimi on Chris Pruunsild, ta on lastearst. Teine laps on Kristel, ta on Oslo Ülikoolis professor. Kolmas laps on Mihkel juunior, kes on Uus-Meremaal filmihelilooja. Ma pean ütlema, et minule olid emotsionaalsed, väga mõjuvad need päevad, kui ma sain teada, et olen isa: ,,Ahah, nüüd ma olen isa; ahah, nüüd on mul ka teine laps; ahah, mul on ka kolmas laps.” Kuigi ma olin üheksa kuud jälginud seda protsessi. Aga see sünnijärgne päev, et sul on see olemas, on nii vahva – seda emotsiooni ma tahaks korra veel, n-ö kolm korda kogeda. Tegin neile kõigile ka laulu. 

8. Mida naudite kõige rohkem oma töös?

Oma töös ma naudin kõige rohkem seda, kui saab korralikult, vabalt, süsteemselt mõtelda või arutleda. Mulle ei istu laused, kui keegi ütleb ,,Aga teate, et ma kusagilt lugesin, et see on hoopis niimoodi.” Kusagilt lugemine pole pädevus. Kui Sa kusagilt lugesid, aga Sa ei suuda seda loogiliselt argumenteerida, et Sa said sellest aru ja see tegelikult midagi tähendas, siis see on lihtsalt n-ö vaidlus. Aga on toredaid kolleege, kellega saab mõningaid asju väga põhjalikult arutada – üks on minu väga hea sõber professor Eero Vasar, kellega me arutame ikkagi väga sügavalt asju. Tema on väga tark füsioloog ja olen aru saanud, et mina pakun talle inimese ainevahetuse koha pealt sama suurt mõnu, me arutame väga huvitavaid asju. Seda ma naudin kõige rohkem.

9. …aga kõige vähem?

Kõige rohkem segavad kõikvõimalikud otsitud formaalsused, ülesanded n-ö linnukese pärast, mida tuleb järjest rohkem.

10. Mis on esimene asi, mida Te tööle jõudes teete?

Minul ei ole töö kunagi hakanud sellest hetkest, kui jõuan tööle, kui on arvuti ja internet. Töö hakkab mul kell neli, kell viis, mõnikord kell seitse jne. Tööle jõudes kindlasti tervitan kolleege. Aga töö hakkab juba enne tööle jõudmist.

11. Kas Teil on olnud karjääris mõni tagasilöök? Mida see Teile õpetas?

Karjääris on tagasilööke olnud, mis ei ole minust sõltunud. Kuna ma Rajacas ajal kirjutasin laulu ,,Tuhanded külad (Eestimaa)” – see oli ju sügav nõukogude aeg – siis seda peeti mitte väga sobivaks lauluks ja mul keelati välisõidud ära. Öeldi, et ei tasu üritadagi, nagunii ei lase. Ma arvan, et see ei olnud probleem, ja ma olen alati mõnusa muigega selle kohta öelnud: ,,Okei, ei lubatud välismaale, siis talent jäi koju Eestimaale.”

12. Kui saaksite ühe päeva veeta teise kolleegi nahas, siis kelle Te valiksite?

Ma läheksin selle kolleegi nahasse, kes on selgelt öelnud, et tema tahab tulla minu nahasse. Kui mõni kolleeg deklareeriks: ,,Mihkel, ma tahan Sinu nahasse minna,” siis ma ütleksin, et okei, ma siis lähen Sinu nahasse, aga korraks. 

13. Kas teate mõnda salajast fakti inimkeha kohta, mida vaid vähesed teavad?

Inimese ainevahetuse põhiasjad on klaarid ja sellist asja, et iga päev oleks uus avastus, ei ole. Teiseks on see, et üha rohkem tuleks aru saada, et inimese ainevahetust ja kõiki asju tuleb käsitleda süsteemselt. Mujal maailmas püütakse arstidele biokeemiat õpetada kui tsükleid ja valemeid ja reaktsioone. Meie ka seminarides õpetame tsükleid ja valemeid jne, kuid eksamil tuleb selle kasutamine praktilises mõttes (juhtumite  mõttes näidata). Meil on õnnestunud juba tekitada uute õpikutega 20 aasta jooksul olukord, et õpetame süsteemselt meditsiinilist biokeemilist mõtlemist – see mulle väga meeldib.

14. Üks üllatav fakt, mille alles hiljuti avastasite?

Mitte et avastasin, aga räägin ühe huvitava fakti. Kui inimene mõtleb lihastele, siis ta mõtleb, et lihas on vaid liikumiseks mõeldud kude. Aga tegelikult skeletilihas toimib ka signaalorganina. Loodus on kudedele andnud ikkagi mitmeid rolle. Näiteks treeningu ajal vabastavad lihased kümneid signaalmolekule, näiteks müokiine, mis mõjutavad ka ajutööd, parandavad insuliinitundlikkust, mõjutavad maksa ja rasvkudet ning vähendavad süsteemset põletikku. See tähendab seda, et liikumine, lihaste tegevus ei kuluta mitte ainult kaloreid, vaid käivitab kogu organismis kommunikatsiooni. Selles mõttes peakski natukene rohkem aru saama ja püüdma alati mõelda, et lihas ei ole ainult liigutamine ja kalorite kulutamine, vaid lihastöö on tegelikult regulatoorne biokeemiline informatsiooni sündmus. Selliseid uusi asju võiks tähele panna.

15. Mis on inimkeha huvitavaim hormoon?

Ei ole huvitavamat üht-teist. Küll ma ütleks, et inimkehas on üks huvitav biomolekul, mis on mu lemmik, see on tripeptiid glutatioon. Ta koosneb kolmest aminohappest, tal on geniaalne ehitus. See on mulle tõesti lemmik ja ma pean seda väga targaks lahenduseks looduses, sest erütrotsüütides on seda lausa 8 mmol, väga kõrges kontsentratsioonis. Toon huvitava näite: redutseeritud glutatiooni peab hoidma rakkudes kõrgel tasemel. Seda aitab hoida ka ACC (N-atsetüültsüsteiin) manustamine teatud olukordades. Samas on selle ainel vaid üks konservatiivne näidustus, see on mükolüütikum. Lõhub disulfiidsildu limas olevatel valkudel. See on selge, et teeb lima natukene vedelamaks. Aga see on farmakoloogia üks kitsas erijuht. See on tegelikult biokeemiliselt uskumatult põnev ühend. Miks? Sest kui manustada N-atsetüülsüsteiini, siis ta tõstab üles glutatiooni taset erütrotsüütides. Aga glutatioonil on kümneid rolle: erütrotsüütide hoidmine tervena, hemoglobiini hoidmine, NO transport, anaeroobse glükolüüsi regulatsioon, ja ma võin lugeda veel kümneid. Nii, et rääkida NAC-st ainult kui mükolüütikumist on……

16. Kui Te saaksite inimkeha ise disainida, siis mida teeksite teisiti?

Kui öeldakse, et jumal lõi inimese, siis Mihkel Zilmer ei saa ju jumalast võimsam olla. Aga teisipidi, evolutsioon on arendanud inimese keha ainevahetuse niivõrd taibukalt ja toredasti, et seal on niivõrd originaalseid lahendusi, et ma arvan, et evolutsioonile ei tasu hakata midagi n-ö juurde pookima.

17. Millist lugu oma elust meeldib Teile kõige rohkem tudengitele rääkida?

Mulle meeldib tudengitele selgitada täpselt, miks ma kirjutasin raamatu „Normaalse söömine“, raamatu „Normaalne joomine“ ja miks nüüd ilmub raamat ,,Normaalne abielu”. Ma olen alati põhjendanud, miks seda teen ja millist kasu saavad sealt kõik, sh ka arstitudengid. Olen ka korduvalt öelnud, et ärge kulutage aega igatsugu debattidele, kus te võite vaielda tundide viisi, aga tõde ei selgu. Arstina on teie kohus kaks korda üritada inimesele midagi selgeks teha, kui ta tuleb teie juurde mingisuguse ebapädevusega ehk infoprügiga. Kaks korda, pange tähele. Kui te kahe korraga talle selgeks ei tee, siis ärge palun rohkem aega kulutage – sellepärast, et teil on vaja seda aega teistele hoida.

18. Mis on kõige levinum viga meditsiinilise biokeemia eksamil?

Natuke kummaline on see, et mida lihtsamalt ma küsin, seda keerulisemalt püütakse vastata, see on päris omapärane. Ma olen alati öelnud, et kuulake kallid inimesed, mul on küsimuses juba vastus peaaegu sees. Aga ma saan üliõpilasest suurepäraselt aru: ta on eksamil, ta on natuke närvis, mis on loomulik. Ja siis ma küsin jube lihtsalt, siis ma küsin veel seda sama asja veel lihtsamalt, et võimalikult lihtsalt oleks küsitud – siis juba vastatakse ära. Pole tüüpilist viga, vaid tüüpiline on see, et minu küsimusele püütakse vastata liiga keeruliselt. Alustuseks ei peagi vastama keeruliselt. Toon näite: kui ma küsin näiteks organismi põhitsükli TKT (tsitraaditsükli) kohta, siis mulle väga meeldiks, kui üliõpilane ütleb, et TKT on inimese organismi keskne ainevahetuse rada, mis ühelt poolt on seotud väga rohke ATP tootmisega, teiselt poolt on seotud väga suure hulga võimalustega toota biomolekule. Kui ta juba selle ära ütleb, siis on palju öeldud. Aga selle asemel hakkab ta mulle alguses rääkima tsitraadi valemist jne.

19. Kas Teile on eriti selgelt meelde jäänud mõne tudengi väljaütlemine või tegu ülikoolis õpetades?

Neid on väga palju. Küll ma ei saa salata, ma ise ei olnud kohal, aga mulle keegi ütles, et arstitudengite lõpetamisel eelmisel aastal oli vanema kursuse tudeng öelnud sellist asja: ,,Professor Mihkel Zilmer ütleb, et me elame kõik ülemaailmsel infoprügimäel. Me ei pea muutuma infoprükkariteks, vaid me peame aitama seda prügimäge puhtamaks teha.” See mulle tõesti meeldis, seda ma olen kogu aeg selgitanud. Kui ma hakkan esimest loengut uuele kursusele pidama, siis ma näitan slaidi, kus aju on infoprügikaste täis, ja siis ma ütlen neile mõnusa häälega, et nüüd ma meditsiinilises biokeemias hakkan teil neid prügikaste vaikselt kahe semestriga tühjendama. Need, kes loengult puuduvad, nendele vaadake pikalt silma – te näete, et sealt paistavad infoprügi kontuurid ajus.

20. Mis on parim kompliment, mille olete saanud?

Neid on saadud igasuguseid. Ma üldiselt suhtun komplimentidesse täiesti ükskõikselt, sest 23. eluaastaks tänu Protsessile Rajacas olime lihtsalt niivõrd kuulsad, et mul sai äkki kuulsusest ja komplimentidest kõrini. Kui mõni ütleb kena sõna, kui tudengid on mõnikord valinud parimate õppejõudude hulka ja ka mõni kolleeg on öelnud, et Sa jagad kõike väga hästi, siis ega see mind külmaks ei jäta, aga komplimentide maias ma ei ole.

21. Parim ravim stressi vastu?

Ei pea stressi vastu ravima. Mõõdukas stress on täiesti normaalne nähtus.

22. Millised viis sõna iseloomustaksid kõige paremini Teie ideaalset puhkust?

Mul ei ole puhkuse ja töö rütmi. Ma teen siis tööd, kui ma tahan tööd teha, ja puhkan siis, kui tahan puhata, aga muidugi on mul ametlik puhkus. Kuigi mulle meeldib kõige rohkem, kui puhkuse ajal saab kokku kasvõi juhuslikult selliste inimestega, kellega saab arutada reaalseid ja huvitavaid asju. See oleks nagu selline eriti mõnus puhkus.

23. Parim viis igavuse peletamiseks?

Minul, head sõbrad, ei ole igav. Mul ei ole absoluutselt igav, isegi lapsena ei olnud igav. Kui mulle lapsena polnud antud midagi teha, siis läksin välja, elasime talumajas. Mul oli jalgrattast korvirõngas naelutatud telefoniposti külge ja siis ma pildusin kuus tundi suure mõnuga palli korvi. See treenis mul käe nii välja, et kui ma läksin keskkooli, siis ma võisin igast kohast visata korvi, kasvõi kõvera käega. Mul ei ole igav, ka sellepärast et mul on aju võimeline tegema paralleelselt mitut tegevust. Näiteks kui ma vaatasin Euro-korvpallimängu – mulle Euro-korvpall väga meeldib, väga põnevad mängud –, siis sel hetkel mu aju tegeles ka sellega, et ,,Kuule Mihkel, tee kolm laulu: normaalse sööja hommik, normaalse sööja lõuna ja normaalse sööja õhtu.” Ma tegin need kolm laulu ja panin ülesse kanalisse Normaalne Söömine. Ma juhin tähelepanu, see oli korvpallimängu hetkel, kui mäng oli väga põnev. Ma vaatasin seda mängu, maru põnev, aga ajus mul töötas mingi süsteem, et kuule, tee kolm laulu ainevahetusest, hästi lühikest laulu – tegin pärast. Nii et ka sellepärast igavust polegi.

24. Mis on üks reegel, mida kunagi rikkuda ei tohi?

Soovitaksin jääda võimalikult täpseks, võimalikult adekvaatseks ja ausaks mistahes olukorras, kinnitan seda ka n-ö Lõuna-Eesti talupojana. Veel üks reegel, mida kunagi ei tasuks eirata – mina sotsiaalvõrgustikus pole, Facebooki mul ei ole – on, et ärge liituge sotsiaalvõrgustikus suvaliste gruppidega. Kui te liitute suvaliste gruppidega – ma tean, et sealt võib ära kustutada jne –, siis te olete juba astunud sellisele reele, kus te tegelikult mingit kasu ei saa. Kui te liitute aga grupiga, kus toimivad teie jaoks  väga mõistlikud ja arendavad huvid, siis why not. Ma toon ühe näite: minul ei ole Facebooki, Mihkel juunioril on, kuna filmiheliloojad suhtlevad omavahel üle Facebooki – sellest saan ma väga hästi aru.

25. Kas Teil on mõni salajane oskus, millest paljud ei tea? Milline?

Ma ei oska öelda, kas salajane, aga mul on tegelikult olnud väga hea taluvusvõime kuulata kõige, andke andeks, rumalamat mingit juttu nõupidamistel, koosolekutel, ka väiksemates seltskondades ilma, et ma ärrituks. Küll võin öelda, et see võime järjest väheneb. :)

26. Millise hobiga Te enam ei tegele, kuid sisimas sooviksite uuesti alustada?

Uuesti alustada ma ei taha, aga ma mängisin kitarri. Me tegime Valgas muuseas Eesti esimese kitarristide ansambli – ma ei hakka kellelegi tõestama, et meil oli esimene, see ei ole minu huvi ega hobi. Sellega võiks tegeleda, kasvõi sellepärast, et tänapäeval on väga võimsad tehnilised võimalused.

27. Kui peaksite valima ühe muusikapala, mida iga päev kuulata, siis mis see oleks?

Sellele ei ole võimalik vastata, sest mul ei ole muusikapala, mida ma tahaks iga päev kuulata. Minu jaoks on väga head: Biitlid, Dire Straits ja Led Zeppelin jne – kõigil on vähemalt paar-kolm lugu, mis mulle väga meeldivad. Sealt edasi Simon & Garfunkel ja rida teisi. Eestist sümpatiseeris mulle vaid üks naisartist, see oli Leida Sibul. See on huumor, tema on minu lähisugulane, aga laulis hästi. :) Aga ma ei valiks kedagi välja: ma ütleks, et Eestis on uuemas põlvkonnas, vanemas põlvkonnas häid lauljaid palju. Eestis on neid inimesi, kes laulavad väga hästi, väga palju – seda näitab ka meie laulupidu, sest kui me ikkagi laulupeol vaatame neid koorides laulvaid mehi, naisi, tüdrukuid, poisse ja keda iialgi, siis nad on kõik ju tegelikult väga head lauljad. Mõni muidugi satub hiljem ka suurele lavale. Ühte muusikapala ma muidugi kuulan üsna tihedasti: see on üks minu enda tehtud originaalne instrumentaalpala. See ei ole öeldud edevusest, vaid kui Mihkel juunior läks õppima filmiheliloojaks, siis ta mängis minu palvel kahe kitarriga minu instrumentaalloo sisse, tegi sinna ka n-ö väikesi lisandusi. Seda ma tõesti kuulan, sest see on väga hea. Tekitab väga hea tuju ja mis oluline, tekitab efekti „Topelt Mihkel“.

28. Millist raamatut võiks iga inimene oma elu jooksul lugeda?

On kahtlemata, et sellele saab minu poolt olla ainuke vastus, et need on meie kirjutatud meditsiinilise biokeemia õpikud. Kui õhtul uni ei tule, siis võiksid seda kõik lugeda, kindlasti. Nimelt, kui tavaline inimene suudab  meditsiinilise biokeemia õpiku korralikult läbi lugeda nii, et aru saab, siis võib automaatselt öelda, et IQ on ikka päris kõrge. Mina soovitan lugeda selliseid raamatuid, mis ei paku infoprügi või pole infoprükarlus. Noh krimkad jne on of course, igaüks võib lugeda, aga ma ütleks, et tuleb lugeda seda, millest saab mitte just faktilist, aga mõtlemiskasu.

29. Mis on Teie lemmikkoht Tartus?

Ma ei saa Tartus lemmikkohta eristada, sest Tartu on mulle absoluutne lemmiklinn, kuigi olen Valgast pärit. Ma võin väga lihtsasti seletada, miks on Tartu lemmiklinn. Juba siis, kui ma tulin Tartusse 1966. aastal, hakkasin siin õppima, siis ja ka praegu on Tartuga üks väga huvitav olukord: kui minna Tartu kesklinna, ütleme ülikooli poolt tulla ja minna raekoja platsile ja seal raekoja platsil natuke ringi käia, ütleme kolmveerand tundi, ma mõtlen just suve ajal eriti, siis selle aja jooksul näeb peaaegu kõiki oma tuttavaid. Absoluutselt, ülikooli professoreid ja keda iialgi. See on täitsa unikaalne. Mitte üheski linnas ei ole seda võimalust. Tallinn on lihtsalt liiga suur, ma ei räägi Pärnust ega Viljandist jne, aga Tartus on see unikaalne, sest raekoja platsist erinevas suunast käivad kõik need inimesed läbi – kes läheb hotelli, kes läheb kuhugile mujale, kes läheb kuhugi sööma, kes läheb ülikooli peahoonesse. See on uskumatu. Kui tahad mõnega kohtuda, kes on võibolla ka ainult tuttav, siis käi natuke platsil ja näed kõiki. Tartu meeldib mulle väga ja sellepärast kirjutasingi 1970 ja selles kandis paar laulu ülikooli ja Tartu kohta. Näiteks ,,Armsas Tartus vana ülikool” ja mitmed veel, mida võib originaalvariandis kuulata rajacas.com või ka kuulata Youtube’i kanalis „Rajacas viies laine“. Mulle Tartu tõepoolest meeldib. See on optimaalse suurusega linn. Mul ei ole ühegi teise linna vastu midagi, aga olles ka käinud mujal kusagil sama suures linnas, Tartu on hoopis midagi muud, siin on eriline õhustik. Ehk veelkord, kui minna näiteks kesklinna, käia raekoja platsil, siis näeb ka neid, kellega ei ole üldse tuttav, aga keda tead. Siis peaaegu kõiki näeb. Ma ei mõtle, et see oleks mingi üritusega seotud, vaid inimesed lihtsalt korra liiguvad sealt läbi, või paar korda. Kahtlemata, vähemalt siiamaani, on Tartu ka väga turvaline linn.

30. Mis on Teie lemmik osa päevast?

Ei ole lemmikosa. See sõltub päevast, mõnikord õhtu, mõnikord hommik, mõnikord lõuna. Mulle on oluline ainult see, et ma pean iga päev midagi sellist loomingulist tegema. Kas see loominguline tegevus on olnud tund aega, isegi puhkuse ajal, võibolla ka mingisuguseid asju mõelnud, mida ma kavatsen teha. Kui ma olen loominguliselt mõelnud päeva jooksul, siis pole vahet.

31. Hommikul kell kuus või õhtul kell kuus?

See sõltub ka vanusest: mida vanemaks saad, seda rohkem hommikul kell kuus ja seda vähem õhtul kell kuus. Kuigi ma olen töövõimekas kuni kella kümneni-üheteistkümneni, aga intensiivsem on hommik.

32. Kas on tõsi, et vasaku jalaga ei tohi voodist tõusta?

See ei ole kuidagi tõsi. See on tulnud sellest, et paremat keha poolt seostati millegi heaga ja vasakut nagu negatiivsega. Sellist asja tegelikult ei ole. Kui inimene tahab mõelda, et kui ta vasaku jalaga tõuseb enne voodist, siis kuidagi läheb halvemini, ja parema jalaga tõustes voodist ja minnes eksamile läheb paremini, siis lasku käia. Tegelikult mingit põhjust ei ole.

33. Milline on Teie ideaalne hommikusöök?

Tavaline hommikusöök on see, mis on normaalne hommikusöök. Väga lihtsalt: korralikult valku, mingi kogus süsivesikuid, kindlasti ka natuke selliseid rasvasemaid asju, nagu avokaado või ka tükike võid, kindlasti ka korralikult vett. See on põhiline. Seda võite kuulata laulust ,,Normaalse sööja hommik”. See on lühike, umbes pooleteise minutiline laul, seal on kõik ainevahetuse põhine.

34. Kas Teie arvates on klaas pooltühi või pooltäis?

See on väga hea küsimus, sest sellega on niimoodi: kui mõni inimene ütleb, et tegelikult on klaas pooltäis, siis ta mõtleb ressurssi ehk pool ressurssi on veel olemas. Kui ta rõhutab, et klaas on pooltühi, siis rõhk on puuduoleval osal. Saate aru, mida ta silmas peab: pooltäis ehk midagi seal ju on või siis pooltühi ehk midagi on tühi. Tegelikult on mõlemad õiged, aga mina, inimese ainevahetuse professor, ütleksin selle kohta  niimoodi: ,,Oluline ei ole ainult kogus, vaid oluline on kontekst ja dünaamika.”

35. Kumb tuli enne, kas muna või kana?

Selle üle vaieldi vanasti oi kui palju, aga põhjus on ikka lihtne: muna oli enne, sest mune munesid juba enne kanade evolutsiooni roomajad ja nende eellased. Sellest varajaste roomajate munetud munast võis geneetilise muutuse tõttu tekkida organism, keda võis tänapäevaseks kanaks pidada. Nii et tegelikult tuli muna kindlasti enne kana.

36. Kui oleksite toiduaine, siis milline?

Siin ei ole kahtlustki: kõik, mis on normaalsed toiduained, aga kui valida vaid üks, siis kahtlemata Helluse keefir, sest seal on meil koos professor Marika Mikelsaarega ja kolleegidega avastatud väga huvitav piimhappebakter, mis on teaduspõhiselt tõestatud tervist toetavate omadustega – Lactobacillus fermentum ME-3. Oi kui tore oleks seal koos temaga olla.

37. Mis on need kolm asja, ilma milleta Te elada ei saaks?

Ma nii karmilt ei ütleks, et elada ei saaks, aga ma arvan, et need on sellised põhiasjad: loomulikult õnnelik pere ja pereliikmed – see on kahtlemata number üks. Ma ei arva, et need, kellel peret ja lapsi ei ole, ei saaks olla õnnelikud, aga see on bioloogilises mõttes väga vajalik. Teiseks, mulle väga meeldib lastele, lastelastele – nüüd ma olen ka juba vanavanaisa, nii et mul on ka lapselapselaps – teha aeg-ajalt rahaülekandeid. Need ei ole väga suured, aga mõnikord on ka üsna kaalukad. Keskmine laps on ju Oslo Ülikooli professor ja teenib kindlasti rohkem kui Tartu Ülikoolis. Mihkel juuniorile kui filmiheliloojale kulub ka aeg-ajalt see ära, kuigi ta teenib ise ka. Kõige vanem on mul Chris, kes on lastearst. Lapselapsed on ka tublid. Aga ma olen alati öelnud seda, et mina saan selle ülekande tegemisel emotsionaalse naudingu ja te ei saa mulle naudingut keelata. Toon selle kohta ühe väga huvitava olukorra: kui inimesele tuleb arve, maksta näiteks 100 eurot, siis arvet nähes on see talle ebameeldiv, vastik, peab maksma raha. Aga kui ta selle ära maksab, siis hetkeks tekib tal ajutine rahulolutunne. Kuigi andsite ära raha, tekib lühiajaline rahulolutunne, et sellega sai korda. Oma kõige vanemale lapsele kandsin tükk aega nii, et kirjutasin põhjenduseks ,,Lapsele”, siis ta väga naeris ja ütles, et mõnus lugeda (ta on tegelikult juba üle 50). Teine asi, mis mulle meeldib, on see tunne, kui lapsed ja lapselapsed on teinud midagi sellist, millest nad tõeliselt tunnevad naudingut – see mulle õudselt meeldib. Ma ise tean, mida see täpselt tähendab.

38. Mis on elus kõige olulisem? Mis on Teie elu juhtmõte?

Jääda oma asjadele kindlaks. Mitte jäärapäiselt, vaid kui teil on kindlad argumendid, siis te peate ja olete kohustatud mitte üks kord, vaid kaks korda neid rahulikult seletama. Kui te peate ka kolmas kord kellelegi seletama – ma ei mõtle ainult arstina – ja ta ei taha sellest jäärapäiselt aru saada, siis saage aru, head inimesed, tollele inimesele ei ole selles teemas mõtet oma bioloogilist ressurssi raisata. Elu juhtmõte on aga mul ikkagi vanaema põhimõte: ,,Mihkel, tee endale kõik süsteemselt selgeks, ära opereeri fragmentidega ja räägi igal pool täpselt nii, nagu Sa mõtled.”

39. Mis on Teie olulisim eluõppetund?

Kui negatiivse poole pealt võtta, siis see, et sõpru saab ainult olla mingisugune väike hulk. Mind paneb muigama see, kui keegi ütleb: ,,Oi mul on nii palju sõpru.” Tuttavad ja sõbrad ei saa sassi minna. Mul on ka väga palju tuttavaid, väga paljud ülikooli professorid on mul väga head tuttavad, aga sõpru saab olla väga vähe. Ma ei mõtle mitte seda, et sõbraga saab kõike jagada, aga sõbraga saab kõike arutada, kasvõi n-ö umbisikuliselt. See on väga-väga oluline.

40. Mis on need väärtused, mida olete oma lastele õpetanud?

Ma olen seda sama vanaema lauset neile selgitanud, et tehke omale oma erialal asjad süsteemselt selgeks ja rääkige alati nii, nagu te asjadest mõtlete. Loomulikult viisakalt, aga ärge jookske kaasa igasuguste tõmbetuultega. Kui midagi räägitakse, näiteks: ,,Ma kuulsin Sinu kohta seda”, siis kuulujuttudele ei tasu absoluutselt reageerida. Kui see on negatsiooniga, pole mõtet aega raisata. Kõigile kõik inimesed meeldida ei saa ja ei peagi meeldima. Rajacaslikult: „Ainult inimsööjate suguharule meeldivad kõik inimesed, kes nende juurde satuvad, sest neil pole siis jälle söögimuret.” Mul on hea meel, et lapsed on põhimõtteliselt samu asju jälginud. Ma ei tähtsusta üle, aga ma lastele õpetamise suhtes lisan veel ühe asja. Mind ajab pisuti muigama, kui öeldakse lause, kui keegi on midagi saavutanud – ma ei mõtle nüüd mina antud juhul –, et ma kõik tänu võlgnen oma naisele. Tihti võib see ka nii olla ja eks ta enamasti ongi. Ma nüüd ütleks niimoodi, et ma pean siin kasutama natuke ka selles stiilis triviaalset lauset, et minu lapsi õpetamise mõttes, ka koolis käimise mõttes, õpetas minu ülihea Kersti, kes oli tõesti niivõrd hea hingega ja niivõrd tasakaalukas, et fantastiline. Ma alati ütlesin talle, et Sul on nüüd kolmekordne keskharidus – Chrisiga, Kristeliga ja Mihkliga. Ja ta tegi seda ülimalt hea meelega, ta tundis sellest mõnu ja õppis medalile jne. Nii et lapsi õpetas koolis õpetamise mõttes minu abikaasa Kersti. Mina küll nendega tihti vestlesin ja kooli mõttes küsisin täpsemalt  ühte asja. Näiteks Mihkel Juunior, kes õppis tegelikult väga hästi  ütles, et tead, ma sain selles aines kolme, mingi töö oli. Ma küsisin alati niimoodi: ,,Mihkel, mind ei häiri üldse see kolm kui selline,” vaid küsisin: ,,ütle mulle, kas Sa seda aine osa, mille eest Sa kolme said, tegelikult jagad? Kas Sa saad sellest kõigest aru?” Ta ütles mulle: ,,Jah, ma saan sellest kõigest aru, aga ma tegin kaks poolitusviga ja komaviga ja mingisugused vead ja sain kolme” või ,,Matemaatikas jätsin kogemata numbri kirjutamata.” Kui võtta koolis õppimine, siis ma soovitan väga tähele panna, et hinne on üks näitaja – ma mõtlen siin antud juhul ka kuni keskkooli ja ülikoolini välja –, aga alati on oluline see, kas Sa sellest osast, kus Sa said näiliselt nõrgema hinde, tegelikult aru saad, nii et see Sind ei sega. Kui mulle lapsed ütlesid: ,,Jah, ma sain aru, aga lihtsalt juhuslikult oli selline asi, et ma olin hajameelne”, siis ma olin täiesti rahul. Peaasi, et lünkasid ei tekkinud. Süsteemsus püsis ja töötas!