Autor: Kaisa Padur
Pildid: erakogu
16. oktoobrist kuni 20. oktoobrini toimus arstiteaduse esmakursuslaste jaoks põnev ja teguderohke nädal. Sügisesed muremõtted said vahelduseks peast pühitud, et kavalaid rebasetegusid teha. 5. kursus valis rebasenädalaks 7. koolinädala, mis oli hästi valitud, sest kontrolltöid oli vaid üks ja ka see oli ladina keeles. Huhh!
Juba enne ametlikku rebasenädala algust algas fotojaht, millega oli võimalik lisapunkte teenida. Selleks oli vaja lahendada mõistatusi erinevate Tartu linna vaatamisväärsuste või hoonete kohta, leida need paigad üles ja ennast seal pildistada, soovitatavalt koos rühmakaaslastega. Fotojahiks oli aega nädal – neljapäevast neljapäevani. Minu enda rühmas keegi sellest osa ei võtnud, lihtsalt ajapuuduse tõttu. Minule meeldis lahendada aga mõistatusi enda jaoks, mis sest, et selle eest punkte ei jagatud.
Esmaspäev algas varakult – 7.30 oodati rebaseid hommikuvõimlemisele, kus jagati ka infot tulevaste ürituste kohta. Virgutusvõimlemisel osales võrdlemisi vähe inimesi, mõned rühmad olid üldse esindamata, sest enamik rebasekutsikatest nautis sel kellaajal veel magamist. Eks eestlastega ole tihti nii, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama ja see iseloomustas ka meie rebasenädala ürituste populaarsust.
Esmaspäeva pärastlõunal filmisime oma grupiga rebastenädala filmi, mida kolmapäevasel filmiõhtul näidati. Minu ülesanne oli klipid kokku monteerida. Meile sattus küllaltki kehv teema – pediaatria „Tõehetke” stiilis. Kuidas ühendada lastehaigused ja äärmiselt tõsine ning dramaatiline telesari, kus auhinnaks on suured rahasummad? Teemad loositi juba septembris ja mõtlesime kuu aega, kuidas seda ülesannet loovalt lahendada, kuid alles filmimise ajal panime tegeliku stsenaariumi kokku. Pean tunnistama, et selline keeruline ülesanne meie gruppi eriti ei inspireerinud. Otsustasime teha selle „Tõehetke” erisaate, tuginedes mustale huumorile, ja nagu arvata oli, ei olnud see žürii maitse.
Esmaspäeva õhtul toimus Biomeedikumis mälumäng, mis oli juba märksa populaarsem üritus. Minu enda rühmast oli suur esindus kohal. Mälumängus oli nii meditsiiniteemalisi, kultuuri- kui varia küsimusi. Mulle tundusid küsimused ideaalse raskusastmega või oli siis asi lihtsalt selles, et kaheksa pead on ikka kaheksa pead? Ka mõnest teisest rühmast oli suur esindus kohal, mistõttu tekkis sõbralik rebimine ja punktijaht. 5. kursuse tudengid olid kaunisti arvestanud esmakursuslaste teadmiste tasemega – üks küsimus koljust küll oli, mis meil veel selge ei olnud, kuid seetõttu jäi see eriti hästi meelde. Meie rühmal õnnestus saada teine koht, kuid veel enne viigilahutajat olid esimesed kolm kohta võrdsete punktisummadega. Viigilahutajaks oli küsimus: „Mitu töötajat on Tartu Ülikooli Kliinikumis?” Meie üllatuseks on töötajaid umbes 4700 ja see on kaugelt palju rohkem, kui me pakkusime.
Teisipäeval oli spordipäev, kuhu saatsime ka enda rühma viieliikmelise esinduse. Spordipäev kestis ainult 15 minutit iga rühma jaoks, mis oli suurepärane – iga vaba hetke kasutab arstitudeng ära õppimiseks. Mina üritasin teisipäeval veredoonorlusega lisapunkte teenida, kuid Kliinikumis saadeti mind tagasi – andsin neile hoopis malaaria antikehade analüüsi ja kui paari nädala pärast negatiivse vastuse saan, lastakse mul verd anda (hoiatus Tansaaniasse reisijatele!).
Kolmapäeval saabus kardetud filmiõhtu ja saatuse tahtel esitleti meie grupi filmi esimesena. Paraku ei osanud 5. kursuse tudengid meie video ajaks kõlareid sisse lülitada, seega pool teksti läks kaduma. Mis seal ikka! Teiste rühmade filme oli väga tore vaadata – mõned rühmad nägid selgelt rohkem vaeva kui teised. Ja nagu ma ütlesin – loosiõnn mängis suurt rolli – mõned teemad andsid rohkem vabadust huumorile ja loovusele. Isiklikult oleksin andnud esimese koha X rühmale, kelle „Linnamaja” filmis oli olemas sarnasus „Rannamajale”, meditsiiniline süžee ja puänt.
Hea idee oli 5. kursusel ka omalt poolt filmidesse panustada – nimelt olid nad filminud vaheklippe, kus loeti ette nii 5. kursuse ebaõnnestumisi kui ka õppejõudude parimaid ütlusi ja tsitaate. Need vaheklipid hoidsid meeleolu üleval ja pakkusid vaheldust rebaste tõsistele filmidele. Lisaks tuletasid need klipid meelde, et me kõik oleme inimesed ja meil kõigil juhtub vahel äpardusi!
Neljapäev oli konkurentsitult kõige põnevam, naljakam ja teguderohkeim päev. Kell 18 kogunesime Biomeedikumi, saime endale omad kitlid ja auditooriumis kuulasime 5. kursuse poolt sissejuhatuse ära. Igaüks sai endale sponsoritelt ka natuke nänni, nagu näiteks vihmamantli, oma spetsiifilise ajakava. Seejärel suundusimegi esimesse töötuppa. Kokku osalesime üheteistkümnes toas, igaühes täitsime eri ülesandeid, lõbutsesime, närveerisime ja lahendasime mõistatusi. Minu üks lemmikuid oli päris esimene – uriinikottide tuba, kus pidime „uriini” ehk mahla värvi ja lõhna järgi (või ka maitse järgi) tuvastama patsiendi haiguse. Meil oli lubatud haigetega rääkida, anamneesi võtmine oli kiire ja lihtne ning saimegi oma maksimumpunktid kätte. Kellel oli trauma, kellel diabeet ja kellel põiepõletik. Ka järgmine tuba oli vahva – haiglasse oli toodud 13-aastane laps kõhuvaluga ja me pidime selles vähevarustatud haiglas lisaks õigele diagnoosile saama kannatanule vajalikku arstiabi, mis oli raskendatud segavate „medõdede” poolt. 5. kursus mängis oma rolle suurepäraselt. Saime anamneesi võttes kohe aru, et tegemist on pimesoolepõletikuga, kuid edasisi tegevusi oli keeruline läbi viia – meie grupp oli suur ja „medõed” ei lubanud meil tööd teha. Siiski saime oma ülesandega väga hästi hakkama.
Järgmine tuba oli mõnede rühmakaaslaste lemmik. Ka minu jaoks pretendeeris järgnev töötuba parimale toale. Tegemist oli sõja- ja katastroofimeditsiini töötoaga, kus liikuda sai vaid neljakäpukil roomates, ehtsuse nimel olid terves toas varjevõrgud, „sõdurid” seisid meie kohal veepüssidega ja pritsisid meid ning valgustuski oli tõetruu. Meie ülesanne oli leida üles kannatanud, hinnata nende seisundit, abistada olemasolevate vahenditega ja üks kannatanu ruumist välja tuua. Leidsime üles ka lipu, mille välja tõime, et lisapunkte saada. Leidsime „kaevikutest” üles kolm kannatanut – ühe surnu, teise peahaavaga ja kolmanda jalahaavaga sõduri. Välja tõime jalahaavaga kannatanu, mis osutus õigeks valikuks. Nähtavus oli kehv, sest tuba oli pime (välja arvatud püssilaskudest ja plahvatustest tulenev valgus) ja püssilasud olid nii valjud, et me suhtlesime üksteisega vaid karjudes. Loodan, et me 5. kursuse „jalatraumaga” sõdurile liiga ei teinud, kui me teda kogu jõuga mööda kaevikuid edasi lükkasime.
Märkimist väärivad veel günekoloogia tuba ja sünnituse vastuvõtmine, põnevate radioloogiapiltidega viktoriin, anatoomiaterminite kleepimine, psühhiaatriahaigla escape room ja klubiõhtu kannatanu päästmine. Viimane läks meil tänu mõnele tugevamale meesterahvale meie rühmast õnneks.
Psühhiaatriahaigla põgenemistuba
Radioloogia töötuba
Neljapäeva õhtu lõppes rebasevande andmisega, mil vanemad tudengid kogunesid Biomeedikumi kõrgematele korrustele, et meile, uutele rebastele, ülalt alla vaadata. Lubasime oma vandes, et lisaks õppimisele naudime noorust, õpime soome keelt vaid kultuurihuvi tõttu, koostame ise omad konspektid ja osaleme igas kellakaheksases praktikumis.
Reede õhtu lõppes Genialistide Klubis pidutsedes, kus toimus ühtlasi parimate rühmade autasustamine. Lõpmatult suur tänu 5. kursusele, kes korraldasid meile meeldejääva nädala – te andsite innustust ja suure tõuke arstiõpingute algusesse, mida igaüks meist hädasti vajas!
