,,Noore arsti märkmed"

Autor: Elis Kaev

Bulgakovi elu oli seotud nii sõltuvuse kui ka arstitööga – märksõnadega, mis mõlemad olid selles raamatus läbivaks motiiviks. Selle romaani võib tinglikult jagada kaheks osaks: üldarsti tööks maakonna haiglas ja sõltuvuse kirjelduseks isikliku vaatepildi kaudu.

Ma nautisin väga, et raamat oli kogu ulatuses päeviku formaadis kuupäevadega nummerdatud – see jättis mulje, nagu kõik oleks päriselt juhtunud, ja võib-olla kunagi oligi. Ise tunnen, et vististi olen elus liiga kogenematu, et seda raamatut väga hästi mõista või oma eluga samastada. Seepärast soovitan seda raamatut väga just neile, kel endal on haiglas töötamise kogemus ja just iseseisvam ning vastutusrikkam pool sellest tööst teada.

Kuna raamat oli suhteliselt lühike, on selle lugemine kergemat laadi just esimeses pooles, kus kirjeldatakse erinevate olukordade lahendamist, emotsioone, mida arst tundis ja kuidas see üksinduse kogemine teda on kujundanud. Teine pool, peategelase sõbra päevik, aitas paremini mõista sõltlase kogemust. Seda on raske kirjeldada ja võib-olla muutuks see artikkel ka liiga nukraks, kui ma seda teeksin, seepärast soovitan igal inimesel selle raamatu järele ise haarata.

Kuna peategelane oli seal ,,kolkakülas” ainus arst, sai ta toetuda vaid iseendale ja oma tarkusele, mis omakorda viis meelekindluse kasvu ja tohutu arenguni igas valdkonnas. Ka see on miski, millele raamatule toetudes mõelda täna: kas me õpime rohkem siis, kui meie ümber on palju inimesi, kes igat meie sammu juhendavad, või pigem rahulik-kaootilises kohas üldarstina töötades, kus arst seab ennast ise keerulistesse ja väljakutset pakkuvatesse olukordadesse.

Teise variandi kaudu me ju tegelikult õpimegi tööalaselt ja iseseisvalt mõtlema. Romaani lugedes valdas mind väga palju emotsioone. Esiteks tundsin tänulikkust, et elame ajas, kus diagnoosimis- ja ravivõimalused on niivõrd palju paremad, kui raamatus kirjeldatud 100 aasta taguses ajas. See on miski, millele me tavaliselt ei mõtle, aga võiksime, sest see paneks meid märkama igapäevaseid rõõme, kasvõi seda, et õpikutes on lisaks tekstile ka pildid ning kuidas internetile ligipääs lihtsustab meie ametialast elu (mis 100 aastat tagasi oli mõeldamatu).

Samuti olen rõõmus, et meil on valik, kus töötada: saamegi teha tööd (kui tahame) meeskonnas ja haiglas. Vastupidine ehk raamatus kirjeldatule oleks minu jaoks masendust tekitav, aga õnneks inimesi on erinevaid ja osadele just sobib bulgakovlikult arstina töötada. Mulle pakkus ka lohutust, et suur osa meie tööst on muutumatu, nii nagu oli arsti töö, patsiendid ja probleemid Bulgakovi ajal, on see ka praegu ja ilmselt ka peale meie aega.

Kuigi mainisin, et oleks tarvis suuremat kogemustepagasit, et peategelasega ennast samastada, siis osa asjadest haiglas töötanuna sain väga hästi aru. Just äratundmisrõõmu pakkus see patsientide kirjelduse pool. Ju jäävad inimesed laias laastus samaks ja see ju ongi tore. Head lugemist soovides!