,,Gümnasist entusiast"
- EAÜS Curare
- Sep 4
- 6 min read
Updated: Sep 6
Autor: Angelina Roosimägi
Kõik sai alguse sellest, kui pea viis aastat tagasi operatsioonilauale sattusin. ,,Kõige’’ all pean silmas neid samme, mille tulemusel on minust saanud nüüd krooniline kirurgide sabarakk, keda võib tema vabal ajal kohata eakaaslaste seas populaarsete klubide asemel hoopis mõnes TÜ Kliinikumi opisaalis. Mis need sammud siis täpsemalt olid, sellest juba lähemalt järgnevalt.
Huvi meditsiini vastu pärineb mul tegelikult juba varajasest lapsepõlvest. Selles on peamiselt süüdi mu medõest vanaema, tänu kellele olen põhimõtteliselt terve elu mingil määral selles valdkonnas sees olnud. Seda siis kas vanaemaga tööl kaasas olles ja ta tegemisi jälgides või veetes aega arstidest ja õdedest tuttavatega, keda meil peres on ikka üksjagu.
Täpsema erialaga, ortopeediaga, hakkasin ennast siduma põhikooli lõpus 2020. aastal, kui olin sunnitud ise põlvega noa alla minema. Nimelt oli parem põlv olnud mu Achilleuse kand juba 10-aastasest saadik, kui kehalise kasvatuse tunnis otse põlvele kukkusin. Esimene ortopeed, kellele oma muret kurtsin, tuvastas mingi sideme rebendi, mis väidetavalt ise kinni kasvama peaks, ning soovitas mul paar kuud ortoosi kanda ja ohtralt magneesiumitablette sisse süüa.
Muidugi see ,,mingi side’’ (MPFL ehk mediaalne patellofemoraalligament) ise kunagi ei taastunud ning viis aastat ja tuhandeid nihestusi hiljem lõpetasin traumapunktis sellise põlvekedra ebastabiilsusega, mida minuga tegelev ortopeed dr Pääsuke polnud varem näinudki (vaeseke sai peaaegu šoki, kui kuulis, et ma olin veel kõik need aastad selle põlvega tennist mänginud). MPFL-ist polnud enam haisugi järel, korduvate põlvekedra luksatsioonide tagajärjel oli kujunenud trochlea düsplaasia (teisisõnu vaost, milles patella muidu stabiilselt sees istub, oli saanud muhk) ning põlvekeder liikus nii, nagu jumal juhatas. Mitu vastuvõttu ning MRT ja KT hiljem oli asi selge: mul oli vaja operatsiooni.
Sellega oli aga üks väike ,,aga’’: nimelt oli lõikuse ajal vaja teostada trochleaplastikat, mida oli Eestis tehtud varem vaid korra, ning polnud võimalik ennustada, kas see nüüd teeb mu olukorra paremaks, ei muuda seda üldse või läheksid asjad pärast operatsiooni hoopis allamäge. Konservatiivsest ravist poleks aga tolku olnud ning kaua ma sellise põlvega enam liigelda poleks saanud, nii et ega mul väga muud valikut polnud, kui opi kasuks otsustada.
2020. aasta oktoobris see siis toimuski. Põlveoperatsioon, mis pani järgmise poole aasta jooksul proovile nii mu vastupidavuse ja kannatlikkuse kui ka tahtejõu. Lõikus kestis kokku umbes neli tundi ning anesteesiast toibumisele järgnes neli päeva haiglas reiest varvasteni kipsis jalaga, millele omakorda kaks nädalat kodust voodirežiimi ja seejärel kuus nädalat karkudel hüplemist. Täielikuks taastumiseks kulus kokku kuus kuud ning see kujutas endast lugematul arvul taastusravi sessioone, järjepidevat iseseisvat pingutust ja lõpmatuid kontrollvisiite, kus ma ortopeedilt tema seatud eesmärkide saavutamata jätmise eest alatasa riielda sain. Ajapikku, kui ennast kokku võtsin, selgus aga tõde: operatsioon oli olnud edukas ning selle tulemus parem, kui keegi oodatagi oleks osanud. Tol hetkel tundus dr Pääsuke mu jaoks kui kangelane, kes minust, lonkavast sandist, taas inimese tegi. Nii saigi alguse mu kirg ortopeedia vastu: taipasin, et soovin tulevikus aidata patsiente nii, nagu tema oli aidanud mind.
Gümnaasiumis kirjutasin koostöös mind opereerinud ortopeediga oma põlveoperatsioonist uurimistöö, milles uurisin üksikasjalikult selle etappe: trochleaplastika, tuberositas tibiae transpositsioon ja MPFL-i rekonstruktsioon. Lisaks teooriale sai koostatud ka põlvekedra ebastabiilsuse tuvastamise juhend perearstidele, et juba esmatasandi arstid suudaksid probleemi kindlaks teha ja patsiendi õigesti edasi suunata, ning üldine patella stabiliseeriva operatsiooni protokoll, mis sisaldas peale minu operatsioonil teostatud protseduuridele ka DFO-d ehk reieluu distaalse otsa korrigeerivat osteotoomiat, milleks mul endal vajadust polnud. Nende kirjutamisel minust väga abi muidugi ei olnud, küll aga sain iseseisvalt teha taastusravi protokolli, kasutades enda operatsioonijärgse režiimi kirjeldust ja füsioteraapia kava ning seda vastavalt oma kogemusele modifitseerides, et uus protokoll oleks efektiivsem.
Minu töö jõudis kusjuures 2023. aasta õpilaste teadustööde riikliku konkursi II vooru, kus pälvis ka eriauhinna. Peale selle kutsuti mind 2024. aasta jaanuaris tutvustama töö käigus valminud põlvekedra ebastabiilsuse tuvastamise juhendit ka Raatuse PAK-i perearstidele. Olen hiljem enda perearstilt kuulnud, et tal on juba mitme patsiendi käsitlusel minu juhendist abi olnud. Minu eesmärk oli, et vähemalt üks patsient saaks tänu minu tööle õigeaegselt abi ega peaks lõpetama sellises seisus nagu mina omal ajal. Teadmine, et olen selle saavutanud, on parim tunne maailmas. See tunne ongi see, mis mind igapäevaselt motiveerib ja mille nimel olen nõus andma endast kõik, et saaksin ühel päeval ka ise inimesi aidata.
10. klassi alguses, kui oma uurimistööd planeerima hakkasin, käis mul peast läbi mõte, et äkki saaksin ma uurimuse raames mõnda operatsiooni päriselt vaatama minna. Selle totaka idee matsin ma aga kohe samal hetkel maha, sest miks peaks keegi minusugust suvalist gümnasisti operatsioonisaali laskma? Kuidas ma üldse midagi sellist loota julgesin? Suvel enne 11. klassi algust sain aga suure üllatuse osaliseks, kui dr Pääsuke ise pakkus mulle võimalust minna tema töövarjuks, et ortopeediast paremini aimu saaksin. Oleksin justkui puuga pähe saanud ega osanud kohe reageeridagi, aga mu vastus oli kindel: ,,Muidugi!” Vaid paar kuud hiljem septembris mu väike unistus täituski, kui ortopeediga operatsioonipäevale kaasa läksin.
Kogu personal oli minuga väga sõbralik ning dr Pääsuke tegi kindlaks, et mul opisaalis paha ei hakkaks, mida minu õnneks ka kordagi ei juhtunud. Ühest töövarjupäevast sai kümme, kümnest jälle 20 ja nii see edasi kujunes. Mäletan, kuidas ühe operatsiooni ajal küsis anestesioloog mu käest, mitmendal kursusel ma olen, ning enne, kui vastamagi sain hakata, jõudis dr Pääsuke minust ette: ,,Ta on gümnaasiumis alles, gümnasist entusiast!” Ei hakka valetama, päris uhke tunne oli. Mingil hetkel hakkasin tutvust tegema ka teiste osakondadega: esimesena EMO, siis üldkirurgia, onkoloogia ja onkokirurgia ning edasi juba kardio- ja neurokirurgia.
Tänaseks olen erinevate arstide ja kirurgidega käinud vastuvõttudel, valvetes ja operatsioonipäevadel kokku üle 70 korra, näinud 150+ operatsiooni ning saanud ka ise assisteerida ligikaudu 30 lõikusel, sõrme distaalse lüli amputatsioonist lülisamba fikseerimiseni välja.
Kõige südamelähedasem oli aga kord, kui sain assisteerida sama tüüpi põlveoperatsioonil, nagu oli olnud mul endal. ,,Ajalooline päev,” ütles lastekirurg, kes oli olnud ka minu operatsiooni juures. Vot selline asi juba meelest ei lähe. See on hindamatu kogemus ja ma ei suuda sõnadessegi panna, kui tänulik ma olen, et mul on olnud see võimalus käia ja näha ning hea õnne korral ka ise üht-teist teha. Siinkohal väike pühendumus dr Pääsukesele, kui ta peaks mingil põhjusel seda juttu lugema juhtuma: suur aitäh, et mu põlve ära remontisid, et leidsid oma tihedast graafikust hoolimata aega mu uurimistööga tegelemiseks ja et mind oma tiiva alla oled võtnud. Ma ei ole seda varem kunagi välja öelnud, kuid aiman, et oled sellest juba ise aru saanud: oled mu suurim eeskuju!
Olen ülimalt tänulik ka teistele, kes on lubanud mul endaga ühineda ning on mind õpetanud ja julgustanud.
Nüüd aga jõuame loo tuumani (ega ma niisama asjatult endast jutustada ei tahtnud). Arstiõpe on pikk ning esimene, prekliiniline pool sellest suuremalt jaolt teooriapõhine. Sellest, mida arsti töö päriselt endast kujutab, hakkab aimu andma alles kolmanda kursuse kevadsemestril algav kliiniline õpe. Sinnani jõudmine võib olla aga üsna vaevaline, eriti kui prekliinilised ained tunduvad igavad ja nende olulisus ebaselge.
Näiteks histoloogia kohta võib esialgu arvata, et see on vajalik vaid patoloogidele. Seega miks on seda oluline õppida kellelgi, kelle residentuuri plaanid on kallutatud hoopis ortopeedia poole? Muskuloskeletaalsüsteem selgeks, haamer ühte kätte ja hantel teise ning asi korras, eks? Reaalsus on aga ikka midagi muud. Teadmised histoloogiast, st rakkude ja kudede struktuurist, ehitusest, arenemisest, talitlusest ja patoloogiast loovad aluse selleks, et mõista ka füsioloogiat ja patofüsioloogiat, mis on arsti töös vägagi tähtsal kohal. Millised on kudede ehitusest tulenevad organite ja organsüsteemide iseärasused, mis on erinevate elundite funktsioonid ning millised protsessid seal toimuvad ja kuidas tekivad haiguslikud seisundid? See kõik on omavahel seotud. Neid näiteid on küll ja veel, aga ma usun, et sain mõtte juba piisavalt edasi antud.
Seetõttu julgustangi tudengeid juba varakult käima varjutamas, et õpitu vahel tekiksid seosed juba praegu, mis muudaks tuleviku pingutused samuti lihtsamaks. Ma nüüd ei pea silmas seda, et tuleks hakata arstide kontakte üles otsima ja tormijooksu tegema, seda palun mitte teha. Aga kui Sul, armas lugeja, on võimalus minna mõne arstist tuttava tööd jälgima, siis ma tõesti soovitan soojalt seda kasutada. Isiklikust kogemusest võin öelda, et varjutamine aitab õpingutele päriselt kaasa ja seda isegi esimesel kursusel. Näiteks anatoomias oli mul ortopeedia fanaatikuna lihaste, liigeste ja ligamentide õppimine käkitegu, kuna teadsin enamust juba oma peaga. Omal moel olid ka eetika seminarid lihtsamini jälgitavad, kuna suutsin käsitletud teemasid ja probleeme kujutada ette reaalsetes olukordades, mida olin haiglas ise kõrvalt näinud, ning neile lahendusi leida ja ise näiteid juurde tuua. Need paar tunnikest Su vabast ajast on seda väärt.
Aitäh lugemast ja edu!
