top of page
Search

Hektilise kandideerimise kogemuslugu


Autor: Tommi Valgma

Foto: erakogu


Arstiks õppimine on raske: suur õppemaht, kiire elutempo ja kõrge stressitase. Seda teadsid kõik praegused arstitudengid enne sisseastumist ja teavad ka enamik inimesi üleüldiselt. Keskkooliõpilased, kes tahavad arstiks õppida, on selleks valmistunud, kuid minu jaoks olid sisseastumiskatsed suurim väljakutse. 

Selleks, et olla edukas arstitudeng, pole vaja ebainimlikku tarkust, vaid põhiliselt vastupidavust ja keskendumist. Kuid sisseastumiskatsed sõeluvad kõrge lävendi tõttu välja targematest kõige targemad, mis on problemaatiline, kuna edukus õpingutel/teadmised/oskused arstina ei tulene mingist geniaalsusest, vaid võimest teha tööd, mida paljud ei taha. Selleks on vaja motivatsiooni, mille puhul loodan, et enamikul tulevastest kandidaatidest on seda piisavalt. Selle artikliga tahan tegelikult näidata, et motivatsioon on kõik, mida vajad, et arstitudengiks saada, ja jagan mõned võib-olla vastuolulised näpunäited.  

Ma käisin üpriski keskmise tasemega põhikoolis, kuid tänu puhtale õnnele oli mul võimalus käia ühes Eesti parimas keskkoolis, ehkki see oli üks nendest koolidest, kus rõhuti pigem humanitaarteadustele. Seega keskkooli lõpuks leidsin ennast ristteel, kus pidin otsustama, kas arstiteadus on midagi, mida ma tõeliselt tahan, ning kui jah, siis kui palju vaeva ma olen valmis nägema, et pääseda oma unistuste erialale. Minu ees seisid ikkagi neli, sellel ajal ületamatu kõrgusega tunduvat astet: akadeemiline test, eesti keele eksam, füüsika ja keemia koondtest ning intervjuu. 

Akadeemilise testi lähenedes ei olnud ma eriti õppinud, tegelesin hoopis hobidega, mis jättis mind päev-päevalt aina nutusemasse seisukorda. Viimasel õhtul enne testi proovisin võimalikult palju kordamisülesandeid ette võtta, et natukenegi aru saada, mis mind järgmisel päeval ees ootab. 

Pole imestada, et akadeemiline test läks mul halvasti. Minu tulemus oli 58 punkti 100-st. Lävend arstiteaduste konkursil jätkamiseks oli aga 51 punkti ning akadeemilise testi osaprotsent lõpptulemusest 20%. Akadeemiline test on üpriski arhailine kogum naljaka välimusega IQ testi meenutavatest ülesannetest, mille all on valikvastused, mis kutsuvad pakkuma esmase loogikaga kõige tõenäolisemat vastust.

Olukord ei tundnud hea, kuid unistus, millele olin juba aastaid mõelnud, näis liiga lähedal, et nüüd alla anda. Ma mõtlesin ainult seda, et proovin anda endast parima, et mingigi tulemus kätte saada, ja kui asi läheb luhta, siis pole ma sellele erialale mõeldud. 

Mu plaan oli järgmine. Eesti keele eksam oli tulemas, kuid enne seda toimus koolis proovieksam. Otsisin välja internetist materjalid ja alustasin samal õhtul peale akadeemilist testi õigekeele kordamist, sest teadsin, et see on pika puuga mu kõige nõrgem koht. Olin selleks hetkeks aastaid võistlusväitlusega tegelenud, seega sisuline pool mind niivõrd ei hirmutanud.

Pärast nädalat vahelduva eduga õigekeele õppimist ootas mind ees esimene proovieksam, mille tulemuseks sain 63 punkti. Olin paanikas, kuid ei näidanud seda välja. Teadsin, et oleksin saanud ilmselt pisut parema soorituse teha, kuid olin ikkagi nutu äärel, kui oma töö kätte sain. Olles selle raja juba kord läbinud, oli mul peas see hääl, mis tuletas meelde halba akadeemilise testi tulemust – kuidas peaksin eesti keele eksamil kõrge tulemuse saama, et konkursil edasi püsida, kui arstiteadusesse võetakse ainult 180 inimest? Sain mõni aeg hiljem eesti keele eksami tehtud, millele järgnes pikk ooteaeg. Selle aja jooksul lõpetasin edukalt keskkooli ja kandideerisin juuni alguses TÜ arstiteaduse erialale. Kes oleks võinud arvata, et eesti keele eksami tulemused avalikustatakse sooritajatele minu lõpuaktuse päeval?

Mäletan hetke, kus istusin pärast oma aktust koos ema ja vanaemaga autos ja mõtlesin, kas rikkuda see ilus päev järgmise halva tulemusega või lasta sisemisel pingel vaikselt kasvada, kuni see mind enne järgmist päeva tõenäoliselt täieliku ärevuseni viiks. Otsustasin meilikasti avada ja karjet, mis sellele järgnes, oli ilmselt sadu meetreid kaugemale kuulda. Säravad 84 punkti maksimumist. Ma olin emotsioonide tipus. Minu arvutuste kohaselt, mis minu arvuti Exceli failis olid, püsisin selle tulemusega kindlasti veel konkurentsis. 

Järgmine test saabus kuu aja pärast, sestap lasin juuni keskel närvidel pisut puhata. Pikk (ja vägagi meelemürke täis) klassilõpureis ning noorte laulupeoks valmistumine olid mind juuni viimaseks nädalaks kandideerimise teemast täielikult kõrvale viinud. 

Olin enne lõpureisi teinud mõned eratunnid füüsikaõpetajaga, kuid ega väike pingutus aastatepikkust tunnis logelemist ja telefonis olemist tagasi ei võta. Otsustasin enda teadmisi värskendada, kuid järgmine paanikahoog ei olnud kaugel. Arvata võiks, et õpin enda vigadest, kuid laiskus on raske omadus, mida ületada, kui see kipub nii kergesti tulema.

Peale laulupidu tulin paariks päevaks Tartusse, et teha siin nii füüsika-keemia koondtest kui ka intervjuu. Õhtu enne olin kaua üleval, et üle vaadata mõned viimased teemad, mida unarusse olin jätnud. 

Testil vaatasid mulle otsa ülesanded, mille faktiküsimusi nägin elus esimest korda. Saal oli täis inimesi, kes nägid välja, nagu nad tulid sinna suure missioonitundega. Minu kõrval istuvad kaks inimest lõpetasid testi tunduvalt varem. Näis, nagu poleks nad kordagi kirjutamist lõpetanud enne, kui test valmis oli. Ise võtsin viimast igast sekundist, mis mulle anti, et saada kõik teadmised paberile. Väike hoiatus siinkohal: asjad, mida märgitakse keskkooliõpikutes kui „lisa”, on just need raskemad teemad, mis testis olid, ja mida ma niivõrd üle ei vaadanud.

Tulin loengusaalist välja, helistades oma emale, ise pisarates. Ma olin külmas higis, täielikult igasugust lootust kaotamas ning järgmised kaks päeva veetsin oma pisikeses AirBnB’s voodis külili YouTube’i videosid vaadates. Mind ootas ees veel intervjuu, mille jaoks läksin kohale üpris apaatsena, olles selleks hetkeks endale millegipärast sisendanud, et minust ei saa arstitudengit. Minu positsioon pingereas, milleks oli ca 250, ei aidanud kaasa.

Teadsin, et olen endast andnud kõik pärast korduvaid vigu liiga hilise õppimisega ning saanud viimaseks testiks ennast kokku võetud eratundide ja rohkema individuaalse õppimise näol. 

Öeldagi, ma sain sisse. 


Siin on paar asja, millest tavaliselt ei räägita, aga mida minult võiks õppida:


  1. Kunagi pole liiga hilja alustada. Peaasi, et alustad, mitte ei valeta endale, et õpid. Tee seda päriselt ja aktiivselt.

  2. Ära lase kandideerimisel elu üle võtta. Ainukene põhjus, miks ma veel kahe jalaga maa peal olen, on oskus puhata.

  3. Tea, et liigne motivatsioon pole kedagi piiranud. Mulle pole kunagi oma parima sõbra väljavaade „elu leiab sinu jaoks õige tee“ sobinud. Kuid vahepeal tundub see jube tõsi olevat.

Comments


bottom of page