Autor: Annika Arrak
Sõda Ukrainas kestab ikka veel ning iga mõne aja tagant loeme meediast uudiseid uutest raketirünnakutest, hukkunutest, aga ka saavutustest, võitudest. Enam kui poole aasta jooksul oleme aidanud nii palju kui suudame – annetuste, info jagamise ning kommunikatsiooni kaudu, kuid mõned meie seast on otsustanud minna ning anda endast kõik. Nüüd on võimalik kuulda otse, mis toimub Ukrainas ja kuidas näeb välja iga päev lahingurindel.
K: Kuidas näeb välja sõda 21. sajandil? Mis on teistmoodi, kui inimesed võiksid arvata?
Vastus: Ma arvan, et sõda kui selline on alati oma olemuselt ühesugune olnud. 21.sajand lisab lihtsalt väga palju uusi võimalusi tehnoloogia näol. Erilise tähelepanu on saanud droonid. Ja mitte ainult suured rakettidega varustatud militaardroonid, vaid kõik droonid. Samuti võitlus droonide vastu. Siin kasutatakse seadmeid, mis näitavad kust droon õhku tõusis, kus asub droon ja kus operaator. Sellest omakorda areneb välja droonide kasutamise taktika.
Ma ei tea, mida inimesed arvavad, aga minu arvates on sotsiaalmeedia sõda väga uus ja hästi rakendatav relv. Kes oma võidust või vastase ämbrisse astumisest esimesena video postitab, on võitja. Ja siinkohal ei ole tähtsad detailid ja faktid, vaid kes on kiirem.
K: Mida oled sa selle aja jooksul oma üksusega saavutanud?
Vastus: Meie üksuse jaoks oleme lugenud suureks võiduks sõjavangide võtmise, sest iga sõjavangi abil on võimalik omasid venelaste käest tagasi saada sõjavangide vahetamise teel. Iga missioon, mille järgselt kõik kogenumana ja karastunumana naaseme, on suur saavutus üksuse jaoks. Mingeid erakordseid võite meie üksuse kontol veel ei ole, aga küll jõuame ka nendeni.
K: Milline osa sõjast on olnud kõige raskem, nii vaimselt kui füüsiliselt?
Vastus: Kõige raskem vaimse poole pealt on igatsus oma poja järele. See on kordades raskem, kui suutsin mõelda.
Füüsiliselt kõige raskemat osa on spetsiifiliselt raske nimetada. Kui vaim tahab, siis keha suudab. Ja siiani pole veel pidanud ennast sundima midagi erakordset tegema.
K: Kuidas on su vaimne tervis selle jooksul vastu pidanud?
Vastus: Ma arvan, et hästi. Tänu heale mobiilsele internetile saan Eestis asuvate sõpradega ja perega lihtsalt suhelda. Nende toetus on tähtis ja rääkimine aitab. Lisaks on kõik kaasvõitlejad lahedad isiksused ja huumorit jagub.
Esimest korda elus pean päevikut, kuhu proovin läbielatut ja emotsioone kirja panna. Siiani meeldib see protsess, sest selle abil saan kogetu täpselt ja kronoloogiliselt kirja panna ning samal ajal sunnib see mind iseennast analüüsima.
K: Mis on olnud kõige põnevam osa, kas oled midagi sõjas ka nautinud?
Vastus: Kõige põnevam osa on teha oma tööd pimedas. Pime aeg loob uusi võimalusi ning isegi hea varustusega on kõik endiselt palju keerulisem kui päevavalguses.
Naudin oma igapäevast seltskonda ning igat uut väljakutset. Enim naudin olukordi, kus saan teisi inimesi aidata. Kord avanes võimalus haavatud Ukraina sõdurile meditsiinilist abi anda. Saime kaassõduriga koos teda abistada ja evakuatsiooni masinale toimetada. Pärast oli väga hea tunne.
K: Milliseid vigastusi oled sa näinud ja kuidas näeb välja meditsiin sõjas?
Vastus: Siiani olen näinud kuuli- ja killuhaavasid. Taktikaline meditsiiniabi tule all on kiire, efektiivne ja jälgib kindlat drilli. Peamine on veri inimese sees hoida, hingamine tagada ning ta kiirelt kõrgema meditsiinilise üksuse/isiku juurde toimetada. Samas peab ise abi andes jääma rahulikuks ja mitte liigselt kiirustama. Kui tulevahetus kestab, siis esmalt tuleb see võita.
K: Mis on kõige inimlikum asi, mida sõjas oled näinud/kogenud?
Vastus: Minu jaoks oli sõjavangide olemus pärast alistumist kõige inimlikum asi, mida siin näinud olen. Nende nägudest ja kehahoiakust võis kaugelt välja lugeda, kui lüüasaanud nad olid. Ükski neist ei näinud enam välja kui vapper võitleja ja minu tahe nende kindlate isikute vastu võidelda haihtus.
K: Kas ja kuidas on sinu suhtumine rahusse ja vabadusse jm väärtused sõjas veedetud aja jooksul muutunud?
Vastus: Ma ei usu, et minu suhtumine rahusse ja vabadusse väga muutunud oleks. Kõik, kes me siin oleme, usume vabadusse sedavõrd palju, et oleme valmis teise rahvuse vabaduse nimel kõrgeimat hinda maksma. Rahu putinlastega on võimalik vaid ühel viisil saavutada - võideldes võiduni. Põlenud maa taktikat viljelevad armeed põletavad ja vägistavad, kuni keegi neid sõjaväljal võidab. Täna ei pea vast kedagi vastupidises enam veenma.
K: Mida on sõda sulle õpetanud?
Vastus: Kogu see kogemus on üks suur õppetund olnud. Enim üllatas mind see, et selgelt joonistus välja, kes on päriselt mu sõbrad ja kes on lihtsalt tuttavad. Osad varasemad head sõbrad lihtsalt ei hooli ja osad varasemad tuttavad hoolivad väga palju.
K: Mil määral jõuab eestlaste toetus päriselt rindele?
Vastus: Oskan siinkohal vaid enda kogemusest rääkida. Oma tutvuste kaudu olen Eestist üksusele saanud autosid liikumiseks, termovaatlusseadme, laserkaugusmõõdikuid. Lisaks tuleb Eestist veel autosid, relvadele lisaseadmeid ja droon. Eestlaste toetus minu üksusele on suur ning ma olen oma kaasmaalaste ees väga tänulik.
Eestlased üldiselt on alates Krimmi annekteerimisest saati saatnud siia hulgaliselt abi ning mind on selle eest isiklikult tänatud ukrainlaste poolt. Nad mäletavad esimest asjalikku varustust, mille sõja alguses said ja mis pärines Eestist.
K: Mis on üks asi, mida iga inimene peaks sinu kogemusest õppima?
Vastus: Tee teistele seda, mida sa tahaksid, et teised sulle teeksid.
Kui sa oleksid sõjavang, siis kuidas tahaksid SINA, et sind koheldakse.
Kui sa oleksid sõjaväljal suurte haavade tõttu aeglaselt surev haavatu, siis kuidas tahaksid SINA, et sind koheldakse.
Neid olukordi, mille sisse ennast mõelda, on tohutult palju. Aga kui paljud meist mõtlevad neile või veel enam, tegutsevad vastavalt sellele, kuidas me tahaksime, et meid koheldakse?
Sõda ei pruugi lõppeda veel niipea. Oluline on mitte kaotada lootust ning jõudu - abi on vaja sama palju kui eelmise aasta veebruaris, ehk isegi veel rohkem. Me saame muuta sõja kulgu ning me saame teha iga päev natuke, et maailm oleks turvalisem koht. See aasta võiks igaüks mõelda ka, kas teha kink Ukrainale, ning kõikidele neile imelistele inimestele, kes seal meie kõigi tuleviku nimel võitlevad.
Slava Ukraini!
