Autor: Estin Rand
Mul oli külm. Eesti ilmasid arvestades ilmselt mitte midagi üllatuslikku. Seadsin samme teadmata suunas, ometigi oli hinges õhin ja kerge aimdus, et tõotab tulla unustamatu teekond. Vahepeal on hirmus ka, aga see käib asja juurde. Hiljem on uhke tunne.
Minu ümber on nii kirev. Ah teate ju seda tänapäeva maailma – nämmutatud teadmine, et see on täis palju valikuid. Iga minu eesti keele proovikirjandi lause algas sõnapaariga „tänapäeva maailm”. Raske on. Tahaks võimalikult palju, aga elu on ikka liiga üürike.
Kuhu minna? Mida teha? Ma pean ju midagi tegema. Või kas alati peab midagi tegema? Magamisel pole ka väga viga.
Samas on mõned suunad ahvatlevamad ja nende vahel ma mõtlengi. Seepärast' ongi olukord komplitseeritud.
Astun edasi, selg sirge. Vaatan aegamisi ümbrust. Päike on pilvede taha kadunud. Aga ma tean, et ta tuleb varsti jälle välja. Mõnikord võtab see pisut aega.
Aeg-ajalt vaatan enese selja taha, et mõista, kui kaugele ma olen jõudnud algsest asukohast. Sinna jääb peaaegu paar aastakümmet lõpmatult paljude mälestuste killukestega. Killukesed sellepärast, et mälestused ikka lagunevad aegamööda koost, tahame me seda või mitte. Korjan aga mõned üles ja hoian heldimusega.
Ma ei näe midagi. Okei, ma üritan aru saada. Aa, see on niimoodi, ma mõistan. Vist. Ikka parem kui enne. Vähemalt ma proovisin, andsin endast maksimumi. Ma olen ju perfektsionist ja minu miininum on kellegi maksimum.
Nüüd on tee tuttavam. Nüüd ma päriselt tean, kuhu minema pean. Seal on alati kodune.
Saan minna bussiga. Need hilinevad. Saan minna autoga, aga… khm-khm mul pole veel lube. Saan minna rattaga, aga ma ei raatsi järjekordset paari eurot tunnipileti nimel ohverdada. Saan minna… JALGSI.
Poole tee peal otsustasin seisatada. Nüüd olen veel kaugemal ja õiges suunas. Tean seda, ma lihtsalt tean. Kes ei teaks siis tunnet, et miski on õige, aga ei oska seletada, miks.
Ma näen. Ma olen kohe kohal. Ainult natuke veel, nii umbes mõnisada meetrit.
Ma olen kohal. Teen ukse lahti. Esialgu on veider. Kuidagi tühi näib maja. Kui aga maja sügavusse lähen, näen seal lähedasi. Üks neist kõnnib minuni ning sirutab embuseks käsi.
„Sa jõudsid kohale. Mul on hea meel,” sosistas ta mulle kõrva. Naeratus pole kunagi siiram ja laiem olnud.
*Tegemist on Curare loovkirjutamisõhtu I koha tööga.
Comments