Autor: Eneli Maranik
19. detsember
Kui keegi palub mõelda lastearsti tööle, siis mis esimesena pähe tuleb? Võib-olla mitte lapsevanema(te)ga tegelemine? Kahjuks on see vahel kõige aeganõudvam ja ebameeldivam osa, millest mitte kuhugi ei pääse. Kohtab ka erinevaid äärmuseid: lihtsalt ülemõtlejaid ja ülehoolitsejaid, inimesi, kes poleks ehk pidanud kunagi lapsi saama, kuna ei suuda nende eest hoolitsemisega hakkama saada, vanemaid, kelle tegevuse või ka selle puudumisega on lapsele otseselt tervisele kahju tekitatud, või vanemaid, kes ka pärast korduvaid ja korduvaid selgitusi ei mõista mingisuguse ravi olulisust ja lapse seisundi tõsidust. Mõnikord peab enne palatisse minemist mitu korda hoogu võtma või julgust koguma, kuna lapsega kaasnevat lisatööd ehk lapsevanemat on lihtsalt liiga palju igas mõttes.
Neuroloogiasse jõuavad ka lapsed diagnoosiga “raputatud lapse sündroom” ja seda seisundit võib kahjuks oma paarikuulise neuroloogia tsükli jooksul näha mitu korda. Kui hommikul tööle tulles on osakonnas beebi, kes on varem olnud täiesti terve ja lamab nüüd sisuliselt liikumatult raske ajukahjustuse, katkise kolju, veel mitme luumurru ja edasise prognoosita, kuna teda on visatud, raputatud ja pekstud, siis läheb süda pahaks juba puhtalt vihast selle inimese peale mõeldes, kes ei vääri lapsevanema nimetust. Sellistel juhtudel ei ole vahel muud teha, kui käia seal palatis ja seda last lihtsalt süles hoida, kuna võib-olla pole tema elatud elu jooksul seda sisuliselt mitte keegi teinud.
10. jaanuar
Täna viiakse lastekliiniku residendid tuurile uude (veel poolikusse) lastekliinikusse. Uut maja on lubatud juba vist umbes viimased kakskümmend aastat, sest kui vahel tekib küsimus, et miks mõni asi on meie roosas majas nii nagu on, saab vastuseks “seda ei hakatud ostma/tegema, sest varsti saame uue maja”. Praeguses Lunini 6 majas on ikka omaette teine maailm ka keskkonna mõttes, kus mõni Puusepa 8 osakondadega harjunud inimene poleks nõus võib-olla isegi töötama. Ei ole harv, et ambulatoorse vastuvõtu ajal tuleb akna ette panna väikelaste pikkuse mõõtmiseks kasutatav kokkurullitav vahend, et aknast tuul ja lumi sisse ei puhuks. Meenub ka lastekirurgia osakond (mis kolib samuti uude lastekliinikusse), kus oli praktika ajal ruumipuuduse tõttu osakonna alguses palat, ladu ja mängutuba kõik ühes funktsioonis. Teine äärmus tuiskavale lumele on roosa maja keldris asuv Mordor ehk peronali garderoobid, kus tundub suurem osa ajast olevat umbes 100 kraadi. Sauna pole vaja minnagi, piisab riiete vahetamisest, et korralikult higistama hakkaks!
Tuur on igatahes põnev ja ootusärevus nüüd veel suurem, et saaks lõpuks töötada kohas, kus on erakorralise meditsiini osakonnas päriselt jälgimispalatid ja infektsioonhaiguste osakonnas erinevate nakkuste ravimiseks selleks sobilik keskkond. Ainus koht, mida roosast majast igatsema jääda, on residentide ruum – also known as meie konku, nagu me seda kutsume – ehk ainult residentidele mõeldud töö- ja puhkeruum, kus haiseb natuke nagu vaip, mis on viimased kümme aastat kuskil keldris seisnud, kuid kus saab üksteisele südamelt ära rääkida kõik mured ja koos ka Kolme Tilli pitsat süüa, kui keegi lõuna paiku ühisesse messengeri chatti kirjutab: “Kas keegi midagi lõunaks tellida tahab?”
25. jaanuar
Lisaks sellele, et neuroloogias tundub kohati võimalike diagnooside ja haiguste nimekiri lõputu, mida erinevate seisundite puhul kaaluda, on seal põhjatu ka osakonnajuhataja kõige alumine lauasahtel ja seda mitte paberite, vaid kommipakkide osas. Arstide toa keskel laual on üks taldrik, mis lahkub sealt küll ainult koos personaliga uude majja, kuna sellel tundub olevat võluvõime ennast ise täita kui see jälle tühjaks on saanud. Kahe kuu jooksul on juba selgeks saanud, kui arstide toas on minu äraoleku ajal käinud näiteks igapäevaselt korrus allpool töötav EEG-arst – ananassikommid on otsas.
Kui aga tagasi tulla neuroloogias esinevate võimalike patoloogiate, erinevate objektiivsete leidude ning haiguste variaabelsuse* (ehe näide meditsiinilisest värdkeelest!) juurde, siis saab siin teha arvestatava nimekirja haigustest ja häiretest, mida esimest korda olen päriselt näinud – alustades erinevatest epilepsia vormidest ja ainevahetushaigustest kuni ajukasvajate, lapseea insultide ja Tourette’i sündroomini.
*Meditsiiniline värdkeel ehk ingliskeelsed eesti käände- ja pöördelõppudega meditsiinipersonali igapäevases keelekasutuses käibel olevad sõnad. Meditsiiniline värdkeel oli minu ühe endise rühmakaaslase spetsialiteet ning kursuse lõpuraamatusse sai tema kohta kirja järgnev: “Stuudiumi ajal on ta rühmas järjepidevalt juurutanud meditsiinilist värdkeelt: eelkõige kirurgide lemmikud “inoperaabelne”, “evidentne”, “fleksiibelne” jpt on tema igapäevases sõnavaras sama loomulik nähtus kui kirurgide puuduvad sissekanded patsientide kohta haiguslugudes. “
3. veebruar
Mida teha, kui saad valvete eest võtta vabad päevad? Loomulikult teise haiglasse tööle minna! Hommikul algab tõenäoliselt viimane valve täiskasvanute EMO-s ehk üle poole aasta olen jõudnud kodusesse Kuressaare haiglasse. Kontrast on jätkuvalt veider – Tartus olen resident, kes töötab koos juhendajaga ja siin pean olema ise juhendaja. Vahelduseks on aga väga värskendav käsitleda EMO-s kardioloogilisi ja kirurgilisi probleeme laste valdavalt okse- ja tatitõbede vahele.
24. veebruar
Kui oled juba mõnda aega lastega töötanud, siis oled harjunud, et kopsude auskulteerimiseks tuleb vahel põrandal pikali olla või lapsele voodi alla järele ronida ning et mõnel 2-aastasel on jõudu nii palju, et tema kõrvade uurimiseks peab teda kahekesi (või ka kolmekesi) paigal hoidma. Neuroloogias võib epikriisis objektiivse leiu kirjeldus alata ka nii: “Laps pidevas liikumises, ronib voodi, kapi, aknalaua peal ja all, kisub madratsit voodist ära, koostööd ei tee. Neuroloogiline uurimine raskendatud.” Vahel on lapsel haiglas kaasas terve oma kodune mänguasjade arsenal ning enne, kui ta lubab enda südant kuulata, tuleb stetoskoopi tutvustada hoopis jänesele ja suure roosa konna kurk, silmad ja kõht ära uurida.
1. märts
Aeg jälle uude osakonda minna. Iga uue tsükli alustamine tähendab harjumist uue töökorraldusega, uute inimeste ja meeskonnaga siis, kui eelmises osakonnas on kõik see omaks saanud. Järgnevad 4 kuud veedan ägedate infektsioonide osakonnas: palju oksendamist, kõhulahtisust, palavikku, hingamisraskust, köha ja erinevaid antibiootikume.
17.-18. märts
It’s roadtrip time! Waze tööle ja suund Jõulumäe poole. Iga kahe aasta tagant korraldab Eesti Lastearstide Selts kahepäevast noorte lastearstide konverentsi, kus residentidel, doktorantidel ja noorarstidel on võimalus esitleda oma uurimustöid või huvitavaid haigusjuhte. Kuna pakuti võimalust ka kahekesi ettekannet teha, siis ei saa seda kasutamata jätta ja teeme haigusjuhu esitluse Beritiga kahe peale (üks lastekliiniku arst küsis kord, kas me teeme kõike Beritiga koos ja vastus sellele on jah). Lisaks hariduslikule komponendile täidab traditsiooniline üritus ka teist olulist eesmärki – üle pika aja on võimalus teiste pediaatria residentidega kokku saada, kõik maailma jutud ära rääkida ning Eesti meditsiinikõlakad läbi arutada. Hommikupoolikul kuskil Pärnumaa külapoes snäkijahil käies jäi tunne, et enne meid käis viimane ostja ilmselt kaks tundi enne meid ja ega järgmine palju varem kui kahe tunni pärast meid ei tule. Õhtune programm näeb ette veel ka kohalike rahvatantsijate etteastet ning parimate juhendajate tunnustamist.