Patoloogia residentuurist - kogemuslugu ja intervjuu

Autor: Iris Tõnismaa

Kaadritagused kangelased, esimene lüli kellegi elu täielikus muutumises, arstid, ilma kelleta ei oleks võimalik avastada ja diagnoosida sadu kaasaegseid haigusi vähist autoimmuunhaigusteni. Mul oli võimalus käia dr. Darja Antośkina, esimese aasta patoloogia residendi juures töövarjuks ja jagan nüüd oma kogemust.

Patoloogia resident dr. Darja Antośkina. Foto: erakogu

Tööpäev algas lahanguga ja ütlen juba ette ära, et iga minut sellest protseduurist üllatas mind. Tuleb välja, et lahanguid teevad suures osas residendid ja üsna varakult jäetakse nad iseseisvalt tegutsema. Kaitseriietus seljas, suundusime lahangusaali, kus patsient meid juba ettevalmistatuna ootas, kusjuures tema organid olid tõstetud eraldi lauale. Toa nurgas seisis laminaarkapp, kuhu viiakse potentsiaalselt väga patogeenseid haigustekitajaid sisaldavate kudede (näiteks Creutzfeldti-Jakobi tõve kahtlusega patsiendi puhul ajukoe) lahangud. Lahang algas keha ülipõhjaliku välispidise uurimisega, kõik punktsioonikohad ja kriimud/laigud tuli kirjeldada. Mind üllatas, et kui leitakse ükskõik milline viide, et surm võis saabuda väliste mõjude tõttu, kasvõi näiteks lämbumine, siis läheb see patsient kohtuarstidele, mitte enam patoloogidele. Järgnevalt uuris resident organitest tühjendatud kehaõõnt ja peale seda igat organit eraldi. Iga elund tuli lahti lõigata, võtta tükid patohistoloogilisteks preparaatideks, kaaluda, üles täheldada mõõtmed, värvus ja osadel organitel ka tekstuur (sest tekstuuri muutus võib viidata patoloogiale). Põhjalikult uuriti ka suuremaid veresooni.

Peale lahangut ootasid meid operatsioonil resekteeritud organite segmendid ning resident lõikas neist preparaadid. Iga resektaadi peale kulus mitukümmend minutit, sest kõik oli vaja põhjalikult kirjeldada: mõõtmed, värvus ning kõik sise- ja välisehituse silmaga nähtavad eripärad. Päeva lõpus näitas dr. Antośkina mulle ka mitmeid histoloogilisi preparaate ja nägin histoloogiat hoopis teises valguses. Ei olegi õpikupildid see kuldne standard, enamik preparaate olid hoopis teistsugused kui mina varem histoloogia praktikumis näinud olin. Tundsin ennast detektiivina, proovides leida sarnasusi silme ees oleva preparaadi ja õpikupiltide vahel. 

Palusin ka Darjal jagada oma kogemusi patoloogia residendina.

Millisele erialale soovisid tööle asuda arstiõppe esimesel aastal? Millal ja kuidas said aru, et tahad valida just patoloogia?

Sisseastumisel mul kindlat plaani ei olnud. Mulle meeldis mõte, et teadusartiklitest ja kirjandusest saadud informatsiooni saab rakendada inimeste ravimisel või haiguste diagnoosimisel. Kolmandal aastal meil oli patoloogilise anatoomia aine. See oli esimene kord, kui kuulsin patoloogi tööst Eestis. Mind hakkas huvitama idee, et haigust saab diagnoosida histoloogilise leiu põhjal ja hakkasin lugema rohkem histopatoloogiast. Peale kliiniliste tsüklite lõpetamist ja abiarsti tööd olin kindel, et ükski teine eriala ei ole nii suupärane nagu patoloogia. 

Mis on patoloogia juures kõige väljakutseterohkem ja  kõige autasustavam?

Minu arvates lahangud on see, mis kohe residentuuri alguses paneb mõtlema. Esiteks ei ole patoloogiline leid alati nii silmatorkav, nagu raamatutes kirjeldatakse. Enne lahangu lõpetamist tuleb hoolikalt kõik üle vaadata. Samas on iga lahang juhtum, mis omab tähtsust nii meie, raviarsti kui ka sugulaste jaoks. Igaühel on omad küsimused, millele püüame leida vastust. Seega et lõppvastus oleks võimalikult põhjalik ja konkreetne, tasub süveneda mitte ainult patsiendi diagnoosidesse, vaid ka teaduskirjandusse. Kui saan vastata surma põhjuse küsimusele ning omandan ka selle käigus uusi teadmisi - seda võiks nimetada autasuks.

Mis motiveerib sind iga päev selle ameti nimel pingutama?

Huvi ja vastutus. Mulle meeldib üldiselt patoloogi töö ja residentuuri õppeprotsess. Samas tunnen, et meie töö võib aidata raviarsti otsuste tegemisel ja patsiendi diagnoosi  püstitamisel. Selle eesmärgi saavutamine ongi see, miks tasub diagnoosi üle juurelda.

Mis üllatas sind kõige rohkem sellesse residentuuri asudes?

Ma ei ütleks, et residentuuri alguses oleks olnud üllatusi. Enne sisseastumist sain teha praktikat ITK (Ida-Tallinna Keskhaigla) patoloogia osakonnas. Kuu aja jooksul sain tutvuda nii töökorralduse eripärade kui ka teiste arstide ja residentidega. Seega residentuuri sisseastumise hetkel oli pilt suuremas osas selge. Soovitan igale arstiteaduskonna üliõpilasele tutvuda oma esmavaliku eriala igapäevatööga enne lõpliku otsuse tegemist - see aitab kindlasti mõista, kas tegemist on ikka erialaga, kus soovid töötada kümneid aastaid.

Miks soovitaksid oma eriala värskele üldarstile?

Mina pigem alustaks sellest, kellele ma ei soovitaks. Patoloogid ei puutu praktiliselt üldse patsientidega kokku. Kui on tunne, et suhtlemine on üks sinu tugevam külg ja on soovi kasutada seda patsiendi käsitlemisel ning osaleda aktiivselt ravitöös, siis patoloogi töö meeldiks sulle vähema tõenäosusega. Meie diagnoos põhineb sellel, mida me näeme. Organite ja kudede histoloogiline ehitus on antud kontekstis ülioluline. Kui on huvi histoloogia ja patoloogilise anatoomia vastu, siis kindlasti tasub kaaluda patoloogia eriala residentuuri.

Milline on sinu töö/eraelu tasakaal, kas see on selline nagu residentuuri asudes ootasid?

Eeldasin, et alguses tuleb pühendada palju aega tööülesannete täitmiseks ja õppimiseks nii töö- kui ka vabal ajal. Mul ei ole aktiivset sotsiaalset elu ega ole selleks vajadust, seega kui vaja rohkem aega töö või õppe jaoks, siis teen tööl lisatunde. Kuid ise arvan, et tervise hoidmiseks on tarvis regulaarselt puhata ja tegeleda oma lemmikharrastustega.

Milliseid võimalusi on residentuur sulle pakkunud, mida sa poleks värske residendina osanud oodata?

Mul ei olnud palju ootusi. Peamine on see, et residentuuri korraldus pakub küllalt aega nii töö kui ka õppe jaoks. See on võimalik hea ja toetava kollektiivi toel. Olen kuulnud palju erinevaid kogemusi kliiniliste erialade residentidelt - kõigil on erinev kogemus nii iseseisva töö osakaalus kui ka kollektiivi suhtumises. Kui inimene teab, mis on tema enda ja kolleegide tööülesanded, tunneb vastutust, oskab adekvaatselt tagasisidet anda ja kriitikale reageerida, siis see on suur edu. Mul on hea meel, et mind ümbritsevad sellised kolleegid.

Kirjelda ühe sõnaga oma residentuurikogemust. Kui oskad, siis seleta lahti, miks just nii kirjeldaksid.

Kõige kohasem sõna oleks „õpe”. Mina arvan, et kui resident on õpet toetavas keskkonnas, siis saab ta ka adekvaatselt töötada. See peaks olema residendi jaoks kõige tähtsam.

Mida ootad kõige enam oma tulevasest tööst patoloogina?

Loodan, et peale residentuuri lõpetamist saan jätkata tööd ja lisaks ka oma erialast arengut. Õpe ei piirdu residentuuriaastatega, seepärast oleks hea, kui saaks luua võimalusi välisõppe ja töö ühildamiseks.

Milline oli konkurents residentuuri ja mitu kohta avati/tavaliselt avatakse?

Minu teada võetakse tavaliselt kolm inimest. Meie aastal oli neli residentuurikohta. Olen kuulnud, et konkurents on igal aastal erinev, kindlat tendentsi ei saa nimetada. Meie aastal kandideeris alguses kuus inimest, eksami lõpuosaks jäi neli kandideerijat ning kõik astusid residentuuri.

Kuidas oli residentuuri algus iseseisva töö osakaalu poolest? Kas jäeti kohe suures osas omapea tegutsema?

Mina nimetaks oma praegust tööviisi „tööks järelevalve all”. Kuna mul oli ettekujutus lahangu läbiviimisest ja selle algoritm peas, siis esimene kord tegin lahangut juba ise. Juhendaja oli kogu lahangu aja minu kõrval ja vajadusel andis nõu. Edasi jõudsime kokkuleppele, et tema tuleb kindlal ajal minu tööd üle vaatama. Esimesed kaks korda tegin väljalõiked juhendaja jälgimisel. Küsin nõu, kui teen midagi esimest korda või kui mul ei ole ettekujutust, mida pean jälgima, ning kui resektaat on kompleksne -  siis ma kirjeldan, kuidas ja miks midagi teen. Lõppdiagnoosi arutan alati juhendajaga. 

Kas saad tuua ühe näite mingist välismaisest koolitusvõimalusest, millel osalenud oled/oleks olnud võimalik osaleda?

Tean, et koolitusvõimalusi on olemas. Viimati kuulsin 30ndast Saksa ja Balti Patoloogide Divisiooni Sümpoosiumist, mis toimub maikuus Lätis. Kuna keskendun praegu rohkem üldpatoloogia õppimisele, siis hetkel ma koolitustel ei käi. Mulle piisab sellest, et tean, kust leida infot tulevaste koolituste kohta. Kui tunnen huvi ja vajadust, siis proovin osaleda.