top of page
Search

See ei ole ju tegelikult ikka normaalne? Raamatuarvustus „Unnatural Causes”




Autor: Helena Raivo

Foto: erakogu


„A brew was and is regarded as a mortuary essential, both a right and a duty before performing a post-mortem.


Kuivõrd selle lause komponendid - lahkamine ja teejooming - tekitavad väga kummalise koosluse, on ka raamat ise olemuselt samasugune. Eelkõige just oma argipäevasuses, rääkides surmast ja surnukehadest. „Unnatural Causes” ehk „Ebaloomulikud põhjused” on briti kohtupatoloogi dr Richard Shepherdi kirjutatud poolelulooline raamat, mis käsitleb tema karjääriteekonna kõrval ka dr Shepherdi isiklikku elu, vaimset tervist ja töö käigus teravalt silmatorkavaid sotsiaalseid probleeme. Üleüldse rühmitan ma seda raamatut raske südamega kindlasse žanrisse, sest kirjutamise stiil, rütm ja käsitletav materjal muutuvad niivõrd palju, et kohati on tunne, nagu loeksid põnevikku või hoopis õpikut. Autori kirjutamistehnika töötas minu arust suurepäraselt tähelepanu hoidmiseks, kuigi see ei pruugi igale lugejale samamoodi meeldida.

Dr Shepherd kirjutab, et tema kirg patoloogia vastu tärkas üsna suvaliselt, sattudes kooli ajal lugema professor Keith Simpsoni kirjutatud õpikut „Simpson's Forensic Medicine, mille huvipunktiks olid just tõetruud pildid. Tema kirg (ja veel olulisemalt ka austus) nende lahkunute vastu, kelle kallal ta töötas, on katkematud terve karjääri kestel. Patoloogile kohaselt kirjeldab dr. Shepherd erinevaid lahanguid ning protsesse ülima normaalsusega, nagu oleks see midagi täiesti tavalist. Preparatsioonikursusel olen ise mõelnud, skalpelli ja pinsettidega kummargil ning formaliinist ärritatud silmi pilgutades, et „see ei ole ju tegelikult ikkagi normaalne?” ja saanud veel värvilisemaid reaktsioone oma lähedastelt, mainides, millega me seal esimesel kursusel õieti tegeleme. Seesama mõte tuli mulle korduvalt lugedes meelde, sest kuigi mulle oli kirjeldatu nagu hommiku-uudiste lugemine, kui nii tohib öelda, siis tekkis ikka muie näole küll, kui proovisin ette kujutada nii-öelda tavaliste inimeste reaktsiooni. Seda eriti, kui dr Shepherd hakkas poeetiliselt kirjeldama, milline inimene seest välja näeb või kui seletati lahti detailselt kõik inimkeha kõdunemise etapid. Siiski tuleb mainida, et „Unnatural Causes” on sobilik pea kõigile lugejaile, sõltumata erialastest teadmistest ja külmast närvist.

Kuigi sellise töö tegemise tarvis peab teatud määral oma inimlikke tundeid tööprotsessist eraldama või maha suruma, tegi dr Shepherd seda üleliigselt (arvestades, et ta on oma karjääri jooksul viinud läbi üle 25 000 lahangu) ning see läks talle ka maksma. Nimelt on raamatu teise poole keskseks teemaks tema ärevushood, mis pika karjääri jooksul nähtud inimkonna õudustest põhjustatult esile kerkivad. Sellist stereotüüpi omistatakse sageli meestele ja vahel ka arstidele, aga jäärapäiselt keeldus dr Shepherd varasemalt psühholoogi juures käima, kuigi tal oleks olnud palju läbi töötada: lapsepõlves juhtunust erialaste jubedusteni välja. Tervishoiutöötajate vaimsest heaolust on äärmiselt oluline rääkida ja eriti tänuväärne selliste erialade kontekstis, mis jäävad tihti kahe silma vahele, nagu selleks on patoloogia. Justkui nähtamatu, aga siiski oluline ala, millega kaasnevad kahtlemata mõjud vaimsele tervisele.

Teisi stereotüüpe aga lükkab ta ümber. Peamiselt just kohtupatoloogia vallas, kus on palju valearusaamu sellest, kui lihtne või raske on näiteks määrata kellaaega, mil kannatanu suri või kuidas saab de- ja rekonstrueerida mõrvapaigas toimunut. Kuigi dr Shepherdi eesmärk oli vähendada oma ameti hollywoodlikku imagot, peab nentima, et kogu olustik tuletas meelde BBC sarja „Sherlock”. Kusjuures dr Shepherdi pikaaegne töökoht oli Londoni Guy's Hospital'is , kus ka Benedict Cumberbatchi Sherlock lahkamisruumides ja laborites sageli käis.

Kuigi hindan kõrgelt avameelsust vaimse tervise vallas, oli minu jaoks kahtlemata tabavaim teema raamatus massikatastroofid. Dr Shepherd osales mitmete ülemaailmselt tuntud katastroofide ja terrorirünnakute ohvrite lahangutel, nende hulgas Hungerfordi massimõrv (1987), Claphami rongiõnnetus (1998), 9/11 New Yorkis (2001), Bali pommirünnak (2002) ja 7/7 Londoni pommirünnak (2005). Dr Shepherd kirjeldab, kuidas mitmel juhul toimusid vajalikud muutused, näiteks transporditaristu ja riikide võimekus toime tulla suurte õnnetustega, vastusena nendele tragöödiatele. Samuti koges ta lahangusaali jõudnud rassismiohvrite näol, kui palju vajalikke muutuseid veel teha on. Üks huvitav peatükk käsitleb, kuidas kohtuarstid avastasid, et suurel osal mustanahalistel ohvritel oli sirprakuline aneemia, mistõttu nende hemoglobiin (HbS) seob vähem hapnikku ning hingamist takistavad kinnipidamisvõtted politsei poolt osutusid neile letaalseks.

Kui mul oleks dr Shepherdile üks etteheide, siis oleks see tema kohati liigne enesekiitus, sest tuleb silmas pidada, et raamat on kirjutatud minavormis ning tuleb ette hetki, kus ta ennast eriti heroilisesse valgusesse seab. Samas jääb see maitsekuse piiridesse ning peab ju tõdema, et igaüks ei suuda sellise erialaga hakkama saada, rääkimata üheks suurnimeks olemisest. „Unnatural Causes” avab põneva akna briti kohtumeditsiini ning on silmaringi suurendamise kõrval ka meelelahutuseks. Arstitudengina või erialainimesena pakub see raamat ka natuke muhelemist, sest tõesti, see meie normaalsus ei ole ju tegelikult ikkagi normaalne! „Unnatural Causes” on Curare lugejatele raamatusoovituseks peatselt algavaks suveks. Kes teab, äkki sütitub mõni tulevane patoloog?


Comentários


bottom of page