Foto: Kaarel Kree
Oftalmoloogia residentuurist
Autor: Solveig Verbu
"Kui ma puutusin esimest korda kokku mõttega, et arst on kunstnik, mõtlesin ma küll, et me oleme ikka teadlased või paremal juhul andetud kunstnikud. Nüüd ma isegi aktsepteerin arvamust, et arstikunst on olemas, aga ma ise ei valda seda."
Niimoodi vastas Laura Mauring 2012.aasta maikuu numbris küsimusele ,,Kas arstikunst on olemas?" Rõõmuga teatame, et taaskord on Laura sattunud lõpetajate erisse, seekord aga mitte lõpetajana vaid, et tuua meie lugejateni vastused oftalmoloogia eriala kohta 3.aasta residendi pilgu läbi.
Miks oled valinud just selle eriala? Mis Sind inspireeris ja millal residentuuri valiku otsus tuli?
Kogu põhiõppe jooksul ei leidnud ma eriala, mille suhtes oleksin tundnud, et see ongi see, samas oli ülikoolis mul peaagu kogu aeg huvitav. Kõige lähemal sellele äratundmisele olin hematoloogia tsüklit läbides. Arvan, et silmahaigused tiksusid mu alateadvuses valikuna tegelikult kogu aeg, sest mu perekonnas on üks silmaarst, ent üritasin ikkagi “oma” eriala leida. Tihti peetakse silmahaigusi liiga spetsiifiliseks, mitte “päris” erialaks. Kokkuvõttes arvasin, et silmahaiguste puhul on hea tasakaal terapeutilise ja kirurgilise ning valve- ja ambulatoorse töö vahel. Samuti tundus silm piisavalt spetsiifiline, hoomatav organ. Pean tunnistama, et kindel otsus tuli üsna hilja. See oli tegelikult ainus eriala, kuhu ma lõpuks dokumendid sisse andsin. Seda otsust ei ole ma päevagi kahetsenud, sest silmaarsti töö on tõesti väga vaheldusrikas.
Kas käisid üliõpilasena ka mõne residendi või arst-õppejõu kitlisabas, et tutvuda silmahaiguste maailmaga ka väljaspool õppetööd?
Käisin vahetevahel küll ambulatoorses vastuvõtus. Et tegu on väga kitsa valdkonnaga, siis arvan, et tudengina oli kasutegur selles suhtes pigem väike. Tean ka tudengeid, kes juba mitmeid kuid väga järjepidevalt oftalmoloogia vastu huvi tunnevad. See on tore. Teame neid ka nägu- ja nimepidi.
Kuidas näeb välja Sinu töönädal? Kas pead tegema ka valvetööd?
Töönädal sõltub suuresti juhendajast ja enda tahtmisest. Tavaliselt püüan operatsioonipäevadel olla oma juhendajaga operatsiooniblokis ning teistel päevadel teha iseseisvat vastuvõttu või pisikirurgiat. Lihtsalt raamatukogus õppimiseks töö ajal aega ei jää, ent teoreetiliseks koolituseks on meil kolm korda aastas väga hea kvaliteediga residentuuri teoreetilise õppe seminarid. Residentuuri esimeses pooles on kindlasti mõistlik viibida ka juhendajaga vastuvõtus, sest diagnostikameetodid ja -võtted on oftalmoloogias sellised, mida põhiõppest suuresti kaasa ei saa. Kui põhitõed on omandatud, alustatakse ka iseseisvate vastuvõttudega. Teeme ka valvetööd - residendil on sarnaselt arstidega kalendrikuus kaks 24-tunnist valvet, millest 12 (öö)tundi ollakse kodus telefonivalves. Suur osa tööst, sealhulgas ka erakorraline, tehakse siiski oftalmoloogias ära päevasel ajal.
Milline on silmahaiguste residentuuri kirurgiline osa?
Residentuuri kirurgilises osas peab arst-resident tegema iseseisvalt pisikirurgiat, mis hõlmab endas põhiliselt silma ümbritsevate moodustiste eemaldamist (lamerakulised papilloomid, halaasionid, tsüstid jne), pisarateede lihtsamaid protseduure (sondeerimine, punctumite laiendamine jne), klaaskehasiseseid süste ning muidugi haavade õmblemist. See, kui palju tehakse juhendamisel muud - intraokulaarset ja plastilist kirurgiat, sõltub juhendajast ja residendist endast. Reeglina on kirurgiliseks ettevalmistuseks mõeldud hetkel silmakirurgia residentuur. Eestis otsustajatel mõlgub mõttes pikendada residentuuri ühe aasta võrra, siis võib-olla ka kirurgiline osakaal veidi muutub, kuna Euroopa mõistes on Eestis oftalmoloogia residentuur vaeslapse rollis, kestes vaid kolm aastat tavalise nelja või koguni viie aasta asemel. Kirurgia ei ole muidugi ainuke invasiivne protseduur, mida oftalmoloogias kasutatakse - palju ravitööd tehakse ka laseritega, mis ei ole sugugi vähem põnev teema.
Oled avaldanud ka publikatsiooni Eesti Arstis. Millised on väljavaated oftalmoloogias teadustöö tegemiseks?
Teadustöö tegemisse suhtutakse väga toetavalt. Minu arvates on ka teiste erialade kolleegidel huvi silmahaiguste vastu suur, nii et võimalusi avaldada erialaartikkel Perearstis või Eesti Arstis piirab ainult tahtmine. Kui residentuuri alguses endal juhtumeid või mõtteid napib, siis kolleegidel on tavaliselt ideid, mida nad ise alati ei jõua publikatsiooniks viljeleda, aga nõu ja jõuga abiks on ikka. Samuti toimub rahvusvaheliselt mitmeid konverentse, kus meid nähakse alati hea meelega esinemas. Ka kohalikul tasandil on meil kaks korda aastas Eesti Oftalmoloogide Seltsi seminarid, kus residentide esinemine on EOS-i presidendi sõnul rangelt soovituslik. Doktorantuur on samuti soositud variant.
Millised on enesetäiendamise võimalused välismaal?
Silmahaiguste residentuuri eeskiri lubab väljaspool põhiõppeasutust viibida 50% ajast. Seega on võimalik osaliselt ka välismaal viibida, kui see suudetakse ära põhjendada. Silmahaiguste residentuur kestab vaid kolm aastat - see on väga intensiivne aeg, mistõttu tuleb täpselt kaaluda, milline on kasutegur välismaal viibides. Isiklikult arvan, et eriliselt oluline on see, kas saab teha ka midagi muud peale vaatluspraktika, sest iseseisvale arstlikule mõtlemisele viimane just oluliselt kaasa ei anna. Mina viibisin residentuuri ajast välismaal 6 kuud, mis olid väga töised, aga seetõttu ka kasulikud ja õpetlikud, lisaks praktiseerisin vabatahtlikuna väljaspool residentuuri veel umbes 6 kuud. Enese täiendamisse suhtutakse meil väga toetavalt ning individuaalsele erialalisele arengule keegi kätt ette ei pane. Reeglina läbitakse residentuuri lõpus ka Euroopa oftalmoloogia haridusorganisatsiooni European Board of Ophthalmology (EBO) erialaeksam. Sellestki osavõtt on vägagi soositud.
Räägi mõnest meeldejäävamast juhtumist residentuuri ajal?
Ükskord kirjutas üks patsient, kes oli kaotanud ühe silma, arstile elektroonilise kirja. Kuna raviarst sellele ei vastanud, võttis patsient nõuks kirjutada uue kirja, alustades seda lausega: “Paistab, et Teil on minu kiri kahe silma vahele jäänud, mida minul endal enam kunagi juhtuda ei saa...”
Lõpetuseks: kuidas kommenteerid väljendit “oma silm on kuningas”?
Kahtlemata on oma silm kuningas, iseäranis oftalmoloogias. Konsulteerime ühtelugu omavahel ja ikka on hea patsient oma silmaga üle vaadata, sest silmaarstidel on ka alamerialad. Silma esiosa spetsialist ei vaata kindlasti silma tagaosa sama pilguga kui reetina spetsialist ning vastupidi. Tean, et teiste erialade puhul peetakse seda isegi naljakaks, et oleme isegi silma mitmesse segmenti jaganud. Omavahel teeme mõnikord nalja, kes ravib patsiendi paremat ja kes vasakut silma - mis võib väga vabalt ka nii olla, kui tegu on erinevatesse alamerialadesse kuuluvate haigustega, mis erinevaid silmi haaravad. Üks hea kolleeg ütleb, et tema tahab patsienti mitte ainult näha, vaid ka katsuda, nii et isegi silmast ei pruugi alati piisata. iPhone on samuti hinnatud töövahend, mis kaugete kolleegidega konsulteerides oma silma asendab.
CURARE
Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja
eays.curare@gmail.com