top of page
Search

Per aspera ad astra


Grupipilt ESA poolt sertifitseeritud Space Babes. Foto: erakogu


Autor: Merili Jauk


Jaanuar 2019. Istun Tõravere Observatooriumi Saturni-nimelises ruumis ESTCube koosolekul ja muuhulgas vaatan, kuidas akna taga sajab laia lund. Patoanatoomia eksam on eelneva päeva seisuga edukalt selja taga – pärast tänast on lõpuks ometi aega hingata! ...vähemalt nii arvasin ma seni, kuni avastasin koosoleku ajal täiesti juhuslikult Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) koduleheküljel ringi uudistades võimaluse, mida tegelikult pikisilmi oodanud olin, kuid mis III kursuse sügise ekstreemsuste tõttu minu peast täielikult pühitud oli. Minu ees arvutiekraanil helendab suurelt: “Participate in ESA Academy’s Human Space Physiology Training Course!”. Silma hakkab rasvases kirjas application deadline: esmaspäev, 14. jaanuar. Tunnen, kuidas süda jätab vähemalt kolm lööki korraga vahele. On reede pärastlõuna, mul ei ole ühtegi vajalikku dokumenti ning potentsiaalselt minu senise elu kõige lahedama võimaluse tähtaeg kukub 72 tunni pärast.

Kosmos. Miski nii kauge ja tundmatu, miks küll ometi peaks üht harilikku arstitudengit seesugune teema tõmbama? Vastus on, et ega ma isegi täpselt sellele küsimusele vastust ei tea. Kosmos on olnud osa minu elust nii kaua kui mäletan – tähistaevas on alati olnud midagi ebamaist ja kutsuvat. Ometi ei ole ma kunagi tahtnud saada astronaudiks või raketiteadlaseks, pigem olen tundnud huvi nende julgete inimeste vastu, kes suuri avastusi tegema lendavad. Kosmosesse minek ei ole kerge. Kosmos on vaenulik keskkond, mis erineb meie “tavalisest” tohutult. Inimese organism - keerukas süsteem, mis on tänu evolutsioonile arenenud täpselt selliseks nagu on vaja eluks Maal - ei ole loodud sellises keskkonnas ellu jääma. Meie õnneks on organism kohanemisvõimeline ning olemasolev kõrgtehnoloogia võimaldab inimestel kosmoses lennata. Sellega kaasnevad aga mitmesugused väljakutsed, takistused ning probleemid, mistõttu on äärmiselt oluline astronaute pidevalt jälgida ning olla teadlik muutuste kohta, mis nende organismis aset leiavad. Eduka missiooni võti on rõõmus ja terve meeskond - astronaudid peavad olema tippvormis, valmis käsitsema igasuguseid probleeme, mis tundmatuse avastamine nende teele paisata võib.


Esimesest kursusest saati olen üldise kosmosehuvi leevendamiseks aktiivselt tegutsenud ESTCube meeskonna PR&Marketing tiimis. Satelliiti ma ei ehita, küll aga olen seotud meediakajastuse, ürituste korraldamise ning mitmete erinevate projektidega - näiteks on mul olnud proovilepanev võimalus olla ESTCube oma mälumänguraamatu projektijuht ning üks autoritest. Isiklikult huvitab mind aga kõige rohkem see, mis juhtub inimorganismi ning -füsioloogiaga siis, kui see panna keskkonda, mis on Maal valitsevast niivõrd erinev - just nimelt, kosmosesse. Üldiselt sellest teemast väga palju ei räägita, mistõttu olen selle kallal nokitsenud pigem endamisi. Eelmise aasta lõpus sain aga ESTCube poolt projekti, mille eesmärgiks oli arendada välja koostöö Psühhobussiga. Praeguseks on projektina valminud esitlus teemal “Inimene ja kosmos”, mille raames käime üheskoos koolides ja räägime õpilastele põgusalt kosmosekeskkonnast, sellest, mis täpsemalt juhtuda võiks, kui inimene selles keskkonnas pikemalt aega peab veetma ning oleme põiminud esitlusse ka mõned psühholoogia-alased testid. Loodetavasti aitab meie esitlus noortel mõista, et kosmosega tegelemiseks ei ole vaja olla füüsik või tarkvaraarendaja. Kosmos on ilmatu suur ja lai valdkond, kus leiavad oma koha kõik, kel selle vastu vähegi huvi on. Loodetavasti tulevikus ka mina!


Euroopa Kosmoseagentuur on Euroopa aken kosmosesse. Agentuuri missioon on suunata Euroopa kosmosalase võimekuse arengut ning kindlustada, et investeeringud kosmosesse tooksid jätkuvalt kasu nii Euroopa kui kogu maailma inimestele.  Muuhulgas korraldatakse ESA liikmes- ja toetajariikide (üli)õpilastele erinevaid treeningkursuseid, et tuleviku tarbeks oleks projektidel ka inimresurssi. ESA Education Office ja Space Medicine Team’i poolt korraldatav Human Space Physiology Training Course ehk inimese kosmosefüsioloogia teemaline treeningkursus toimus sel aastal kolmandat korda. Märtsis kogunesid 50 tudengit 13-st ESA liikmesriigist ja Kanadast paralleelselt kahes linnas: Kölnis (Saksamaa) ning Transinnes (Belgia), et nelja päeva jooksul õppida võimalikult palju inimese ning tema füsioloogia kohta niivõrd vaenulikus keskkonnas nagu seda on avakosmos. Mina osalesin kursusel koos 20 teise tudengiga Kölnis, Euroopa Astronautide Keskuses (European Astronaut Centre ehk EAC). Kahe linna vahel loodi loengute ja esitluste tarbeks videosild. Oma teadmisi, kogemusi ning soovitusi jagasid üliõpilastega 15 ESA ja teiste uurimisinsituutide (sh mitmete Euroopa tippülikoolide) spetsialisti.


Kursusele kandideerimiseks oli vaja täita avaldus ning saata ESA-le viis lisadokumenti: motivatsioonikiri, CV, ametlik soovituskiri ülikooli professorilt, hinneteleht ning lühiessee teemal “Being in space can induce physiological de-conditioning”. Kõige selle jaoks oli mul natuke rohkem kui üks nädalavahetus. Kuigi sinna ajavahemikku mahtus tervelt 72 tundi, võin julgelt öelda, et ma ei tundnud end isegi enne patanati eksamit nii stressis kui sel nädalavahetusel. Kust saada soovituskiri? Kuidas selgitada esmaspäeva varahommikul sekretärile, et patfüssi (automaatne) eksamihinne oleks vaja välja panna nii ruttu kui võimalik, kuigi neil, kes eksami tegid, pole tööd veel parandatud? Kuidas ennast pelgalt motivatsioonikirja, CV ja lühiessee abil ESA-le “maha müüa”? ...kõige selle käigus andsin peaaegu alla ja lõin käega. Õnneks olid mulle suureks abiks ESTCube tiimikaaslased, kes korraldasid ruttu soovituskirja ei kelleltki muult kui Mart Noormalt (valitud vabaaine “Kosmosetehnoloogia projekt” õppejõud, TÜ Kosmose- ning Kaitsetehnoloogia professor... no biggie) ning aitasid ka motivatsioonikirja lihvida. Lõppkokkuvõttes valmis minu avaldus vähemalt kümne inimese koostöös (aitäh teile, sõbrad!). Viimasena kirjutasin valmis essee, täitsin avalduse ning vajutasin nuppu submit. Tehtud! Jäi üle vaid pikisilmi vastust oodata. Ootusärevus oli üüratult suur. This is it. Now or never.


Veebruari alguses avasin igapäevaste toimetuste käigus oma gmaili postkasti ning nägin vilksamisi, et inbox’is on e-kiri ESA-lt. “Dear Student, Congratulations!...”. Rohkem polnudki vaja. See eufooria, mis mind äkitselt tabas, oli midagi sellist, mille sarnast ma veel kunagi varem tundnud pole. Oli aeg hakata otsima lennupileteid. “Kas ma päriselt ka lendan Saksamaale, et veeta neli päeva õppides kõike space medicine kohta?!” oli kõik, millest ma mõelda suutsin. T-minus 42 days, let the countdown begin!


Kursus algas teisipäeva, 19. märtsi varahommikul. Kölni lendasin aga juba päev varem, esmaspäeval, sõna otseses mõttes otse traumatoloogia praktikumist. Kuna koolis ja ka mujal oli olulisi tegevusi olnud niivõrd palju, ei jõudnud mulle minek enne seda kohale, kui olin päriselt juba Frankfurdis maandunud ning ootasin rongi, et edasi Kölni sõita. Kohale jõudsin 20-st inimesest viimasena hilistel öötundidel, mistõttu kohtusin põgusalt vaid tüdrukutega, kellega tuba jagasin. Eestlasele omaselt kartsin, et võõrastega suhtlemine saab olema kursuse kõige keerulisem osa, eriti kuna teised olid Kölni jõudnud varem ning lähemalt tutvunud juba eelneval õhtul. Õnneks olid kursusele kokku sattunud äärmiselt toredad inimesed üle kogu Euroopa ning mind võeti koduselt vastu ka järgmisel päeval. Kuigi alguses tundus täiesti võhivõõraste inimestega suhtlemine veider, oli nelja päeva lõpuks neist äärmiselt keeruline lahti öelda - niivõrd lühikese aja jooksul said neist täielikult minu inimesed.


Päevad olid pikad ning tööd oli palju. Päevas oli 4-6 (kokku 16) loengut ning ettenähtud aeg, et teha tööd grupiprojektiga. Loengud olid äärmiselt huvitavad. Mida päev edasi, seda komplekssemaks läksid ka teemad. Meile anti ülevaade kosmoselendude ajaloost, kosmosekeskkonnast üldiselt, kosmoselaevadest ja -skafandritest ning räägiti lähemalt ka baromeditsiinist. Spetsiifilisemad meditsiinialased loengud keskendusid inimese neurosensoorse, kardiovaskulaar-, muskuloskeletaal- ja immuunsüsteemi füsioloogilistele muutustele kosmoses ning radiatsiooni mõjule inimese füsioloogiale. Lisaks sellele selgitati rakukultuuride-, loom- ja inimuuringute ning maapealsete analoogide olulisust kosmosefüsioloogia uurimisel. Muidugi ei puudunud ka isikliku kogemuse jagamine - kosmosemeditsiinist ning oma tööst käis meile rääkimas ESA Flight Surgeon Dr. Sergi Vaquer ning isiklikust kogemusest kosmosest ei keegi muu kui briti astronaut Tim Peake.


Viimasel päeval saime ringi käia ka EAC-s ning näha täpsemalt, kus ja kuidas astronaute treenitakse. Kuigi Euroopa Astronautide keskus on väike, mahutab see lisaks kontoritele ka kaht suurt halli, kus on treeningute eesmärgil mõned Rahvusvahelise Kosmosejaama (International Space Station ehk ISS) moodulid ning suur Neutral Buoyancy bassein (spetsiaalne sügav bassein, kuhu on võimalik uputada mõni ISS-i moodul ning imiteerida mikrogravitatsioonilist keskkonda; astronaudid saavad niimoodi harjutada näiteks spacewalk-e). Terve Euroopa peale on hetkeseisuga vaid 13 aktiivset astronauti ning nelja päeva jooksul õnnestus meil näha neist tervelt nelja (ESA internidele meeldib mängida mängu “Astronaut bingo” - minu tulemus kiideti nelja päeva kohta korralikuks)! Ja mitte ainult koridoris kõndimas, vaid ka päriselt missiooni jaoks treenimas - nimelt Itaallannast astronaut Samantha Cristoforetti (ainus naisastronaut ESA-s!) treenis parasjagu Neutral Buoyancy basseinis. Päris cool, kui sööd lõunat EAC kohvikus, mille kõrval on kohe suur bassein, kus treenib päris astronaut päris kosmosemissiooniks ja teie vahel on ainult natukene klaasi.


Üheks kõige väljakutsuvamaks elemendiks terve kursuse jooksul oli kohustuslik grupiprojekt. Osalejad jaotati viieliikmelistesse gruppidesse ning igale grupile anti inimese füsioloogiaga seonduv kosmiline probleemküsimus, mida seejärel neli päeva isekeskis lahata tuli. Meie grupi teemaks sai “Bouncing Babies” ning ülesandeks oli arutleda selle üle, kas gravitatsioon omab kriitilist rolli inimese normaalsel embrüonaalsel arengul, kuidas võiks inimese füsioloogiat mõjutada sünd ning kasvamine Kuul (väikesema gravitatsioonijõuga keskkond kui Maa) ning mis juhtuks inimesega, kes on üles kasvanud Kuul, kuid kes tuleks paarikümne aasta pärast noore täiskasvanuna tagasi Maale. Ilmselgelt ei ole selliseid inimkatseid kunagi tehtud ning ka loomkatsete kohta oli informatsiooni äärmiselt vähe, mistõttu pidime tuginema põhiliselt sellele informatsioonile, mida loengutest kuulnud olime ning omad järeldused tegema. Õnneks öeldi meile kohe alguses, et õigeid ja valesid vastuseid ei ole ning projekti eesmärk on näha, kas osalejad suudavad teha loogilisi järeldusi niivõrd abstraktsete teemade käsitlemise juures. Meie juhendajaks oli EAC Medical Projects and Technology Team Lead Jonathan Scott, kes suunas meid õigele teele ning aitas arutluste abil mõtted esitluseks vormida. Viimasel päeval tuli grupiprojekt ette kanda kõigi tähtsate ESA Space Medicine osakonna tiimiliikmete ees. See on ilmselt kõige hirmsam asi, mida ma kunagi teinud olen - pärast kursuse lõppu saime teada, et meid kõiki hinnati individuaalselt just selle ettekande põhjal. Õnneks läks kõik hästi ning tänu suurepärasele grupile ning Jonathani abile saime projektiga edukalt hakkama.


See kursus on absoluutselt kõige ägedam kogemus minu senises elus ning andis tubli motivatsioonilaksu, et oma unistuste nimel edasi töötada. Minu lemmikuteks kujunesid loengud kardiovaskulaarsüsteemist, radiatsioonist, päris Flight Surgeon-i tööst ning muidugi Q&A sessioon astronaut Tim Peake-ga, kes juhtumisi on üks minu lemmikastronautidest, kelle tööd olen imetlenud juba äärmiselt kaua. Algselt pidi Tim-i asemel meile oma kogemustest rääkima hoopis Belgia astronaut Frank de Winne, kuid ajaplaani muutuste tõttu tuli teda asendama hoopis Tim. What are the odds, et just sel aastal, kui mina seal olen?! Olen tänulik, et mind osalejaks valiti ning et niivõrd tuntud spetsialistid võtsid selle aja, et meile loenguid pidama tulla ning olid valmis ka pärast loenguid meiega neil teemadel edasi arutlema. Kes saab veel öelda, et on ühel harilikul neljapäeval kohvi kõrvale rääkinud ESA Flight Surgeon-iga venelaste leiutatud sucking pants-idest (Googeldage, Chibi-d on päriselt olemas) või seisnud EAC fuajees suure ISS-i maketi all koos astronaudiga, kes on päriselt ISS-il käinud. Täiesti normaalne! Mul on siiani raske uskuda, et see kõik oli päris. Tundub nagu unenägu!


Comments


bottom of page