Poolt ja vastu: kuus debatti WONCA Europe 2026 konverentsilt
Anna Celine Kraus, Tartu Ülikooli 6. kursuse arstiteadusüliõpilane
Nädal pärast Euroopat vallutanud kuumalainet kogunesid 30.06–03.07 Prantsusmaa pealinna, Pariisi, 4744 perearsti 124 riigist, et osaleda maailma perearstide organisatsiooni WONCA Euroopa regiooni 30. aastakonverentsil. Jagan oma muljeid ja tähelepanekuid, mis kõige enam meelde jäid.
„Peremeditsiin on aktivism ja WONCA konverents on just see koht, kus sellesse armuda,“ avas WONCA president Viviana Martinez-Bianchi konverentsi esimese loenguga. Järgnevate päevade jooksul toimus 130 töötuba ja 140 loengut ning esitleti 969 plakatit.
Eesti delegatsioon oli rekordiliselt pea kahekümneliikmeline ning paljud võtsid lisaks osalemisele enda kanda esineja, arutelujuhi või korraldaja rolli. Tatjana Meister tegi ettekande teise ohvri fenomeni käsitlevast uuringust Eesti peremeditsiini töötajate seas. Marta Velgan esitles uuringut veganvanemate kogemusest esmatasandiga Eestis. Pisar Pind, Johanna Ruus ja Anet Vanaveski andsid oma e-plakatiga ülevaate arstide proovikividest sotsiaalmeedias. Lona-Liisa Pruks ja Sigrid Latt esitasid e-plakatit kraniosünostoosi varajasest diagnostikast ja ravist. Kati Koost valiti Euroopa Noorte Perearstide Liikumise juhatusse Image Officer’i ametikohale.
Uudse formaadina toimusid konverentsil debatid, kus esitati poolt- ja vastuargumente ning anti seejärel sõna publikule. Väitlejateks olid kutsutud oma ala ekspertidest arstid ja teadlased, kes olid sõnalahinguks põhjalikult ette valmistunud. Need arutelud ei pakkunud üksnes vaheldust, vaid tõid esile mitmed praegu aktuaalsed teemad: perearstide delegeerimisoskus, tõenduspõhine meditsiin, tehisaru, üksikisik vs. kogukond, kaastunne vs. kliiniline kogemus ning sotsiaalmeedia. Kõik järgnevad kirjeldused ja järeldused on pandud kirja debattides kõlanu põhjal.
Kas perearsti ülesandeid saab täita keegi teine?
Selle väite pooldaja rõhutas, et patsiendi eest hoolitseb juba praegu terve meeskond, mitte üksnes perearst. Tänapäeval on ootus professionaalsele koostööle, mis ei piirdu ainult ülesannete delegeerimisega, vaid eeldab head juhti ja tõhusat kommunikatsiooni. Näitena toodi välja UK ja Šveits, kus on viimase 20 aasta jooksul perearstide arv vähenenud ligikaudu 20%. Meeskonnaliikmete vastutuse suurendamine võiks seega aidata leevendada tööjõupuudust. Vastaspool tuletas aga meelde, et delegeerimisel antakse ülesanne sageli teistsuguse väljaõppega töötajale, mistõttu vajab tema tegevus selgeid pädevuspiire, juhendamist ja kontrolli, samal ajal kui lõplik vastutus jääb ikkagi arstile.
Riikide erinevusi ilmestas physician assistant’i amet, mis eeldab Hollandis vähemalt kümneaastast erialast kogemust, magistrikraadi ja retseptiõigust, aga Ühendkuningriigis võib ettevalmistus piirduda vaid kaheaastase koolitusega. Patsiendiohutust võrreldi lennundusega: ühiskond ei aktsepteeriks, et piloodi asemel juhib lennukit pardapersonal. Seejuures märgiti tabavalt, et piloot juhib tänapäeval lennukit ise keskmiselt vaid mõne minuti, kuigi vastutab kogu lennu eest. Nii jäi sellest debatist kõlama, et tugev meeskond ei asenda perearsti, vaid võimaldab tal keskenduda ülesannetele, milleks just tema väljaõpet kõige enam vajatakse.
Kas tõenduspõhine meditsiin on surnud?
1990. aastatel kasutusele võetud tõenduspõhine meditsiin ehk evidence-based medicine (EBM) elab institutsionaalselt küll oma hiilgeaega, kuid selle reeglid ja algoritmid võivad inimlikul tasandil varjutada peremeditsiini põhiväärtusi. Riskiskooride arvutamine ja patsientide kategooriatesse paigutamine loob mulje, nagu oleks iga haiguslugu üheselt kirjeldatav, samas jõuavad perearsti vastuvõtule ka mitteseletatavad, komplekssed ja sotsiaalsed probleemid.
Debatis võrreldi EBM-i suhet peremeditsiiniga kui kolmkümmend aastat kestnud abielu, mis võib küll lõppeda lahutusega, kuid osapooled võiksid sõpradeks jääda. Tuletati meelde, et kõike ei pea lahendama tõenduspõhise meditsiini abil, vahel piisab patsiendi ärakuulamisest. Vastaspool meenutas, et metaanalüüsid, ravijuhendid ja Cochrane’i-taolised organisatsioonid on siiski tänapäeva arstile asendamatud töövahendid. Arvutuste järgi tuleks teaduskirjandusega iseseisvalt sammu pidamiseks lugeda vähemalt 16 artiklit päevas, mis pole kliinilise töö kõrval realistlik, seetõttu vajame struktureeritud ja usaldusväärseid kokkuvõtteid. Lahendusena ei soovitatud EBM-ist loobuda, vaid renessansi vaimus ümber mõtestada ehk teha teadust värskete kliiniliste andmete ning arstide ja patsientide endi kogemuste põhjal.
Kas patsiendid asendavad perearsti tehisaruga?
Paljud patsiendid ja tervishoiutöötajad kasutavad tehisaru, mis on muutnud meditsiiniteadmised kiiremini ja mugavamalt kättesaadavaks. Tehnoloogia on väsimatu ning selle vastused alati empaatilised, mis abivajajatele meeldib. Konverentsi tarbeks Prantsusmaal läbiviidud uuring (n = 1937) näitas üllatuslikult, et küsimust „Kas tehisaru asendab perearsti?” pidasid oluliseks enam üle 65-aastased, kuigi teemat seostatakse eelkõige noorema põlvkonnaga. Kaks kolmandikku vastanutest ei olnud valmis tehisaru teenuse eest maksma, kasutades seda ainult analüüside tõlgendamiseks ja eelistades diagnoosi saamiseks pöörduda oma arsti poole. Põhilise murekohana toodi välja, et kiire vastus ei pruugi olla usaldusväärne: allikaid ei saa alati kontrollida ning tehisarul puuduvad nii kliiniline kogemus kui ka vastutus. See töötab pelgalt patsiendi enda antud infoga ega oska esitada väga häid täpsustavaid küsimusi. Samuti kipub tehisaru teadmislünki täitma väärinfoga, samal ajal kui hea arst suudab vajadusel tunnistada: „Ma ei tea.“ Kokkuvõtteks leiti, et vähemalt praegu ei asenda see vahetut vestlust, patsiendi läbivaatust ega jagatud otsustusprotsessi.
Kas perearst on üksikisiku või kogukonna arst?
Individuaalse lähenemise kaitsja tõdes, et ülekoormatud süsteemide ja kriisiväsimuse tingimustes ei jõua tervishoid alati iga patsiendi vajadusteni. Ravitulemusest olulisemaks võib osutuda hoopis funktsionaalse võimekuse säilitamine ja ühiskonnaelus osalemine, mille saavutamisel saab just perearst teejuhiks olla. Uuringute järgi peegeldab usaldus oma perearsti vastu kõige enam usaldust kogu tervishoiusüsteemi
vastu. Kogukondliku vaate kaitsja nentis, et peremeditsiin on kogukonnaga seotud rohkem kui ükski teine eriala, sest patsiendi mõistmiseks tuleb tunda keskkonda, mis tema elu ja tervist kujundab. COVID-19 pandeemia ajal said perearstidest kriisijuhid, eestkõnelejad ja õpetajad, kes korraldasid vaktsineerimist, leidsid üles riskirühmad, võtsid kasutusele telemeditsiini ning tegid koostööd kohaliku kogukonnaga. Barbara Starfieldile viidates rõhutati, et tugeva esmatasandiga riikides on rahvastik tervem, tervisevõrdsus suurem ja suremus väiksem, sest perearstid on kontekstispetsialistid. Sama tuumaga on 1978. aasta Alma-Ata deklaratsioon, mille järgi algab tervis kogukonnast. Lõpetuseks anti kuulajatele kaasa Lõuna-Aafrika perearsti Sydney Karki esitatud küsimus: „Mõelge sellele, mis muudab sinu kogukonnas patsiendi haigeks?“.
Kas peremeditsiini keskmes on kliinilised eksperditeadmised või kaastunne?
Kliinilisi eksperditeadmisi võib pidada maakaardiks, mida on vaja kompassi ehk kaastunde (ingl compassion) abil meditsiinis orienteerumiseks. Oma teadmiste arendamine nõuab arstilt pidevat õppimist, analüüsi ning aega, muuhulgas konverentsidel osalemist. Need võivad küll viia õige diagnoosi ja ravini, kuid patsiendid mäletavad sageli eelkõige seda, kuidas nad end vastuvõtu ajal ja pärast seda tundsid, mitte seda, millist ravijuhendit arst kasutas. Kui empaatia tähendab teise inimese tunnete mõistmist, siis kaastunne lisab sellele valmisoleku patsiendi heaks tegutseda. Lisaks sellele meenutas üks Prantsuse perearst, kuidas neid õpetati patsiendi suhtes empaatiat säilitama, kuid liigse sümpaatia eest end kaitsma. Lõpuks jõuti siiski ühisele arvamusele, et ei ole võimalik valida kaardi ja kompassi vahel, sest sihtkohta jõudmiseks on vaja mõlemat.
Kas arstid peaksid olema sotsiaalmeedias aktiivsed?
Pooldajate hinnangul jõuab arsti loodud ja kergesti kättesaadav terviseinfo sotsiaalmeedia kaudu otse sihtgrupini ning võib seeläbi vähendada erakorralise meditsiini osakondade koormust. Kui patsient otsib oma küsimustele vastust eelkõige internetist, võiks talle seda pakkuda pigem vastava väljaõppega arst kui isehakanud spetsialist. Siiski on sisuloome väga ajamahukas ning eeldab arstilt täiesti uude rolli sisseelamist. Seega jõuti järeldusele, et kõiki ei ole sotsiaalmeediasse vaja. Oma näo ja nimega sotsiaalmeedias esinedes kujundatakse isiklik kaubamärk ja paratamatult tuleb olla valmis selleks, et kriitika alla võivad sattuda nii välimus kui ka hääletoon. Oma pädevusest väljapoole jäävatel teemadel sõna võttes võib samuti kaotada usaldusväärsuse, eriti praegusel väärinfo ajastul. Kõlama jäi kaks soovitust: sisu loomisel ei tasu jääda üksi ning sotsiaalmeedias tegutsev arst peab säilitama nüansitundlikkuse – julgema kahelda, juurde uurida ja ennekõike jääma inimeseks.
Kokkuvõtteks
Väitluskultuuril on Prantsusmaa haridussüsteemis oluline koht ning eneseväljendus- ja argumenteerimisoskust hinnatakse väga kõrgelt. Seda kinnitas Prantsuse telekanali jalgpalli maailmameistrivõistluste stuudio, kus peeti õhtuti maha sama elavaid sõnalahinguid nagu päeval konverentsisaalis. Debatid panid minu hinnangul publiku rohkem kaasa elama ja tavapärasest enam küsimusi esitama.
Stuudiumi jooksul avaneb praegustel arstitudengitel võimalus psühhiaatriatsüklis debateerida kursusekaaslastega noorte suitsiidi
ennetuse teemal. Selline meetod sobib minu hinnangul väga hästi meditsiiniõppesse, olles üks võimalus arutelukultuuri viljelemiseks, millele viitas oma tänavuses vabariigi aastapäeva kõnes ka president Alar Karis. Eesmärk ei ole iga hinna eest oma argumendiga võita, vaid oskus oma mõtteid struktureerida, teisi kuulata, julgus esineda ja vajadusel meelt muuta.
Autor tänab Medicumi ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi stipendiumikonkursi korraldamise eest.
