Sünnitustoa varjupäevik
Mina varjutasin ühel ilusal päikesepaistelisel suvepäeval ITK sünnitusosakonna günekolooge ja olin vaimustunud! Mu päeval polnud kindlat lõpukellaaega, kuid jäin sabasse lonkima ca 11 tunniks, sest lihtsalt nii huvitav oli.
Päev algas sellega, et nägin kohe hommikul vara erakorralist keisrit, siis kaksikute plaanilist keisrit ja veel ühte plaanilist keisrit - vapustav kui suur üks emakas olla võib ja ma poleks kunagi arvanud, et see kinni õmblemiseks kõhu peale tõmmatakse. Minu arust see meeskond selles osakonnas tundus ka nii imeline, keisrilõikusel oleva patsiendi rahustamiseks arutati laste nimede üle, visati iga lausega nalja, räägiti teatrikogemustest ja maast-ilmast. Selle kõige kõrvale mahtus kirurgia ja elu ilmale toomine, kulli pilguga epiduraali paigaldamine ja range korrektsusega tehtud õmblused - minu arust oli väga vinge. Nägin ka vaakumsünnitust, kokku kahe lapse ilmale toomist ilma keisrita, sest ega günekolooge eriti palju normaalselt kulgevate sünnituste juures pole. Esimesed kuus tundi päevas uitasin siis karjuvate emade, nutvate isade ja uute beebsude vahel ringi, ülejäänud aja olin valvetoas.
Ausalt öelda, kui ma peaksin valima oma unistuste tööpäeva, siis see oleks kombinatsioon neist kahest: hommikul midagi närve kõditavat, õhtul perearsti-laadset valvetööd tehes, sest tõesti, mõtlesin kunagi, et kui tahaksin EMO-s töötada, siis ainult nii, et tegeleksin ainult naiste probleemidega ja just seda naistekliiniku valvetuba oligi. NII IMELINE - ma ei teadunud, et sellist vormi meditsiini isegi ekisteerib. Nautisin väga, et probleemid oli nii laiahaardelised, seotud suures osas sisehaigustega laiemalt ja tarvis oli ka rakendada neid oskusi, mida koolis juba olen õppinud - seega oli võimalik ka ise kaasa mõelda. Pöörduti igasuguste probleemidega, kui kõige rohkem nautisin seda, et probleemid polnud üldiselt täiesti aegkriitilised, vaid sai rahulikult mõelda ja ühe patsiendi jaoks polnud ette nähtud kindlat 20-minutilist visiiti, vaid kulus kaua kulus ja uus patsient kutsuti siis kui eelnevaga oli lõpetatud. Mitte, et oleks saanud venitada, aga kogu töö sai põhjalikumalt tehtud ja polnud vaja nii iseennast kui patsienti tagant kiirustada.
Kokkuvõttes loodan, et minu ajal on ikka veel sünnitustuppa günekolooge vaja ja koormust jagub, sest sellist tööd teeksin hea meelega nii päeval kui ööl, olgu koormust üks, kaks või lausa kolm kohta, sest see huvi andis ka kliinilises õppes rügamistungi - seda kõike läheb minu tuleviku erialas vaja ja neerufüsioloogia koos puukborellioosi diagnostikaga ei jooksegi mööda külgi maha, kui minust ükskord günekoloog saab.
