top of page
Search

Teistsugusus kuubis ehk päev Tartu kiirabis


Illustreeriv foto: Pexels

Autor: Emma Anni Koppel


1. juuli 2023 – ilus päikseline suvepäev, XIII noorte laulu- ja tantsupidu oli hoo sisse saanud ja mina sammusin mööda Riia tänavat (sellel raskel mäel) Tartu Kiirabi poole. Ise veel mõtlesin, et tuleb ilmselt väga rahulik päev, sest kõik on niikuinii pealinnas kultuuripeol. Ja oi, kuidas ma eksisin seda mõeldes!

Läbi EAÜSi haridusgrupi olin saanud hea võimaluse veeta päev erakorralise meditsiini I aasta (nüüd juba II aasta, kui Sa seda loed) residendi dr Ralf Raava juures kiirabis töövarjuna. Kõige esimese asjana sain endale selga tõelised kiirabitöötaja riided, mis olid üllatavalt mugavad. Enne, kui jõudsin saada kiirabiautost hea ülevaate, saime päeva esimese kutse. Arst, kiirabiõde, autojuht ja mina hakkasime sõitma ning esimeseks juhtumiks osutus uriinipeetus ning pidi paigaldama kateetri. Patsiendi suurenenud kusepõit sain ka mina katsuda, mis oli väga vahva. Vähem vahva oli aga asjaolu, et mul läks korteris olles ootamatult süda pahaks. Tundsin, kuidas asjad pole päris korras ja pidin maha istuma. Ise samal ajal mõtlesin, et appi, kui kohutav, ei näinud isegi verd, kateetri paigaldamine oli väga edukas ja siiski lausa kümmekond minutit hiljem läheb lihtsalt olemine halvaks. Paar klaasi vett hiljem sain juba ilusti püsti tõustud, patsiendi mured said lahenduse ning sõitsime tagasi baasi. Kusjuures sellel tagasisõidul juba jõudsin enda mõttetegevusega nii kaugele, et äkki ma ei saagi arst olla, sest ei kannata väiksemaidki protseduure, mida olin ka varem näinud.

Rääkisin sellest nii residendi kui ka vahetunud kiirabiõega ning jõudsime ühisele järeldusele, et ilmselt oli tegu närvidega, sest ülejäänud päev möödus imeliselt ja (minu jaoks) tõrgeteta.

Järgmised kaks väljakutset olid omavahel väga sarnased – mõlema jaoks sõitsime linnast välja ning loo keskmes olid vanemad patsiendid, kes olid jätnud ravimid võtmata/võtnud valel ajal. Nendel puhkudel seletas arst patsiendile selgelt ära, et sellises mitte-eluohtlikus situatsioonis pole vaja alati kiirabi kutsuda. Minu jaoks oli positiivne külg see, et sain pärast arsti ja õde kuulata stetoskoobiga huvitavaid kahinaid. Siinkohal ma juba märkasin, et kiirabi visiidid on palju pikemad, kui ma arvasin. Arvutis töötati süsteemiga, kus pidi märkima patisendi kohta iga väikesemagi detaili. Tegemist oli väga põhjaliku anamneesiga, kus peale tavaliste eluliste näitajate pidi panema kirja kõik tarvitatavad ravimid ja kogused, eelnevad haigused ja detailse patsiendi seisundi kirjelduse. Peale kahte pikka väljakutset oli väike paus, kus sain näha kiirabiauto igat võimalikku sentimeetrit, kuhu oli paigutatud väga kompaktselt kõik esmaabi andmise vahendid. Sain teada rohkem kiirabi kutsungite tõsiduse süsteemist, kus enne igat väljakutset öeldakse kindel sõna, mis tähistab olukorra raskusastet ning omakorda paneb paika väljasõitmise kiiruse. Näiteks „delta“ on kõige tõsisem juhtum ja „alfa“ leebeim, mille puhul peab välja sõitma kümne minuti jooksul.

Üheks põnevaimaks väljakutseks osutus sõit Annelinna, kus alkoholi pruukinud patsient oli kukkunud ning läbivaatusel kahtlustas arst koljupõhimiku murdu. Viimasele viitas kõrva taga olev sinikas, mida nimetatakse battle sign' iks, lisaks vere/liikvori voolamine kõrvast. Patsiendi toimetasime kenasti haiglasse, kuid tee Tartu Ülikooli Kliinikumi oli väga naljakas, sest patsient muutus järsku eriti elavaks ning rääkis kõiksugustest maailma teemadest – igapäevaelust poliitikani ja lõpetuseks oli veidi vulgaarnegi.

Päev oli jõudnud poole peale ja juba ma olin ülimalt üllatunud, kui palju olin saanud näha. Olles lõunat ostmas, tuli uus kutsung ja tegemist oli liiklusõnnetusega. Vilkurid pandi tööle ning kihutati õnnetuspaigale. Õnneks ei saanud keegi raskelt viga, asi piirdus vaid kriimudega. Siinkohal sai näha ka kiirabi koostööd politseiga, kelle abiga sai täidetud õnnetuskaart.

Järgmiseks oli noor patsient alakõhuvaluga. Teda oldi ka juba valmis haiglasse transportima, kuid peale pikki kinniseid küsimusi leiti, et patsient peab lihtsalt WC-teenuseid kasutama. Seega sõit Kliinikumi jäi ära. Patsiendi loal ja õe abiga sain panna ka kanüüli, mis oli ütlemata põnev, kuid mille pidi peagi eemaldama, sest patsienti ei viinud me kuhugi.

Päeva kurvim väljakutse oli surma tunnistamine, sest tegemist polnud üldse vana inimesega ning hiljem kahjuks selgus, et juhtum oli ka mingil määral ennetatav. Ma polnud värskelt surnud inimest varem niimoodi näinud ning sain vaadelda, milliseid läbivaatusmeetodeid arst kasutas, et tunnistada surm täielikult. Kõige raskem osa, mida kõrvalt nägin, oli kindlasti lähedaste reaktsioon ja käitumine, kes ilmselgelt olid sellest uudisest murtud. Kõik kiirabi töötajad olid aga väga professionaalsed ning lähedastega arvestavad.

Varjutamise lõpetas üks eesti keelt mittekõnelev patsient, kelle viisime ka haiglasse, sest kahtlustasime haavainfektsiooni. Niisiis ütleksin, et ma sain ühe päeva jooksul kogeda peaaegu kõike, mida nii lühikese aja sees annab kogeda.

Lõpetuseks saan veel öelda nii palju, et tegemist oli tõesti huvitava päevaga, näha sai päris palju ja isegi kõrva taha jäi nii mõndagi. Võimaluse tekkides soovitan noorematel kursustel kindlasti käia endale huvipakkuvat ala varjutamas. Minu kogemus näitas, et töötav personal oli väga abivalmis, aldis vastama küsimustele ning üldiselt tundusid väga toredad inimesed. Sain mitmel korral ka ise käe külge panna ja abistada kiirabi töötajaid – isegi kui see oli EKG masina juhtmete harutamine. Soovitan väga haarata igasugusest võimalusest kinni, näha veidi teistsugusemat elu, sest Sa kunagi ei tea, äkki avastad enda potentsiaalse tulevikueriala!


Comments


bottom of page