top of page
Search

Apteegireform - proviisoritudengite unistus või meelehärm?


RS-i juhatus: Hanna Andla, kerda Timmusk, Margaret Žoržoliani, Triinu Margens.

Foto: erakogu


Autor: TÜRS juhatus


Apteegireformist on viimase paari kuu jooksul meedias üha keevalisemalt rääkima hakatud. Reformi olemus ja selle ümber käivad artiklid ning jutud tekitavad põnevust, kuid samal ajal hirmu nii tegevproviisorite kui proviisoritudengite seas.


Lühidalt võib reformi sisu kokku võtta nii, et alates 1. aprillist 2020. aastal lahutatakse ravimite jae- ja hulgimüügiettevõtted ning apteekide enamusosalus (üle 50%) peab kuuluma proviisoritele. Tegelikult jõuab 1. aprillil lõpule üleminekuaeg, mille lõpuks peaksid, riigi poolt kinnitatult, apteegiketid oma apteegid proviisoritele olema müünud. Teise variandina on proviisoritel muidugi võimalus täiesti uus apteek avada. Kuna praeguse seisuga ei ole ketid apteeke müünud ja proviisorid pole uusi apteeke piisavalt avanud, on mitmelt poolt kuulda arvamusi, et apteegireform tuleks tühistada või siis vähemalt selle olemust mingil kujul muuta.


Apteegireformi tühistamise poolt on ka paljud tegevproviisorid, kelle põhilised argumendid on, et ei soovita olla apteegiomanik ega soovita tegeleda apteegi pidamise ärilise poolega, sest selleks pole proviisor haridust omandanud ja seega pole äri proviisori eriala. Kui proviisor otsustab apteeki omada, peaks ta eelnevalt olema kursis ettevõtlusega ja selleks on vajalik läbida mõni kursus või omandada need teadmised ja oskused kogemustega.


Apteegikettide kasutatavad hirmutamisstrateegiad, et 1. aprillist pannakse suurem osa apteeke kinni ja neis töötavad proviisorid jäävad töötuks, on samuti kaasa aidanud apteegireformi vastasusele ketiapteekides töötavate proviisorite seas. Tõsiasi on, et ilmselt sulgeb apteegireformi jõustudes osa apteeke oma uksed, kuid see on Eestis valitseva apteekide ülekülluse juures positiivne (Eestis on 100 000 elaniku kohta 38 apteeki, kuid Soomes ja Taanis on apteeke 100 000 elaniku kohta vastavalt 15 ja 8). Apteekide liigsuse suureks probleemiks on just proviisorite puudus. Seetõttu on väheusutav, et 1. aprillist jääks proviisoreid massiliselt töötuks.


Proviisorite vähesusest tuleneb üks kaalukas apteegireformi vastane argument – praegu puudub Eestis piisaval hulgal proviisoreid, eriti noori, kes sooviksid apteegiomanikuks hakata. Küsitakse, kus need noored proviisorid on, kes tahaks nii väga apteeki omada. See paraku on tõsi, et proviisori eriala ei ole kuigi populaarne, kuid tudengite arvates aitaks apteegireformi jõustumine tõsta ühiskonnas proviisori elukutse populaarsust. Ühiskonnas on apteekrina töötava proviisori kohta tekkinud väljend “kõrgharidusega klienditeenindaja”. Reformi jõustudes leviks tõdemus, et apteekide omanikud on proviisorid ning üks väljavaade tulevikus apteegi omanikuks saada muudaks ehk ka gümnaasiumiõpilaste seas proviisori eriala atraktiivsemaks.


Millist seisukohta omavad aga praegused proviisoritudengid?


Tudengite arvamuse teada saamiseks oleme Tartu Ülikooli Rohuteaduse Seltsiga (TÜRS) koostanud erinevatel ajahetkedel mitmeid küsitlusi – kõige hiljutisem käesoleva aasta oktoobris, kui üks meie liikmetest Kelli Randmäe küsis tudengitelt, millest unistab noor proviisor. Mini-uuringutes on küsitud peamiselt järgnevaid küsimusi:

  1. Kas ja miks on apteegireform vajalik?

  2. Kas sinu eesmärgiks on tulevikus apteeki omada?

  3. Kuidas täidaksid eesmärgi tulevikus olla apteegi omanik?

Erinevate küsimustike tulemusi analüüsides võib üsna kindlalt väita, et tudengid on apteegireformi pooldaval seisukohal. Mõned on täielikult jaataval seisukohal, teised arvavad, et apteegireform on küll vajalik, kuid praegu veidi läbimõtlematult esitletud nii proviisoritele, ketiapteekidele kui elanikkonnale. Milles aga peaaegu ükski vastanutest ei kahtle, on tõsiasi, et praegune Eesti apteegisüsteem vajab muutmist. Probleemseteks kohtadeks ongi eelnevalt mainitud murekohad: proviisor kui “kõrgharidusega klienditeenindaja”, proviisori kaugenemine meditsiinivaldkonnast ning farmatseudi ja proviisori erinevus apteegis. Esimene samm muutuste teel oleks paljude arvates apteegireform. Reform võiks olla sellisel kujul, kus proviisori õlgadele ei langeks nii suurt vastutust. Paljud tudengid vastasid, et sooviksid küll olla tulevikus apteegi omanikud, kuid esialgu kardavad omanikuna kaasa tulevat vastutust. Sellele murele oleks nii mõnigi lahendus: muuta reformi olemust, tuua õppekavasse valikainena sisse ettevõtlus (tudengid rõhutasid, et neil on ebakindlus ettevõtluse valdkonnas) või võtta ettevõtte omamise vastutus alles 10 või 20 aastat pärast lõpetamist, kui on apteekrina juba piisavalt kogemust.


Proviisoritudengid soovivad olla apteegi omanikud, sest alles siis saavad nad otsustada milliseid ravimeid apteegis müüa, arendada ja valida iseseisvalt apteegiteenuseid ning otsustada, kuidas tööd apteegis korraldada (praeguses apteegis nähakse probleemi selles, et puudub kollektiivne ja ühiselt reguleeritud dialoog töövõtjate ja -andjate vahel). Paljud arvavad, et apteegi omamine arendaks neid proviisorina ning paneks neid heas mõttes proovile.


Apteekide tulevik on ebaselge. Keegi ei oska ette ennustada, mis hakkab 1. aprillil toimuma, kuid apteegireformiks peab olema siiski valmis. Muidugi tekitab teadmatus meelehärmi. Tegevproviisorid ei ole valmis üle võtma apteegi omaniku kohustusi ja apteegiketid ei ole valmis apteeke müüma. Justkui tundub, et apteegireformis ei olegi midagi mõistlikku. Siiski võib apteegireform kaasa tuua positiivseid muutusi, näiteks proviisori eriala suurema väärtustamise, vabade töökohtade täitumise ja kokkuvõtteks parema apteegi teenuse. Noored tulevased proviisorid on üldiselt apteegireformi pooldaval seisukohal. Osa neist on valmis apteeki omama, kuid seda mitte oma esimestel apteekrina töötamise aastatel. Kindel on see, et apteegisüsteem vajab muutmist. Lõppude lõpuks on kaalul tervishoiu kvaliteet ning otsuste kiirustamine ei anna väärt tulemusi.


Комментарии


bottom of page