Foto: erakogu
Avastamas teadust siin-ja sealpool maakera
Autorid: Aana-Liisa Kaste, Taur Lillestik
Kuigi kliiniline välisvahetus on üha enam hoogu võtmas, ei saa me unustada ka teaduslikku välisvahetust, kuhu saavad kandideerida kõik 1.- 6. kursusel õppivad arstitudengid (EAÜS’i liikmetele kehtib soodushind!). Saime poolteist kuud pärast koju saabumist Tauriga kokku ning arutasime, mida teaduslik välisvahetus tegelikult endast kujutab ning mida meie sellest saime.
Millal Sa esimest korda teaduslikust välisvahetusest kuulsid?
A: Sõbra käest, umbes 30 minutit enne kandideerimise lõppu. Ega ma tegelikult ei uskunud, et minna saan, aga julge hundi rind on rasvane. Algul ei tundunud teaduslik välisvahetus võib-olla nii köitvana kui kliiniline, mis on rohkem tuntud.
T: Käisin esimese kursuse sügisel välisvahetuse õhtul, kus sain esmakordselt teada, mis on välisvahetus ja seda, et sinna saavad kandideerida ka esimese kursuse tudengid. Alguses ma kahtlesin veidi teaduslikus välisvahetuses, kuid otsustasin siiski selle kohta rohkem uurida.
Miks just Brasiilia ja Jaapan?
A: Idamaad ning Aasia on mulle juba Indias elamisest saadik hingelähedased. Jaapan on tuntud oma teadussaavutuste ning väga arenenud ühiskonna poolest, samuti on sealt pärit mu lemmikkirjanik Murakami (selgus, et ta pole Jaapanis sugugi nii populaarne) ning lemmikkarakter. Valituks osutus Fukushima Meditsiini Ülikool, mikrobioloogia labor ja sealt tsütomegaloviiruse(CMV) uurimine.
T: Mõte minna Brasiiliasse tuli välisvahetuse õhtul, kus ma esmakordselt kuulsin teadusliku välisvahetuse võimalustest. Valikus olevast neljast riigist tundus Brasiilia mulle kõige põnevam. Linna ja projekti valik ei läinud mul aga sama lihtsalt ning ainukeseks valikuks jäi väga üldise pealkirjaga uurimus “Haigusi endokrinoloogiast, kardioloogiast ja onkoloogiast” ühes Lõuna-Brasiilia ülikoolilinnas. Esmakursuslasena tundus teema väga huvitav, vaatamata sellele, et ma täpselt aru ei saanud, mida tegema lähen.
Kuidas nägi välja Sinu tavaline „tööpäev“?
A: Jaapanlaste jaoks on töökollektiiv kui teine pere. Minu pereks oli mikrobioloogia osakond, eesotsas Härra Suzutaniga. Hommikul 8.30 algas haiglas töö, aeg-ajalt küll juhtus, et vale bussi peale istumise tõttu lükkus see hoopis 10-ks. Igal hommikul arutasime juhendajaga läbi tänase päevaplaani ning seejärel suundusime laborisse. Tsentrifuugimiste ning inkubeerimiste ajal tutvusin tavaliselt järgmise päeva materjalidega. Põhiliselt koosnesid päevad pipeteerimisest, kolooniate loendamisest, vortex’imisest, külmutamisest, inkubeerimisest ja jällegi pipeteerimisest. Pöidla treenitustase on märgatavalt tõusnud. Lemmikuks olid hiirtega tehtud katsed - nii nende kuulmise kontroll kui ka teatavate katsealuste aju eemaldamine ning külmutamine järgnevate katsete jaoks. Kuna laboris oli kokku mitu erinevat CMVga seotud teadustööd, oli mul iga tööga tutvumiseks nädal.
T: Minu tööpäevad algasid kell 8 hommikul, kui asusin tutvuma haiglas käimasolevate kliiniliste uuringute protokollidega. Seega lugesin iga päev mitusada lehekülge protokolle ja hiljem arutasime läbitöötatud materjali juhendajatega läbi. Edasine olenes juba konkreetsest päevast. Esimestel päevadel täitsin internetis ära testi ning sain rahvusvahelise sertifikaadi “Good clinical practice”, mis andis mulle loa töötada kliinilistel uuringutel. Teisipäeval ja neljapäeval töötasime põhiliselt vähihaigetega ja seega veetsin nendel päevadel palju aega onkoloogia osaokonnas ja olin patsientidele immunoteraapia protsessil abiks. Kolmapäevad veetsin kardioloogia osakonnas patsientide haiguslugusid lugedes ja uuringu protokolli andmeid sisestades. Lisaks sain igal päeval ka mõned tunnid arstiga koos vastuvõtte teha ja varahommikuti laboris ravimeid segamas käia. Kuigi sain hea ülevaate kliinilistest katsetest, ei jätkunud mul igaks päevaks tegevust ning nendel päevadel käisin kohalike arstitudengitega praktikumides, kus õppisin näiteks tegema iseseisvalt patsiendi läbivaatust.
Kuidas kirjeldaksid oma välisvahetuse haiglat võrreldes siinsega?
A: Ma eeldasin läikivaid laudu ja ranget korda, kuid tegelikult on ka seal inimesed lihtsalt inimesed, ning kui pipetiotsikute karpe on kastide viisi, siis täiesti mõistetav, et kõik need kastid ei pruugi alati reas olla. Osakonnad on väga tugevad, kuid nendevahelised sidemed mitte nii väga. Masinapark oli ka muljetavaldav. Haigla ja ülikooli kampus koosnes viiest suurest galeriidega ühendatud majast, mis voodikohtade arvult sarnanes kliinikumile, kuid kogu ala oli umbes kolm korda suurem.
T: Mäletan, et esimest korda haiglat nähes olin väga üllatunud, sest see nägi väljast välja nagu vangla. Osakonnad seestpoolt olid seevastu kõik erinevad - mõnes põrandad läikisid ja kasutusel oli tipptasemel tehnika, teises jällegi ei jätkunud kindaid ning seadmed tõrkusid töötamast. Üldiselt oli olukord hea ning kõikjal toetav personal, kes andsid mulle vajalikud teadmised edasi kasvõi käte-jalgade abil, sest keegi peale arstide ning tudengite inglise keelt ei osanud.
Kas Sa tahaksid sihtriigis pikemalt õppida-töötada?
A: Töötada mõnes suuremas linnas - miks ka mitte, kuid nende õppimissüsteem on tohutult erinev Eesti omast ning ausalt öeldes eelistan kodumaal õppimist. Arstitudengid ei saa Jaapanis väga palju praktilist kogemust, kliinilisse osasse saamiseks tuleb neil sooritada 3. aasta lõpus eksam, mille tulemusest sõltub, kas lubatakse patsientide juurde või mitte. Töökeskkond oli vaieldamatult innustav ning motiveeriv. Suhtlemisest niipalju, et jaapanlased meenutavad oma kinnisuse poolest vägagi eestlasi.
T: Ma olin kuu aega pooleldi juba kohalik üliõpilane ning selle kogemuse põhjal oskan öelda, et nad teevad väga palju asju teisiti. Näiteks teooria ja praktika on rohkem integreeritud ja kõik õppeained väga tudengeid kaasavad. Kui välja jätta see, et õppemaks on mitu tuhat eurot kuus, siis oleksin seal nõus õppima küll. Brasiilias on arstide töökoormus päris metsik ning stressitase suur, sest tervishoiusüsteem pole nii arenenud kui Euroopas, seega töötaksin meelsamini siinpool Atlandi ookeanit.
Mis Sind üllatas?
A: Arvuti klaviatuuri müra(!) on paljude jaapanlaste jaoks tugev segaja, karjuvad lapsed ei tule isegi mitte kõne alla, vaikus ühistranspordis on võrreldav inimõigusega ning igast lihtsast koosolekust saab teha peo, kui võtta kaasa pisut toidukraami. Koosoleku lõpus süüakse nuudleid - nuudlipidu, kaheksajala palle - kaheksajala pidu. Jaapanlastele meeldivad festivalid ja ilutulestik!
T: Brasiiliasse minnes arvasin, et kõik inimesed oskavad vähemalt Neymari tasemel jalgpalli mängida ning igal tänavanurgal toimub sambapidu, kuid tegelikkus oli hoopis teine. Jalgpalli mängiti sama palju kui Eestis ning ühtegi sambaklubi minu 500 000 elanikuga väikelinnas ei olnud. Kõige üllatavam oli muidugi see, et maasikaid sai süüa terve aasta ning neile mängiti maasikafarmides kõlaritest klassikalist muusikat, et nad magusamad oleksid. Ja olid ka!
Mida teaduslik välisvahetus Sulle andis?
A: Ühiseid pidepunkte on erinevate ainetega nagu näiteks immunoloogia, biokeemia, mikrobio, epidemioloogia. Varemalt puudus mul nägemus, millised on hiirtelaborid, kuidas loomkatsed välja näevad või kui tugev on kontroll selles valdkonnas. Pärast 2. kursust oleks kindlasti olnud paljudest asjadest lihtsam aru saada, kuid mööda külgi maha see kogemus kindlasti ei jooksnud. Veel tagantjärele tuleb mõni asi meelde ja paneb ‘pirni põlema’.
Tean ka, et Jaapanist lahkudes polnud mul tsütomegaloviirust, eurooplaste seas on CMV levinud ~40% täiskasvanute hulgas, Jaapanis on see number 90%.
T: Äratundmisrõõm on igapäevane nii immunoloogias, füsioloogias kui ka biostatistikas ning kindlasti saan oma kogemusi rakendada ka kliinilises õppes. Teadmised läbimurdelistest kliinilistest katsetest ja enamlevinud haigustest tulevad kindlasti kasuks teadusartikleid või uudiseid lugedes. Lisaks usun, et rahvusvaheline sertifikaat “Good clinical practice” on mul abiks ka edaspidi teaduslikel uuringutel kaasalöömisel.
Kasulikumad kogemused?
A: Kuidas Tokyo metroos ellu jääda (maailma suurim linn on tegelikult väga turvaline) ning milliseid inimesi võid kohata, kui ise avatud oled. Välismaal viibimine eeldab suuremat afiinsust, sa ei saa eeldada, et inimesed tulevad ise sinu juurde, kontaktiloomine on ikkagi kahepoolne tegevus.
P.S. Kui Põhja-Korea lennutab oma raketi Jaapanist üle ja sa juhtud samal ajal seal viibima, siis tõlgi igaks juhuks elanikele saadetud sõnum ära. Lihtsalt, et kursis olla. Elagu Google Translate!
T: Võib öelda, et me Aanaga kogesime kahte täiesti erinevat kultuuri. Tundub, et elu Brasiilias oli lõbusam ja elavam kui Jaapanis. Kogesin, kuidas õppida ja töötada nii, et selle pärast igapäevaselt muretsema ei peaks. Elu on ka väljaspool haiglat!
CURARE
Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja
eays.curare@gmail.com