Autor: Markus Louis Mühlberg
Fotod: erakogu
Ahlan wa Sahlan (tere tulemast) Tuneesiasse, mu sõbrad! Aafrika põhjapoolseim riik, harissa kodumaa ning segu araabia ja prantsuse kultuuridest, kus küpsesin terve augusti
kuu!
Tahan selle kogemuslooga julgustada teid külastama välisvahetuste ajal neid mõnes mõttes kummalisi ja vähem tuntud kohti, kus praktiliselt kõik, mida meie siin väikses Eestis normaalseks peame, on mujal hoopis pea peale pööratud. Maailm on suur ja lai ning ma usun, et mida rohkem me teisi kultuure, tavasid, sööke ja maailmavaateid tundma õpime, seda paremini oskama edaspidi ka hakkama saada.
Tuneesia oli väga vahva kogemus. Mu ainus soovitus on, et ärge mõelge nii palju ning lihtsalt minge.
WELCOME TUNISIA!
„Bonjour, Louis! Welcome Tunisia!” Kell oli üks öösel, kui mu kontaktisik mind nende sõnadega lennujaamas vastu võttis. Põsele paar musi, kohalik SIM kaart telefonis, ja olimegi teel! Väljas oli 30 kraadi sooja ning meie pisikene Fiat suutis vaevu mu küünarnukid ära mahutada. „Ça va?”, küsis Yosr, mu kontaktisik - otsene tõlge inglise keelde oleks midagi nagu „You good?” ning ainus aktsepteeritud vastus sellele küsimusele on loomulikult „Ça va!”
Araabia maade liikluskultuur erineb natukene meie omast. Tundes armsas Fiatis end kui kokkusurutud präänik (või siis nagu croissant antud kontekstis?), ei suutnud ma tähelepanuta jätta, et Yosr sõitis kaherealise tee keskel, täpselt pideva joone peal. Samuti ei suutnud ma tähelepanuta jätta seda, et ta sõitis 70 km/h piiranguga tee peal umbes 100 km/h. See oli hetk, kui ma sain aru, et olen taas Araabias.
Tuneesia on värviline maa, kus on aastatega segunenud erinevad kultuurid - Lähis-Idast pärinev islam, Põhja-Aafrika traditsiooniline berberi traditsioon ning koloniaalne prantsuse mõju. Kokku moodustub äärmiselt omapärane keskkond, kus kohalikud ärkavad hommikul ~04.00 paiku, et alustada päeva hommikuse palvetusega ning sealt edasi mõnusa sigareti ja kohvi järele. Riigi põhjaosa iseloomustavad lõputud liivarannad ja türkiissinine Vahemere kallas, kus ujudes tunned end kui paradiisis. Liikudes edasi sisemaa suunas hakkab vastu tulema Põhja-Aafrika kuiv ja künklik maastik, mida katab rikkalik oliivi- ja mandlipuude võrgustik, mis järk-järgult lõuna suunas sõites asendub liivase ja lõputu Sahara kõrbega. Midagi igale maitsele!
Tunis - 3 miljoniline sipelgapesa
Tunis, riigi pealinn, kunagine Kartaago, on lõputu tänavate ja vesipiibu kohvikute labürint, mis esmapilgul tundub suurem kui terve Eesti. See on absoluutselt inimesi täis ning arvestades igasuguse normaalse ühistranspordi puudumist, tuleb leppida pideva taksotamise ja liikluses tiksumisega. See-eest on sõidud odavad ja kõik Bolti juhid Ott Tänaku meeletud austajad, mis tähendab seda, et lisaks turvavööle (kui see üldsegi töökorras on) tuleb kindlasti kaasa võtta kiiver ja soovitavalt ka enda turvapadi. Oma päevad sisustasime minirännakutega linna kaunist mereäärt avastades, kohalikku kohvi mekkides ning turgudel suveniire otsides! Tegevusi jagus piisavalt!
Ühiselamu, kus mina koos ~30 teise tudengiga kuu veetsime, kandis nime „Résidence, rue de Cuba”. Tegemist oli võrratu 0-tärnilise asutusega, kus olid olemas uksed, madratsid ja hulkuvad kassid, kes meie muffineid sõid. Puudu oli küll konditsioneer (üle 40-kraadised päevad), kuid mis välisvahetus see ilma kannatusteta ka oleks? Minu kaashigistajateks olid erinevate aastate tudengid Itaaliast, Portugalist, kodulähedalt Rootsist kui ka kaugelt Iraagist - värviline seltskond, kes muutis selle kuu minu jaoks maagiliseks. Eriti igatsen enda kuldse südamega toanaabrit Bosniast, Alem, kes kohe esimesel päeval mulle tassi kinkis teades, et meie ühikas ei leidunud ka söögitarbeid.
Iga päev tõi korraldustiim meile sooja lõunasöögi ühikasse ning iga nädala alguses täideti külmkapp maitsva kraamiga, et saaksime hommikul midagi näksida. See andis vabad käed
neile, kes soovisid vahelduseks kuskil väljas käia või hoopis midagi ise kokata. Linn oli täis väikesi tänavatoiduputkasid ja prantsuse stiilis kohvikuid, kus sai alati midagi kaasa haarata. Nälga me ühesõnaga ei tundnud!
Kohalik pontsik nimega bambalooni!
Hopital Habib Thameur
Tunis oli täis haiglaid - meditsiin on väga populaarne valdkond nii tarbitava teenuse kui ka sissetuleku allika poolest. Seda oli ka tunda, kui avastasin, et praktiliselt igaüks meist on erinevasse haiglasse määratud. Mina sattusin oma kliinilist kogemust jagama rõõmsa Haaniaga, kes veelgi palavamast Iraagist leidis tee Tuneesiasse ühe eesti poisiga kardioloogiat avastama. Habib Thameuri haigla paikneb Tunise südames, umbes ~20 minutit taksotamist meie ühikast, ning on kohalike sõnul eriti hinnatud praktikabaas tugeva kardioloogia tausta poolest. Meie kogemus ka kinnitab seda!
Päevad olid sisutihedad - EKG-d, südamete auskultatsioonid, seminarid, kõiksugused protseduurid. Arstide ja õdede seas sai inglise-araabia-prantsuse keelte seguga kenasti hakkama, kuid ilma Haania araabia keeleta poleks ma vast ühtegi patsiendi anamneesi suutnud sel kuul võtta. Juhendajaid oli meil kokku umbes seitsme ringis ning igaüks neist leidis oma põhitöö kõrvalt natukene aega, et meid, tibukesi, õpetada. Saime erinevaid asju proovida ning kuigi suuremas osas piirdusid meie ca 4-tunnised päevad vaatlusega, siis võin mina kui värske arstiteaduskonna lõpetanu kindlameeli öelda, et võtsin Habib Thameuri kardioloogiast tohutult palju kaasa oma igapäevatöösse.
SOTSIAALPROGRAMM
Üks põhjuseid, miks Tuneesia mulle sihtriigi valikul silma jäi, oli seotud nende vägeva sotsiaalprogrammiga, mis on nüüdseks praktiliselt üle IFMSA tuntud. Nii kohalik kui riiklik programm oli täis erinevaid tegevusi kõikidele maitsetele - küll sai käidud pulmas, kõrbes, rannas, piraadilaeval, Vana-Rooma varemetes ja sajal peol. Kokku oli tudengeid kõikide linnade peale üle saja ning sellise satsiga veeta nädalavahetused Tuneesiat avastades oli ikka meeletu lust. Paraku ei jõuaks ma selle jutuga isegi pooltki programmist ära räägitud - peate mind vaid uskuma, kui ütlen, et see oli vägev!
RAHAASJAD
Öeldakse, et raha paneb maakera pöörlema ja nii ka Tuneesias, kus huvi turistide finantside järele on kohalike petturite seas pidevalt õhus - watch out! Sellegipoolest saab öelda, et välisvahetuse sihtriigi mõttes on Tuneesia suhteliselt odav - söödud, joodud ja taksotatud saab meie mõistes (vahel isegi sõna otseses mõttes) sentide eest. Kohalik raha on Tuneesia dinaar, mille eest saab ~0,3€, ja ühiskond on praktiliselt täiesti sularahapõhine, nii et võtke paks rahakott kaasa ning arvestage seal olles ohtra mündivarandusega.
Minu kuludes moodustas lõviosa osalustasu koos lennupiletite ja kõikvõimalike kohalike scam'idega. Enda eelarvet lõhki ei ajanud, kuid usun täiesti, et natukene parema planeerimisega oleks saanud selle kuu ka märksa odavamalt ära elatud.
KOKKUVÕTTEKS
Iga välisvahetus on omamoodi ainulaadne - ainult Sina, täpselt sellel perioodil nende konkreetsete inimestega seda kõike kogemas. Nii oli ka minul, mistõttu saangi ainult üldistades rääkida, et kogemus oli vahva! Kõige enam jäävad meelde need suhted, mis Sa lood selle kuu jooksul - mõnest kaastudengist saab ehk sõber terveks eluks ning see ei pruugi üldse teie viimaseks reisiks jääda. Seega soovitan ma olla meeletult avatud - rääkige kõigiga ning ärge kartke kohati ka natukene isiklikke teemasid puudutada, kuna siis hakkavad ka teised kaasa tulema ja teie vestlused saavad olema oluliselt rikkamad.
Tehke kindlasti süüa NFDP’l ja võtke midagi head kaasa joogiks - Eestist ei teata kuigi palju, ka teiste eurooplaste seas oleme tihti veidi tundmatud, mistõttu huvi meie vastu on
suur! Aga above all else, kohelge seda reisi kui võimalust avastada midagi täiesti uut - ma arvan, et meil on päris palju tuneeslaste pingevabast ellusuhtumisest õppida. See you there inshallah!
TL:DR - Minge Tuneesiasse, proovige tulist harissat, õppige veidi kohalikku araabia dialekti ning kastke varbad kuldsel rannaäärel merevette - te ei kahetse seda!
