Autor: Anette Joandi Fotod: erakogu
Minu 33 päeva Ghanas möödusid üsna seiklusrohkelt. Sain koha Ghana pealinna Accra haiglasse nimega Korle Bu Teaching Hospital. Kohale jõudes räägiti mulle, et jagan tuba šveitsi tüdrukuga, aga 2. juulil kell kuus hommikul oli ukse taga hoopis Diana Hispaaniast, kellega saigi kuu koos veedetud (hiljem tuli välja, et šveitsi tüdruk oli küll meiega samal ajal Ghanas, aga teises linnas). Kuna Ghanas oldud ajast võiks kirjutama jäädagi, siis otsustasin kirja panna oma eredaimad mälestused.
Heaks sissejuhatuseks on lugu, kuidas vahetuse alguses (mina olin selleks ajaks Ghanas olnud kuus päeva ja Diana kolm) ühel õhtul restoranist Uberiga tagasi hostelisse sõites arreteeriti meie autojuht. Ghana politsei teeb õhtuti kontrollpunktides autode läbiotsimisi ja üritab iga väiksemagi vea eest autojuhtidelt raha nõuda. Kui raha pole, siis on lugu natuke halvasti. Õhtu lõpp koosnes kontrollpunktis 30-minutilisest Uberi tagapingil istumisest ja 20-minutilisest teeäärsest ootamisest, kuni lõpuks politsei meile uue takso sai.
Pidasin Ghanas olles väikest päevikut ja mõtlen praegu seda lugedes, kust siis oma jutuga alustada. Kui ma hostelisse jõudsin ja LEO (ingl. k. Local Exchange Officer) mind tuppa juhatas, sai kiiresti selgeks, et esiteks, tuleb kuu aega kohvris elada, sest toas on ainult kaks voodit, kaks akent (pigem aknaavad klaasist luukidega), neli pistikupesa ja laeventilaator. Teiseks, nendes köökides süüa teha ei saa, sest pole tarvikuid ja arvatavasti saab sealt umbes 100 erinevat bakterit. Veel selgitati mulle, et juhul, kui veesurve on madal ning kraanist, vetsust ja dušist vett ei tule, on vaja võtta ämber ja minna õue suurtest mustadest tünnidest vett võtma. Selleks eraldati meile imeline lilla ämber. Vett ei olnud hommikuti alates kella kuuest kuni üheni ja mõnel päeval ka õhtuti. Pesu pidi muidugi käsitsi pesema, aga sellest sai kiiresti kord nädalas leiduv rahulik hetk iseendale. Diana oli endale juba Hispaaniast muretsenud sääsevõrgu (mille kirjeldamiseks oleks parem sõna „telk”), et selle sees magada. Minule pidime minema sääsevõrku otsima ja lõpuks leidsime ühe viimase apteegist. Nii me siis istusime oma toas iga päev – üks ühe voodi peal sääsevõrgu all ja teine teise voodi peal sääsevõrgu all, sest lisaks kõhuhaigustele, mille küüsis vähemalt üks meist iga nädal piinles, malaariat me saada ei tahtnud. Majutuskohas laenati meile aluslina ja padjapüür, aga kui tahtsid ka lina endale peale, pidi selle kodust kaasa võtma. Mina varustasin ennast lina ja kahe salliga. Lahkudes jätsime oma linad augusti vahetusse saabunutele, sest neil oma linu kaasas polnud.
Haiglas anti mulle valida kõikide kirurgiaalade vahel, niisiis minu välisvahetus möödus kahel esimesel nädalal ortopeedia osakonnas ja kahel viimasel nädalal plastikakirurgia osakonnas. Ortopeedias pandi mind millegipärast kokku viimase aasta tudengitega, kelle päev hakkas 9.00 (kohale jõuti 9.30-10.00) ja lõppes 12 ajal. Terve osakond oli jagatud tiimideks ja erinevatel päevadel tegid tiimid erinevaid asju. Nädal koosnes kliiniku päevast, opipäevadest ja osakonna visiidipäevast – nii igas osakonnas. Teisel päeval kohtusin kohe Kanada välistudengiga, kes oli Ghanasse tulnud vabatahtlike organisatsiooni kaudu ja nii saime me kaks esimest nädalat koos haiglas käia. Kuna nädalasisest sotsiaalprogrammi meil ei olnud, siis korraldasime koos teise seltskonnaga endale ise erinevaid tegevusi. Käisime restoranides, kinos ja rannas.
Sellelsamal päeval, kui Diana saabus, viidi meid hommikusööki ostma hosteli lähedal asuvale suuremale tänavale. Söögiks osutus hausa koko maapähklite ja koose’ga ehk puder ja frititud oakoogid. Puder valati kilekotti (neid kasutati seal absoluutselt kõigeks: näiteks veepudelite kui ka popkorni pakkimiseks) ja kaasa anti papist tops. Tegemist oli ühe kõige jubedama asjaga, mida mina oma elus maitsnud olen. Puder oli samal ajal magus, hapu ja vürtsikas (oakoogid olid see-eest päris head). Võib öelda, et seda me rohkem ei söönud.
Söögielamusi Ghanas jätkus. Kunagi teise nädala poole peal saime kätte ka toidutalongid, millega armsaks saanud MedDinerist süüa sai. Ise ostes maksis toit 27 Ghana sedit (~2,2€), kuid talong oli väärtuses 12 sedit (~0,98€) ja sellega makstes midagi enam juurde maksma ei pidanud. Valikus oli fried rice, plain rice, jollof rice, light soup ja groundnut soup, millele sai juurde valida kana või kala. Minu firmaroaks sai groundnut soup kana ja valge riisiga. Kohalikud ise sõid MedDineris enamasti suppi fufu’ga, mille söömiseks kasutati käsi ja lusikat, mis tähendab, et kui ma oma kana ja riisi söömiseks palusin lisaks lusikale ka kahvlit ja nuga, vaadati mind veidra pilguga.
Kõik toidud olid väga vürtsikad ja meile öeldi kohe, et light soup’ i palun ärge võtke. Selle, et tuleb paluda ilma vürtsita toitu (enamikel juhtudel tehti siis lihtsalt vähem vürtsikas toit), saime esimesel nädalal selgeks, kui tellisin restoranis kohalikku toitu jollof rice ja ma ei suutnud seda lõpuni süüa, kuigi see maitses väga hästi. Kui restoranis küsida, kas tellitav toit on vürtsikas ja said vastuseks, et ei ole, siis võis kindel olla, et tegemist on siiski vürtsika söögiga. Kuna Accra on Ghana kõige rikkam linn, leidus seal ka suuremaid toidupoode, kus kõik imporditud asjad olid tohutult kallid, ja igasuguseid restorane.
Kuna välisvahetuse põhiidee oli siiski haiglas käimine, siis natuke sellest ka lähemalt. Seiklused hakkasid juba esimesel päeval, kui ma otsisin üpris kaua õiget inimest ja õiget kohta, kuhu oma lehekesega pöörduda, sest kirurgiaosakonna juhataja teejuhised mind kaugele ei aidanud. Põhjus oli lihtne: haigla oli nagu Harry Potteri neljanda osa labürint ja koosnes paljudest eraldiseisvatest majadest. Seejärel tuli oodata osakonna peaarsti, kes oli tol hetkel koosolekul (kui Ghanas öeldakse, et miski kestab kaks tundi, siis võib arvestada palju pikema ajaga).
Nagu ma enne mainisin, pandi mind ortopeedias kokku viimase ehk kuuenda aasta tudengitega. Meie kuuenda aasta tudengitel ja Ghana kuuenda aasta tudengitel on suur vahe sees. Mina kui kolmanda kursuse lõpetanu, kes praktiliselt ikka mitte midagi veel ei tea, sain oma teadmistega särada. Eriti värvikalt on meelde jäänud üks opipäev, kus vanemal meesterahval oli parema reieluu subtrohhanteerne murd. Selleks ajaks, kui kirurg (kes oli ka nende õppejõud) tudengitega enne operatsiooni rääkima tuli, oli lisaks minule ja Kanada tudengile kohal kaks kohalikku tudengit. Kohal pidi neid tol päeval olema umbes kümme. Andis siis õppejõud nendele kahele tudengile röntgenpildi kätte ja palus seda kirjeldada. Pika mõtlemise peale teatasid tudengid, et patsiendil tundub olevat vasakul reieluukaela murd. Peale seda lauset rabas õppejõud tudengitelt pildi käest ära ja ulatas selle mulle, sest ühtegi teist tudengit endiselt kohal polnud. Pildil oli selgelt näha parema reieluu subtrohhanteerne murd ja vasakul oli kõik korras.
Kõige raskemateks päevadeks osutusid osakonna visiidipäevad. Ortopeedias oli selleks kaks varianti: ainult sinu tiim või kõik tiimid koos (see oli iga nädala kolmapäeval). Õnneks pidi seal osakonnas üle elama ainult kaks kolmapäeva. Haigla palatid olid suured ruumid, kus asusid järjest kahel pool voodid. Osades ruumides oli võimalik voodid kardinatega eraldada, teistes mitte. Nii sisenes siis igal kolmapäeval korraga nendesse ruumidesse üle 20 inimese, kes kõik üritasid koguneda ühe voodi ümber. Kuulda polnud midagi ja näha ka mitte. Tihtipeale arutasid arstid patsiendi juures omavahel ja tudengid tegid omi asju. Samas oli ka kordi, kui asuti küsitlema tudengeid, kes enamasti vastuseid ei teadnud. Ortopeediaosakonna operatsioonidest veel nii palju, et kuuenda aasta tudengeid ei lastud patsientide ligi. Neil tuli lihtsalt operatsioone kõrvalt vaadata ja enamasti istusid nad lihtsalt opisaalis telefonis. Kliinikupäevad olid väga toredad, sest arst arutas iga patsiendi tudengitega läbi.
Siis tuli aeg osakonnavahetuseks ja suundusin plastikasse. Seal toimis süsteem palju paremini. Sekretäri juurest suunati mind kohe oma tiimi juurde ja seekord sain ma oma kindlad juhendajad. Plastikaosakonnas tegeleti enamjaolt keloidarmide, põletushaavade ja -armide raviga. Nägin ka armistunud haava, kus sääreluu serv oli näha, ja kätt, mis oli jäänud sae vahele.
Seal osakonnas sain töötajatega ka juba sõbraks, kes kõik olid väga kurvad, kui ma lahkusin, sest nad olid juba harjunud mind iga päev nägema. Päev kestis enamasti 9-15, pikematel opipäevadel isegi vist 18ni. Parimateks paladeks opiblokist olid hetked:
kui mulle toodi istumiseks tavaline plastikust aiatool;
kui korraga oli opitoas 25 inimest;
kui õed istusid enamjaolt telefonides ja kui vaja oli, siis pandi ka opereerivale arstile telefon kõrva äärde;
kui steriilse piirkonna juures toimetasid inimesed tavalises varustuses.
Kusjuures kõik steriilsed asjad olid korduvkasutatavad ehk kõik kitlid ja linad olid riidest. Jõudis kätte ka päev, kui plastikaosakonnas oli osakonna visiidipäev. Ma arvasin, et see ei saa olla hullem, kui ortopeedia osakonnas, aga see oli. Ühe patsiendi voodi ees veedeti 1,5 h ja samas patsiendiga ei suheldud. Põhiliselt nägi asi välja nii: residendid andsid ülevaate patsiendist, ütlesid midagi valesti, arstid küsisid küsimusi, keegi ei osanud vastata ja arst pidas palatis maha miniloengu. Alustati kell 9 (enamasti siiski hiljem) hommikul ja kella 16ks ei oldud osakonnale ringi peale tehtud. Need olid kõige meeldejäävamad seigad haiglas oldud ajast. Paljud on minult ka küsinud, et milline see haigla seal ikka oli. Kui aus olla, siis ma endiselt ei oska sellele küsimusele vastata, sest see vastas täpselt minu ootustele.
Nädalavahetustel korraldati meile väljasõite teistesse linnadesse, kus kohtusime ülejäänud Ghanas viibivate välistudengitega ja ka paljude Ghana meditsiinitudengitega. Esimesel nädalavahetusel käisime Cape Coastis, kuhu hea liiklusega sõidab kaks ja pool tundi, halvemal juhul kuus tundi. Meie saime kohale viie tunniga. Bussiliiklus lähemate linnade vahel toimus mikrobussidega. Veel külastasime ka Volta jõe regiooni ja Ho linna ning käisime ka lennukiga põhja pool Tamales. Iga kord tuli kaasa haarata üks kaasapakitud sallidest ja kindlasti ka vetsupaberit, sest hotellides neid ei pakutud. Volta regioonist on mul samuti põnev mälestus. Nimelt käisime me koske vaatamas, kus meie teejuhiks oli 11-aastane poiss. Jõudsin matkalt tagasi enne teisi ja üksi auto juures seistes lähenesid mulle kaks noormeest. Neli esimest küsimust umbes 15-aastase noormehe suust kõlasid nii:
What’s your name?
Where are you from?
Do you want to marry a Ghanaian man?
Do you want to marry my brother?
Mind päästis sõrmus vasakus käes, mida näidates väitsin, et olen juba abielus. Sellele järgnes aga küsimuste voor ja nii sain terve pika loo oma kujuteldavast abikaasast välja mõelda. Mitmel korral tuli veel ette küsimust, et kas ma olen Ghanast juba endale poiss-sõbra ka leidnud. Ja kui ma vastasin „ei”, siis küsiti, et miks mitte, üks poiss-sõber siin ja teine kodus.
Viimasel nädalal jõudis kätte aeg suveniiride ostmiseks ja selleks tuli minna turule. Keegi meiega kaasa ei tulnud ehk me pidime Dianaga kahekesi selle katsumuse ette võtma. Kauplemisoskused tuli letti lüüa, sest valgenahalistelt küsiti asjade eest kosmosehinda. Eks me siis asusime elu eest kauplema. Kui tagasi oma tuppa jõudsime, taipasime, et saime ikka vastu pükse.
