EAÜSi presidendi kõne 35nda aastapäeva puhul

Autor: Kadri Liis Laas

Kallis Selts – mu head sõbrad! Palju õnne meile kõigile, sest täna on omamoodi Eesti meditsiini pidupäev. Täna tähistame 35. aastat Seltsi. 35. aastakäiku arstitudengeid, juhatusi, juhtkondi, projektijuhte, assistente ja kõiki sulelisi ja karvaseid, kes on ühel hetkel oma ülikooliteel mõelnud, et natuke igavaks kisub see koolipingi nühkimine. Tahaks nagu midagi teha. Tudengeid, kes juba ülikooli ajal mõtlesid, et tegelikult saan ja tahan ka mina oma sõna sekka öelda. EAÜS on kõik need 35. aastat olnud just selliste tudengite häälekandjaks. 

Mis siis vahepeal tehtud on? Selts on kasvanud pea 400 liikmeliseks organisatsiooniks, kes on võimeline olema koostööpartner nii ülikooli töös kui ka riiklikul tasandil. Selts seisab rahvatervise eest, et kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid ikka Eestis. Nii on nii mõnestki arstitudengi nokitsetud projektist kasvanud välja riiklikud programmid, mis meie kõigi elu siin pisikesel laukasel maal natuke paremaks teevad. Kui raudse eesriide tagant piilusid 80. lõpus välja mõned üksikud pead, siis täna saab pea 90 tudengit aastas võimaluse minna välisvahetusse maailma ja ka iseennast avastama. Kui 90. alguses ei jätkunud enamusele lõpetajatest internatuurikohtigi, rääkimata töötasudest ja sotsiaalsetest garantiidest, siis täna on arstitudengid tänu abiarstindusele arvestatav tööjõud pea kõigis Eesti tervishoiuasutustes. Tänu IFMSAle ja WHO noordelegaadi programmile oleme arvestatava häälega esindatud ka rahvusvaheliselt. Ka valusaid kukkumisi on meie teel olnud omajagu. Kuid ühiselt vastutust võttes oleme ka neist läbi tulnud.

Kusjuures hiljuti oli mul võimalus soovida õnne ka Eesti Vabariigile Tartu Ülikooli aktusel. Ka seal rääkisin ma vastutusest. Noored, meie peame võtma vastutuse oma tuleviku loomise ees. “Noorel koeral terav hammas,” nagu vanasõnagi ütleb. Mul on hea meel tõdeda, et sellistest noortest, kes julgeks vastutust võtta, Seltsis puudust ei tule. Meie asi Seltsina on anda neile noortele oskused ja tööriistad, mida ilmtingimata alati ülikoolipingist ei saa, kuid mis on üliolulised iga tervikliku lähenemisega professionaalse arsti pagasis. Kui noored peavad võtma vastutuse meie ühise tuleviku loomise ees, siis meist vanemad ja kogenumad, teie, head vilistlased, saate meile neid võimalusi luua. Teie saate aidata meil olla vihased. Mässumeelsed isegi. See on koht, kus vilistlastel on võimalus Seltsile ja selle kasvandikele tagasi anda. Seista kättesaadava ja kvaliteetse kõrghariduse eest. Hiljem luua töökeskkond, kus noor saab oma anded praktikasse rakendada. Toetada nõu, jõu ja miks ka mitte pisikese annetusega. Sest meil on vaja noori, keda huvitab. Kes muretsevad ja siis asjad joonde ajavad. Ja siis kunagi vanemana ise samamoodi järgmiste generatsioonide kirglikkusse panustavad. 

Juba 35. aastat. Kusjuures vahva on tõdeda, et sellise tempoga jõuame me vaikselt korporatsioonidele järele. Ainus vahe on selles, et meil on kõigil endiselt nii palju teha, et me jõuame ainult iga 5 aasta tagant kokku käima. Ega need inimesed, kes tudengieas aktivistid olid, ei ole ka tänaseks oma jõul lasknud raugeda – nad on lihtsalt järgmistel tasanditel aktiivsed, kasutades neid oskuseid, millele tudengiajal vundamenti sai laotud. Aga sellegipoolest üks tõeline väärtus selles, et meil on siin generatsioone esmakursuslastest asutajaliikmeteni välja. Siinkohal pean tegema ühe kniksu ja kummarduse ja andma edasi arstitudengkonna suurimad tänusõnad Ivo Valterile ja Tarmo Kariisile, kes 35 aastat tagasi mõtlesid, et kurjam küll, nii ei saa, meil on vaja midagi tugevamat, mille alt oma 2 senti meditsiinitudengite tuleviku eest anda. Nemad on tegelikult see põhjus, miks me täna siin üldse seista saame. Niisamuti on oma panuse andnud kõik teised vahvad presidendid ja nende juhatused, kellest veel mitmedki on täna siin.

Kellest mõnda aga ka ei ole kahjuks siin. Muljetavaldav ajalugu tähendab kahjuks ka seda, et mõnelt Seltsi ajaloo võtmeisikult ei saa me enam küsida, et kuule aga miks Sa seda just nii ja toda just naa tegid. Kuidas sündis Curare? Milline oli see EAÜS, kes vajas päästmist ära ostetud juhi käest? Mida tähendas Sinu jaoks Selts, armas Le? Seisame täna siin, sest ka Sinu panus meie püsivusse on hindamatu tähtsusega. Mälestame koos ühise leinaseisakuga Le Vallikivi, EAÜSi presidenti aastatel 1999-2000. 

Aitäh! Siit ka soovitus meile kõigile tänaseks õhtuks, mine võta täna ükskõik kellelt nööbist kinni ja küsi, kuidas tal läheb. Eriline väljakutse on see sulle, prekliinilise õppe tudeng – mine aja juttu mõne vilistlasega. Tegelikult on mul selle kohta üks vahva lugu. Käisin mina kuu aega tagasi Taanis meie katuseorganisatsiooni IFMSA peaassambleel, March Meetingul. Astusin mina siis pikast reisipäevast väsinuna esimesel päeval hotelli uksest sisse ja vastu vaatas mulle Ahmed, IFMSA asepresident liikmete arengu alal, kes jooksis rõõmuga mind kallistama ja teatas mulle, et tal on mind nii hea meel näha ja et ta usub, et minu kohalolek seal on suureks õnnistuseks meile kõigile selle 1.5 nädala jooksul. Ma näen seda inimest teist korda oma elus. Teate kuidas eestlane minus kohkus sellise tegumoe peale. Sellele järgnes aga just nimelt 1.5 nädalat kogemusi ja uusi inimesi, kes muutsid mind kõige paremal viisil – avatumaks, hoolivamaks ja kirglikumaks.

Tegelikult tahan ma täna olla see Ahmed teie jaoks, mu armas Selts! Mul on nii hea meel, et te kõik siin olete. Ja igaühe teie olemasolek siin täna ja edaspidigi on niisama oluline. Palun! See õhtu on minu, sinu, teie, meie õhtu.  Mina soovin Seltsile, et me kannaks oma kogukonda kerguses, kuniks meil on toonust õlgades ja jõudu jalgades. Et me aitaks ja laseks ennastki aidata, ehitades nii kogukonda, kelle juurde on alati kerge tagasi pöörduda. 

Lõpetan armsa Le vahvate sõnadega: “Meie juhatus naeris palju ja meie naer oli suhteliselt legendaarne.“ Naerge palju ja naerge legendaarselt. Nii täna kui ka edaspidi. Palju õnne, armas Selts. Aitäh!