Autor: Emma Anni Koppel
Tegelikult mõtlesin ma mitu korda selle raamatu pooleli jätta. Esiteks oli see täielikult mu tavalisest lugemisvarast väljas. Teiseks, väga raske on lugeda teise inimeste tunnetest ja kogemustest, mis rõhuvad tugevalt empaatiale. Kolmandaks, nagu mõned lähedasedki mulle ütlesid, põhineb see raamat ju vaid ühel negatiivsel kogemusel. Tagasi vaadates olen nii õnnelik, et lugesin selle otsast lõpuni läbi. Kuid ei saa jätta mainimata, et see oli siiski kohati raske. Nii raamatus kui ka siin arvutuses kasutan sõna „ema“. Tean, et on olemas võimalusi ka teistmoodi lapsevanem olla, kuid kuna emad on kõige suuremalt esindatud ning just nemad on esmased laste eest hoolitsejad. Kasutan sõna „ema“ all inimest, kes on rase, sünnitab ja hoolitseb vastsündinu eest.
Foto: erakogu
Mida ma teadsin alguses rasedusest? Mõnesid sümptomeid, nagu iiveldus ja intoksikatsioon. Seda, et sünnitus on ilmselt kõige hullem valu inimese elus ning siis emaks olemine, mis on ju tegevus, mis on (enamjaolt) vabatahtlikult valitud. Ma sain lugedes aru, et asi on kümnetes kordades komplekssem ja sügavam, kui esmapilgul tundub. Juba esimestest peatükkidest näitab autor Lucy Jones seoseid, mille peale pole ma ise kordagi mõelnud.
Raamat on jaotatud viide osasse, millest esimene on keskendunud raseduse teekonnale, teine osa sünnitusele ja viimased osad on kogemused vastsüdinuga tegelemisel ning emadusest üldisemalt. Igas peatükis on ka mitmeid allikaid, millele autor on viidanud numbritega teksti sees. Kohe on näha, et oskuslikult on põimitud enda kogemus ning teaduslik kirjandus, intervjuud ja erinevad allikad.
Raamatu pealkirja on üsna raske eesti keelde tõlkida – „Matrescence – On the Metamorphosis of Pregnancy, Childbirth and Motherhood“. Pealkiri pärineb sõnast adolescence ehk eesti keeles teismeiga ning kõik muutused, mis sellega kaasnevad. Samamoodi nagu muutub inimese keha ja vaim lapsest teismelisikka üle minnes, samasugused jäädavad ja kohati üllatavad muutused toimuvad ka raseduse ja sünnituse käigus. Selliste muutuste kogumikuks on kindlasti vaja oma sõna ning kui kunagi mõeldakse ka meie riigikeeles sellele hea tõlge, siis soovitan seda ka kasutama hakata.
Üks suur teema, mis käis raamatust pidevalt läbi, on see, et raseduse, sünnituse ja lapse kasvatamise juures tulevad ette raskused, katsumused ning küsimused. Ühiskond aga on maalinud teatud pildi nendest teemadest – alati õnneliku ema, kes annab kõik ennastsalgavalt lapsele ning naudib igat hetke raseduse ja emarolli täitmise juures. Viimase mõtteviisi puhul tekib väga suur oht, et kui toimuvad kõrvalekalded sellest „ideaalsest“ pildist, arvavad emad, et nemad on süüdi ja tegid midagi valesti. Nad vaikivad sellest ning tagajärjeks on vaimse tervise probleemid. Värsked emad veedavad niigi enamiku oma päevast üksinda ning kui nad avastavad endas mitteideaalseid tundeid või muutusi, eelistatakse vaikida, sest kardetakse saada ühiskonnapoolseid hinnanguid.
Vaikimine, üksinda olemine ning tugisüsteemide puudumine on vaid vähesed tegurid, mis panevad aluse sünnitusjärgsele depressioonile ning süngema stsenaariumi puhul ka enesetapumõtetele. Viimane on tegelikult üks suurimaid vaimseid häireid noorte emade seas. Statistika näitab, et enesehaavamise ja enesetapusoovid on 5-14% naistest. Tõenäoliselt on tegelik arv veelgi suurem. Lugedes raamatut, hakkasin mõtlema, et kui mitu korda olen ma ise vaadanud käruga bussi tulevaid emasid ning kuidas ma oma peas hindasin emasid, kelle lapsed nutsid avalikus kohas. Olen väga kindel, et ma pole ainus, kelle peast käisid negatiivse varjundiga mõtted. Kuid lugedes ühe ema rasket kogemuslugu lapse esimestel eluaastatel, on väga muutnud mu vaadet emadest ühiskonnas. Olles ise inimene, kelle uni on kergem kui aine „Sissejuhatus erialaõpingutesse“ läbikukkumine, tunnetasin, kui kohutav on inimese enesetunne, kes üheksa kuud peale oma lapse sündi magas keskmiselt maksimaalselt viis tundi. Need on asjad, mida me ei pruugi näha, kui mõni ema suure käruga Kesklinn II peatusest peale tuleb.
See raamat oli väga põhjalik ning käsitles ka raseduse, sünnituse ja lastekasvatuse varjatud pooli. Näiteks raseduse puhul võib iiveldus terve raseduse vältel, mitte ainult hommikuti s.o „morning sickness“, vaid päevad läbi. Eelsünnituse tuhud võivad kesta kümneid tunde enne, kui rasedat naist haiglasse arvele võetakse, ning kuidas samal ajal on emal võime oma last kogu südamest armastada ja olla temast ka väsinud. Ma arvan, et me vahel unustame, et emad on samuti võimelised tundma ka negatiivseid emotsioone ning see on täiesti normaalne. Mida rohkem me mõistame, et peale lapsesaamist naise kui oma inimese isiksus säilib, saaksime olla rohkem mõistvamad ning see omakorda tähendab, et meile kui meditsiinipersonalile tullakse suurema tõenäosusega oma muredest rääkima.
Ma soovitaksin seda raamatut lugeda kõigil – mitte ainult inimestel, kes plaanivad rasedaks jääda, vaid ka meil, tulevastel meditsiinispetsialistidel. Kindlasti aitab see näha kohati nähtamatut osa inimestest, kes hoolitsevad meie ühiskonna n-ö kõige kallima vara eest, samuti kui palju erinevaid inimesi on olemas ja sellega kaasneb fakt, et on ka nii palju erinevalt kulgevaid rasedusi. Seda mõneti segadust ja küsimusi tekitavat teekonda aitavad kergendada meie teadmised ning mõistev empaatiline suhtumine.
Siiski arvan, et selle raamatu põhisõnum on see, et peaksime olema sallivamad nii indiviidina kui ka ühiskonnana. Peame lubama naistel rääkida oma kogemusest ja teha seda ausalt. On väga suur tõenäosus, et rasedus ja kõik järgneb pole lilleline ning selle igat hetke ei pea nautima. See kõik on normaalne. Rasedaid ja emasid peab uskuma – nemad tunnetavad oma keha kõige paremini ning kõik temaga toimuv oma tema kogemused. Ma usun, et saaksime sellega hakkama.