Autor: Emma Anni Koppel
Ma algselt ei arvanud, et ma see suvi välisvahetusse lähen. Olin kindel, et teen seda peale III kursust, kus saab minna juba kliinilisse välisvahetusse. Kuid kui ühel märjal oktoobrikuu päeval nägin riikide nimekirja, siis teadsin kohe, et kandideerin. Nimelt oli teadusliku välisvahetuse all riik nimega India.
Kui meenutan hetke, mil Mumbai lennujaamast välja astusin, siis mäletan soojust, mis mõjus nii võõrana, arvestades, et kell oli kuus hommikul. Mulle tuldi vastu ning pärast mõningast ootamist sõitsime kontaktisiku Jahnvi koju, kes kõiki seitset teadusliku välisvahetuse tudengit nelja päeva jooksul n-ö kokku korjas. Mõned tänavad olid kinni pandud, sest toimus maratonijooks. Jah, Indias on päeviti lihtsalt nii palav, et pikamaajookse alustatakse kuskil kell 4 hommikul. Jõudsime Jahnvi koju ning peale pikka 14 tunnist reisimist oli mul võimalus end välja puhata.
Järgneva nelja päeva jooksul tulid seitse tudengit erinevatest riikidest. Esialgu olid esindatud Brasiilia, Hispaania, Bahrain, Egiptus ja Slovakkia. Tegelikult ei asunud meie ülikool Mumbais, vaid nelja tunni kaugusel kirde suunas. Lähim linn oli Nashik, kus oli 1,3 miljonit elanikku, ning mida kohalikud nimetasid väikeseks linnaks. Kogu see aeg olime Maharashtra maakonnas. Me saime ka Mumbaid avastada ning peale üldise melu oli mul võimalus näha maailma suurimat pesumaja. See asus ühes Mumbai slummis ning tegemist oli tõesti suure ettevõtmisega. Ma olin täitsa imestunud, kuidas asjad õige omanikuni tagasi jõuavad, sest riided eraldati värvi järgi, kus nad läksid koos käsitsi pessu, kuivama, triikimisse ning ühildati taas alles pakkimisel.
Algsetes plaanides oli minna kohe ühekaupa Nashikusse, aga arvati, et on parem meid kõiki ühte kohta saada ja sealt edasi liikuda. Siinkohal tasub hästi toredat fakti mainida, et ülikool ja haigla, kuhu sattusime on vaid kaheksa aastat vana ning olime esimesed sisse tulevad üliõpilased.
Nashik
Tempel Nashikus
S.M.B.T Medical College and Research Institute oli täiesti keset maakeeli öeldes pärapõrgut. Ümberringi olid külad, rohelus vohas ning mäed paistsid kaugusest. Ülikoolis saab õppida kuut eriala - arstiteadus, hambaarstiteadus, õendus, India rahvameditsiin (nim Ayurveda, kusjuures kampusel oli eraldi Ayurveda haigla), homöopaatilist meditsiini ja farmaatsiat. Minu osakond oli rahvatervis (ing. k. Community Medicine) ning projekt, mida mina ja Hispaaniast pärit Alicia tegime oli seotud toitumise, füüsilise aktiivsusega ning kuidas igapäevane kaloraaž Indias on liiga kõrge. Lõplikuks eesmärgiks on ametliku päevase vajaliku kilokalorite hulga vähendamine.
Kuna tegemist oli pilootprojektiga, siis saime osaleda kirjanduse otsimises, andmete kogumises (sh inimese antropomeetria mõõtmises), analüüsis ja ka järelduste tegemisel. Kuna lõpuks loeti projekt edukaks, siis tuleb suuremamahuline uuring sügisel.
Kampus
Vaade kampuselt
Vaade rahvatervise osakonna koosolekuruumist
Projekt oli täitsa asjalik, kuigi minu tass teed see päris polnud. Mul oli väga hea juhendaja ning ka kõik töötajad rahvatervise osakonnas olid muhedad, kuid teadustööd kui sellist ma ennast tulevikus tegemas ei näe. Kõige huvitavamaks osaks peaksin ma siiski Indiat ennast, kus oli oi-oi kui palju erinevusi võrreldes Eestiga. Tooksin siin mõned välja ka:
- Indias on väga palju inimesi ja ma tõesti mõtlen tohutult palju. Nii maal kui ka linnas. Lisaks vajab siinkohal ka mainimist, et üsna paljud pilgud olid minu peal. Inimesed (eriti maal) polnud harjunud nägema heledajuukselisi siniste silmadega neiusid.
- Maakohas (sh kampusel olles) pidime kandma pikki pükse ja riietuma tagasihoidlikult. Seega, kui ilmad olid 25 kraadi, pidime ikkagi katvaid riideid kandma.
- Inimesed oli väga lahked ja abivalmid. Meie eest hoolitseti palju - korrutati sööklale, et nad meile teeksid ikka võimalikult vähe teravat toitu, vajadusel organiseeriti transport, räägiti meie juhendajatega jne. Peale meie vahetust ütlesid nad, et järgmine aasta võtavad nad vähem vahetusõpilasi :)
- Tualettpaberi kultuuri Indias ei ole. Puhastatakse end WC kõrval olevate väikeste voolikutega. Nad ise mainisid, et see on palju keskkonnasõbralikum, kuid mul tekkis ikka ja jälle küsimus, et kuidas nad suutsid kõik kuivaks saada. Ise kandsin kaasas taskurätipakki.
- Tagurpidi liiklus ehk neil on kõik vasakpoolne. Nii nagu UKs, sõidetakse ka Indias vasakul pool teed ja seda muuhulgas väga kaootiliselt. Turvavöösid väga ei kasutatud ning sõideti ka tee keskel, vahel täiesti vastassuunavööndis. Aga sihtkohtadesse jõudmisega saime sellegipoolest hakkama.
- Vaesust ja prügi oli väga palju. Seda ei saa kuidagi mainimata jätta. Iga natukese aja tagant nägime väikseid prügilapikesi teede kõrval. Väiksematel külateedel see niimoodi polnud, kuid nii Mumbais kui ka maanteede kõrval oli selline vaatepilt kahjuks üsna tavaline. Samas sain teada, et Indias ei tohi seaduse järgi anda poodides väikeseid kilekotte ning nii palju kui mina nägin siis sellest peeti kinni ka.
- Indias on kolm aastaaega - suvi, talv ja mussoonihooaeg. Mina sattusin sinna kui oli justnimelt viimane.
- Arstiks õpitakse 5,5 aastat, kusjuures lõpetatakse 4,5 aasta pealt ning et arstipaberid kehtima hakkaksid on vaja teha aasta aega praktikat.
- Ülikoolis neil vaheaegasid pole. Jah, nad tõepoolest õpivad nii, et ühel päeval on nad II kursusel ja järgmisel päeval tervitatakse neid kolmandal kursusel. Lisaks on iga kursus erineva pikkusega, st et I kursus on 12 kuud, II on 13 kuud jne.
- Arstiabi on Indias tasuline ning nad teavad ka seda, et kõik inimesi riigis pole neil võimalik aidata. Siiski on aga loodud mitmed esmatasandi meditsiinikeskused, kus saab end vaktsineerida, sünnitada ja kindlaid ravimeid ka tasuta.
- Ma ei oska seda seletada, kuid iga päev olid Indias imeilusad päikeseloojangud. Ja kahjuks ei käinud ma peaaegu ühtegi vaatamas, sest õhtuti veetsime me aega sotsiaalprogrammis või olime muid kohti avastamas.
- India oli üllatavalt kallis. Mitte selles mõttes, et ta on kallis nagu Šveits, vaid et asjad ei olnud tohutult odavad. Kindlasti palju odavamad kui Eestis, kuid siiski ei söönud ma lõunat 10 sendi eest, vaid siiski maksis see umbes euro. Umbes poole vahetuse pealt ühines meiega ka üks tüdruk Poolast ja poiss Egiptusest. Kõik üheksakesi käisime peale ülikoolis olemise mitu korda Nashikus, mägedes ning sõitsime ka ühel nädalavahetusel maailmakuulsaid Ajanta ja Ellora koopaid vaatama. Viimasesse sõitsime bussiga alguses Aurangabadi kuus tundi, kuid tegelikult tuli välja, et autoga läbides oleks me ajaliselt säästnud sellest pea poole. Kui aga järgmisel päeval koopaid nägime, siis oli see kindlasti sõitu väärt. Avanes uskumatu vaade orgu, kus oli mäe sisse uuristatud mitu koobast. Kokku oli neid 30 ning käisime kõikides, kuhu vähegi ligi sai. Seal olles oli eriti tunda enda teistsugust välimust - inimesed tulid pidevalt juurde, paludes võimalust minuga pilti teha või kätt suruda.
Ellora koopad
Ellora koopad
Igas külas on tempel
Kuigi olin teaduslikus välisvahetuses, siis avanes mul siiski võimalus üht erakorralist keisrilõiget näha. Tasub mainida, et tegemist oli minu esimese operatsiooniga ning kui laps päriselt välja ilmus, siis Alicia haaras mul käest ja endalgi läksid silmad veidi märjaks. Ütleme nii, et kliinilises õppes on, mida oodata.
Kindlasti ei saa sotsiaalprogrammi mainimata jätta. Käisime väljas söömas nii kohalikku toitu kui ka läänemaailma maitseid, tegime päikeseloojangu joogat, matkasime vihmase ilmaga mägedes, nägime esmatasandi tervisekeskusi, külastasime Mumbai ja Nashiku vaatamisväärsusi. Peaaegu neli nädalat, mis ma Indias veetsin, lendasid uskumatu kiirusega. Just olin ma ringi sammunud kampusel, kui pidin juba taksoga tagasi Mumbai lennujaama sõitma.
Ajanta koobas
Ajanta koopad
Ajanta koopad
Ajanta koopad
Ajanta koopa sisemus
Lõpetuseks ütleksin veel, et välisvahetus oli üks mu seiklusrohkemaid tegemisi üldse. Kindlasti oli see mu mugavustsoonist väljas: pidin harjuma uute olukordade ja kultuuriga, sain näha nii teadustööd kui ka keisrilõiget, sõin maitsvat ent teravat toitu nii, et pisarad voolasid ja paljugi muud. Aga kõik oli tõepoolest seda väärt! Soovitan väga minna välisvahetusse, ka teaduslikku ja kaugematesse paikadesse, sest igal juhul saab sealt vahvad mälestused ja vinged kogemused!