Autor: Eva Liisa Rebane
Võtsime ühendust uue anatoomia õppejõu Epp Poomiga, kellel möödusid äsja ametis oldud esimesed 6 kuud.
Asusid selle õppeaasta alguses tööle anatoomia õppejõuna, miks otsustasid selle õppeaine kasuks?
Huvi anatoomia vastu on olnud suur ja kuna teisest kursusest saadik teadsin, et peale arstitöö tahan ka õpetada, siis polnudki nagu teist varianti. Anatoomia on meditsiinis pea kõige aluseks ja üks väärikas ajaloolise taustaga õppeaine. Tahaks sedasama uhkelt noortele kolleegidele edasi anda.
Milliseid väljakutseid on selle poole aastaga ette tulnud?
Üllatavalt raske on kontrolltööde tegemine, sest mulle üldse ei meeldi halbu hindeid panna. Iga kehva hindega tilgub süda paar tilka verd. Peale selle kimbutab mind sellel tööl ka aeg-ajalt imposter syndrome, nagu paljusid noori arste.
Mida tähendab Sinu jaoks imposter syndrome ja kui suur probleem on see Sinu arvates teiste noorte arstide jaoks?
Minu jaoks tähendab see mõnikord tekkivat tunnet, et ma pole piisavalt tark, kompetentne või osav mingit tööd tegema, kuigi objektiivselt saan aru, et see ei vasta tõele. See on residentide ja tudengite seas vist üsna levinud, aga täpsemalt kes ja kui palju selle all kannatab oleneb igaühe isiksuseomadustest.
Milliseid eestikeelseid anatoomiatermineid pead kõige värvikamateks?
Üks lemmikuid on kõrikaaneorukesed (valleculae epiglotticae).
Kui palju pead enne praktikume materjali üle kordama?
Päris palju (arvasin, et mul on rohkem meeles, aga selgus, et see on ikka väga mahukas õppeaine ja teadusharu). Ja tegelikult suur osa ajast kulub konkreetselt praktikumide ettevalmistamisele.
Kuna lõpetasid arstiteaduskonna alles eelmine aasta, siis kas töötades koos enda kunagiste õppejõududega annab tunda ka nii-öelda põlvkondade vahe?
Põlvkondade vahet ma väga ei tunneta. See tuleb vist ka sellest, et kui haiglas töötada ja viimase kursuse praktikat teha, on juba sealsete kolleegide näol mitme põlvkonnaga pidevalt kokkupuuteid. Tihti klapib näiteks kuuekümnedates kolleegiga palju paremin ja temast saab suurem sõber kui mõnest omaealisest.
Teatavasti mõtled ka otorinolarüngoloogia residentuuri peale, mis pakub Sulle selle eriala juures kõige enam huvi?
See on eriala, mis on sümpaatne alates anatoomiast ja füsioloogiast ning lõpetades ravivõimaluste ja patsientide profiiliga. Kirurgilised erialad on mind alati kõige rohkem huvitanud ja kui viiendal kursusel oli kõrva-nina-kurguhaiguste tsükkel, siis sain aru, et see eriala sobiks mulle hästi. Lõpliku otsuse sinna residentuur kandideerimiseks tegin sellel sügisel, kui perearstikeskuses sattus minu vastuvõtule neljaliikmeline noor perekond, kellel kõigil oli raske mädane keskkõrvapõletik. Iseenesest on sellised kõrvapõletikud perearstitöös igapäevased juhtumid, aga kui see konkreetne perekond mu kabinetist lahkus, siis teadsin kindlalt et tahaks just otorinolarüngoloogiks saada.
Millal tuli idee tulla arstiteaduskonda õppima? Kas kaalusid ka teisi variante?
Mõte arstiks saada tuli juba päris noorena põhikooli keskel. Hiljem gümnaasiumi ajal olin ümbritsetud väga humanitaarsetest valdkondadest ja eriti meditsiinile ei mõelnud. Tahtsin saada kokaks või juuksuriks.
Kui palju jääb meditsiini kõrvalt vaba aega, millega seda sisustad?
On perioode, kus vaba aega on rohkem ja perioode, kus seda napib. Vaatamata sellele on asju, mille arvelt ma järeleandmisi ei tee. Üks neist on tantsimine. Peale selle olen ka suur käsitöö tegija. Ideaalne õhtu on minu jaoks diivanil oma kudumisprojektiga mõne hea (reality) sarja taga.