Foto: Elo Maria Pauman
Autor: Anna Marie Paabumets
Sombusel novembri pärastlõunal vestlesime inimese anatoomia lektori Helen Zirnaskiga inimese anatoomia õppetooli õppekorraldusest, õppejõuks olemisest, doktoritööst, kolmekümnendatest ning sellest, mis teeb Helen Zirnaskist Helen Zirnaski. 13. mail 2020 kaitses Helen Zirnask doktoritöö teemal „Luteiniseeriva hormooni retseptori esinemine peenises ja selle võimalik roll erektsioonihäirete patogeneesis“.
Töötate anatoomia õppejõuna. Kuid nagu teada on, ei olnud Teie teekond praeguse ametitoolini just kõige sirgjoonelisem. Teeme asja puust ja punaseks. Kas olete lõpetanud arstiteaduskonnas arstiteaduse või hambaarstiteaduse eriala? Mis vahepeal juhtus? Kuidas Te siia jõudsite?
Just nii, hetkel jookseb 13. aasta anatoomia õppejõuna. Kui nüüd algusest alustada, siis kõigepealt õppisin arstiteadust. Õpingud kestsid pool aastat, kuni võtsin akadeemilise puhkuse, sest mind tabas kerge õpiväsimus. Uue õppeaasta alguses välgatas aga impulssidee hoopis hambaravisse minna. Juba 4-aastasena teadsin, et minust saab arst, küll aga mitte hambaarst, nii et ma ei tea, mille alusel selle otsuse langetasin. Hambaraviõpingud kestsid tavapärasest pikemalt, sest ülikooliõpingute ajal sündisid mu esimesed kaks last, kuid kraadi sain sellest hoolimata kätte. Hambaarstina ei ole ma siiski päevagi töötanud, kuigi algne plaan oli õppejõu ameti kõrvalt ka praksises töötada. Õppejõu töökoha sain nii, et viiendal kursusel aitasin korraldada rebaste pidu, kuhu olid kutsutud ka anatoomia õppejõud Kersti Kokk ja Elle Põldoja. Ise juba kodus, sattusid mu sõbrannad õppejõududega vestlema ning jutu käigus selgus, et hädasti otsitakse uut anatoomia õppejõudu, mille peale sõbrannad kohe mind soovitasid. Järgmisel päeval kooli tulles anti mulle korraldus Kersti Kokaga ühendust võtta. Ma ise ei oleks eales arvanud, et minust võiks saada õppejõud, aga siin ma nüüd olen.
Kas oli ka plaan B?
Esimene valik peale õppejõu ameti olekski olnud hambaarstina töötamine. Tegelikult eksisteeris ka soov arstiks saada. Mingi hetk oli isegi plaan uuesti arstiteaduskonda astuda. Päris õpingute alguses imponeeris näiteks kohtuarsti töö. Kuid samas peab keegi ju anatoomias ka lippu kõrgel hoidma! (Naerab.) Jätan arstiameti pigem tudengitele.
Kuidas oli alustada tööd enda varasemate õppejõudude keskel? Kes oli Teie anatoomia õppejõud?
Arstiteadust õppides olid minu õppejõududeks dotsendid Helle Tapfer ja Aadu Liivat, hambaravis lektor Elle Põldoja ning dotsent Kersti Kokk. Eks alguses oli ikka natuke kõhe, sest nad olid minu jaoks autoriteedid. Selleks, et hakata neisse suhtuma kui võrdväärsetesse kolleegidesse ja mitte kui varasematesse õppejõududesse, kulus pisut aega. Üks põhjus, miks ma iga päev nii rahulolevalt töötan ning ei kibele kuhugi arstina praktiseerima, on kindlasti tänu minu toredatele kolleegidele. Teisi töökaaslaseid ei oskakski endale soovida. Meie töökollektiiv on tõepoolest meeldiv. Kui internetis võib näha pilapilte inimestest, kes on masendunud enda tööst, siis mina võin puhtast südamest öelda, et tulen iga päev hea tujuga tööle. On väga tähtis, et töökoht oleks inimesele hingelähedane, mitte üksnes vahend raha teenimiseks.
Ma pean selle ära küsima. Kas Teil on kõik anatoomia materjal kogu aeg peas või peate enne praktikumi ka üle kordama?
Pean tunnistama, et alguses oli tõepoolest pisut raske. Esimeses praktikumis ilmselt käed värisesid küll. Kuid endalegi üllatuseks oli materjal kuskil ajusopis eksamist saati ikka veel alles, mistõttu tulid kordamisega asjad päris kiiresti meelde. Nüüd olen jõudnud punkti, kus mitu aastat ei olegi enam pidanud enne igat praktikumi materjali ette valmistama.
Kas anatoomiat on võimalik edukalt konverteerida e-õppe formaati?
Teooriat saab küll videoloengutega õpetada, sest ei ole ju otseselt vajalik, et õppejõud oleks füüsiliselt kohal, saab ka neti teel teha. Kuid preparaate ja prepareerimist ei ole küll võimalik e-õppe kaudu arstiteaduses selgeks õpetada. Näiteks ütlevad praegused teise kursuse tudengid, et kevadel ärajäänud prepareerimiskursuse tõttu kujutasid nad inimkeha paljuski teistmoodi ette.
Kuidas suhtute eelmise aasta anatoomia e-eksamisse? Tegemist on eksamiga, mis on nii-öelda arstiteaduskonna sisseristimise eksam/proovikivi?
Teise tudengite eest ma ei oska rääkida, kui enda tudengite osas võin nii palju öelda, et tegelikult olid nad koduõppega seoses isegi tavapärasest püüdlikumad. Ma usaldasin neid ning oli näha, et nad mõistsid, et õppida tuleb iseenda jaoks. Tegelikult oli ka tudengite e-testide vastustest näha, et üritati vastata siiski niivõrd ausalt kui võimalik.
Aga jah, eksam oli tõepoolest tavapärasest teistsugusem. (Muigab.) Eks see sõltus lõpuks igast tudengist endast: kas ta mõistis, et õpib arstiteadust ning anatoomia on igale arstile baasaineks, või ei mõistnud. Samas eksam oli korraldatud siiski arvestusega, et kui tudeng ei ole ennast ikka üldse ett valmistanud, ei ole vastuseid võimalik õpikuid lapates kiiresti üles leida.
Kas on ka midagi, mida muudaksite anatoomia õppekorralduses?
Tegelikult on e-õppes olnud lahendusi, mida võiks ka edaspidi rakendada. Näiteks võikski seminari materjal olla üles laaditud videoloengutena, mida tudengid saaksid ise endale sobival ajal vaadata. See annaks võimaluse keskenduda praktikumis rohkem preparaatidele, eeldusel, et tudengid on eelnevalt materjali iseseisvalt üle vaadanud. Sest teooria õppimine sõltub ju tegelikult tudengist endast, praktikum oleks pigem vahend teadmiste kinnistamiseks preparaatide abil ja aeg lisaküsimusteks.
Kas tunnetate (naljaga pooleks), et anatoomia õppejõudude, sh ka iseenda kohal kõrguks justkui kurjakuulutav oreool, millele noored rikkumata meditsiinitudengid värisedes vastu peavad astuma? Ühesõnaga, kas Teie suul on ka kerge muie, kui loete taas kord tudengitele ette rida ladinakeelseid mõisteid?
Nojah. Tavaliselt on mu suul kõige suurem muie siis, kui nimetan tudengitele ladinakeelse nimetuse musculus flexoris tendinis hallucis longi. Kuid tegelikult üritan ma tudengitele õppeprotsessi ikkagi võimalikult meeldivaks teha. Naljaga pooleks ütlen ma neile ikka: „Ärge siis kohe pärast esimest kahte nädalat akadeemilisele puhkusele minge.“ Üritan neid lohutada, et kõik läheb aja jooksul paremaks. Ma ei ütleks, et kurjakuulutav oreool on seotud õppejõududega, pigem anatoomia kui õppeainega. Tihti peetakse seda kõige raskemaks õppeaineks üldse. Seetõttu üritan õppejõuna ise pigem positiivsem olla, lootuses, et siis läheb ka tudengitel tuju paremaks.
Palju õnne doktoritöö kaitsmise puhul! Kuidas jõudsite sellise teemavalikuni?
Mulle pakkusid seda teemat minu juhendajad Kersti Kokk ja Helsingi Ülikooli professor Pasi Pöllänen. Kersti Kokk oli 2005. aastal kaitsnud doktoritöö testise teemal ning sealt tuligi idee uurida edasi luteiniseeriva hormooni (LH) retseptori olemasolu peenise koes, sest seda ei ole kunagi varem tehtud.
Kaua see kogu protsess kestis? Andmete kogumine, teostamine, kirjutamine.
Doktoritöö kokkukirjutamine iseenesest ei võtnud väga kaua aega, see läheb kiiresti. Kõige raskem ja ajakulukam oli ilmselt materjali kogumine, kuna kasutasime uuringus ka inimese peenise kude. Lisaks veel teadusartiklite avaldamine. Protsess tervikuna võttis mul siiski pigem kaua aega, astusin doktorantuuri 2009. aastal.
Pidite ka selle tõttu Soomes käima?
Jah, pidin küll. Doktoritöö valmis koostöös Tampere Ülikooliga, mistõttu pidin päris mitu korda ka kohapeal käima. Need patsiendid, kelle peenise kude uuringuteks kasutasime, olidki Tampere Kliinikumi patsiendid.
Nüüd, kus on tõestatud LH retseptori olemasolu peenises, kas on huvi ka täpsemalt uurida selle seost erektsioonihäiretega või lasete kolleegidel teatepulga üle võtta?
Esialgse plaani kohaselt peaks koostöös Kersti Koka ja professor Pasi Pölläneniga uurimistööd jätkama. Oleks huvi uurida, mis on LH retseptori täpne roll peenise koes, sest antud juhul me ju tegelikult ei tea, kas LH retseptor on otseselt seotud erektsioonihäiretega.
Mis osutus doktoritöö juures kõige väljakutsuvamaks?
Teadusartiklite kirjutamine oli kindlasti väljakutsuv. Ei ole ju nii lihtne, et kirjutad artikli ja see kohe ka avaldatakse. Ka uuringuteks vajamineva peenise koe hankimine oli aeganõudev. Kasutasime nii hiirte kui inimese peenise kude. Hiirte puhul ei olnud probleemi, kuid inimese materjali oli raskem leida.
Mida protsessi käigus õppisite?
Õppisin, et teadustööd on vahelduseks isegi päris tore teha. On teada, et ülikoolis õppejõuna töötades peab ka teadustööd tegema, kuid pean tunnistama, et esmapilgul oli see minu jaoks pisut ehmatav tõsiasi, sest ma ei ole ennast kunagi teadustööd tegevaks inimtüübiks pidanud. Kuid olles selles protsessis sees ning nähes, kuidas asjad kulgevad, muutub see vägagi köitvaks ja huvitavaks. Lisaks on tore teada, et uuringul, mille eest sa ise vastutad, võib olla praktikas ka realiseeritav kasu.
Kas Teie kui anatoomia õppejõud, teades igat inimese keha osa, usute, et on olemas ka käega mittekatsutav “hing”?
Kui päris aus olla, siis ma ütleksin, et usun. Kuid miks, seda ma ei oska öelda. Teaduslikult ei ole hinge tõestatud – on palju, mida ei ole tõestatud, kuid inimesed ikka usuvad. Ja võib-olla on tõesti siin universumis olemas midagi, mis on väljaspool teaduslikku tõestust.
Foto: Elo Maria Pauman
Teil on 4 last. Kuidas olete hakkama saanud ema, õppejõu ja doktorandi rolli tasakaalustamisel?
Kuna esimesed lapsed sündisid ülikooliõpingute ajal, siis ütleksin, et ülikooliperiood oli isegi kõige väljakutsuvam. Mäletan nii mõndagi korda, kus samal ajal, kui õppisin eksamiks, hüppas 2-aastane laps kõrval rõõmsalt voodi peal, õpikud õhus lendamas. (Naerab.) Midagi polnud teha, tuli hakkama saada! Ja tundub, et olen üsna hästi hakkama saanud, vähemalt nii ma arvan. Lisaks neljale lapsele on mu kodus ka neli looma: kaks kassi ja kaks koera. Mul on ka veel akvaarium kaladega. Ühesõnaga populatsioon on meil kodus korralik.
Doktoritöö puhul ilmnes see, et keerulisemad asjad, mis nõudsid põhjalikumat mõttetööd, tulid siiski väljaspool koduseinu ära teha. Kodus nelja lapse keskel on paraku pisut keeruline teaduskirjandusse süveneda. Eks üks aspekt, miks doktoritöö nii pikaks venis, oligi see, et mul on vaja eelkõige olla ka suure pere ema.
Õppejõuna töötades ma ei tunne, et see emarolli täitmist segaks. Ainuke kord, kus oli tõepoolest raske, oli see kevad. Pidin tegutsema nii-öelda mitmel rindel: tudengitega suhtlemine ning keskmise lapsega kodus õppimine.
Kas oskaksite nimetada enda kolm tugevust?
Suurimaks tugevuseks peaksin enda huumorisoont. Ma olen inimene, kes oskab ka enda kulul nalja teha ning saab aru, kui keegi minu kulul nalja teeb, ilma et ma selle peale solvuksin. Lisaks sellele ei anna ma kergesti alla, kui teele peaksid mingid raskused sattuma. Mõnikord on küll tunne, et viskaks käega ja jätaks kõik sinnapaika, kuid mul on selline sisemine kohusetunne, mis ei lase mul alustatut lõpetamata jätta, isegi kui see tundub minu jaoks hetkedel ületamatult raske. Kolmandaks oskan ma väga hästi küpsetada. (Naerab.) Mu tuttavad on minu käest isegi küsinud, et miks ma tordimeistri karjääri ei ole õppejõu ameti kõrvalt alustanud.
Mis on Teie kolm põhiväärtust?
Perekond on püha, kõige tähtsam. Teiseks ma ei talu valetamist, ma olen ise väga aus inimene, valetan ülimalt harva. Olen põhimõttega, et isegi, kui see ausus võib kohati kellelegi ebameeldiv olla, tuleb ikkagi aus olla. Kuid muidugi ei mõista ma hukka mõnda positiivset hädavalet. Kolmandaks tuleb osata hinnata seda, mis on antud, ning mitte kurbust tunda selle üle, mida ei ole võimalik saavutada. Paratamatult kipub nii olema, et mida rohkem on inimesel asju, seda rohkem tahetakse ka juurde. Tänapäeva ühiskonna jaoks on kuidagi raske elada antud hetkes ning väärtustada seda, mis juba olemas on ja tunda sellest rõõmu.
Kolm raamatut, mis peavad Teie raamaturiiulil olema
Bulgakovi „Meister ja Margarita“, Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus“ ning minu vanaisa pärandatud Piibel.
Kui ma õigesti mäletan, siis on teie lemmikbänd Metallica? Kas kontserdil käisite? Kas kirjeldaksite ennast pigem rokinaisena või on ka muid muusikažanre, mis kõrvu kõditavad?
Ooo jaaa! Muidugi käisin, olin lausa lava ees. Olen kõik kontserdid läbi käinud, ainult aasta 2010 jäi vahele. See bänd on loodud samal aastal, kui mina sündisin (1981-toim.) sellepärast ma olengi suur fänn. Üldiselt kirjeldaksin ennast tõepoolest pigem rokkmuusika austajana, kui kindlast ei välista ka teisi muusikažanreid. Aga kui ma autoga sõidan, siis mängib seal siiski rokkmuusika nii, et klaasid värisevad.
Lemmikpaik Eestis?
Minu enda kodu. Kui rääkida mingist kohast looduses või kaardil, siis Ida-Virumaa. Ma olen pärit Kiviõlist. Kusjuures sealt saigi alguse minu armastus arsti elukutse vastu. Juba väiksest peale veetsin enamiku koolivaheaegadest Kiviõlis vanaema juures, kes oli meditsiiniõde, ning ta võttis mind alati kiirabivalvetele kaasa. Ka sel suvel sõitsin mitu korda üksi Ida-Virumaale, lihtsalt niisama, nostalgia mõttes vaatasin kõik vanad kohad üle.
Parim viis nädalavahetuse veetmiseks?
Kodus perekonna keskel.
Ei saa ka märkimata jätta, et Teil on ilmselt meditsiiniteaduskonna kõige ilusamad käed. Mis inspireerib Teid enda küünte eest hoolt kandma?
Käed on tihtipeale need, mida kõige esimesena tähele pannakse. Käed võivad reeta ka naisterahva vanuse. Kuna ma ise olen ka üks nendest inimestest, kes esimesena vaatab käsi, siis leian, et käed ja küüned võiksid korras ning hoolitsetud olla.
Aasta 2020 on olnud nii vana kümnendi lõpp kui ka uue algus. Aasta täis segadust, muutusi, ümberkohanemisi ning polariseerumist. Mida positiivset võtaksite kaasa sellest aastast ning mida ootate uuest?
Minu jaoks tähendab aasta 2020 eelkõige mitte üksnes üldises plaanis kümnendi lõppu, vaid ka isiklikus mõttes. Nimelt saan ma 2021. aastal 40-aastaseks. Kuigi aasta 2020 jääb mulle kindlasti meelde seoses doktoritöö kaitsmisega, kujutab see minu jaoks eelkõige nii-öelda kolmekümnendate lõppu ja neljakümnendate algust. Selle kümnendi jooksul olen päris palju asju korda saatnud: minust sai nelja lapse ema, kaitsesin enda doktorikraadi, tegin endale tsikliload ja palju muud. Ühesõnaga tore kümnend oli. Doktoritöö kaitsmine oli minu jaoks suur saavutus, eriti kuna olin sellega juba nii pikalt tegelenud. Meeldejäävaks kujunes see eelkõige ka seetõttu, et kaitsmine ei toimunud ju tavapärasel viisil. Osaliselt on natuke kahju, et kogu selle protsessi pidulikkus jäi olemata, kuna kaitsmine toimus videosilla vahendusel. Teisalt on aga tegemist erilise olukorraga, mis jääb igavesti meelde.
Rõhutatavad tsitaadid
„Kui ma autoga sõidan, siis mängib seal rokkmuusika nii, et klaasid värisevad.“
„Üks põhjus, miks ma iga päev nii rahulolevalt töötan ning ei kibele kuhugi arstina praktiseerima, on kindlasti tänu minu toredatele kolleegidele. Teisi kolleege ei oskakski endale soovida. Ma võin puhtast südamest öelda, et tulen iga päev hea tujuga tööle.“
„Ma olen inimene, kes oskab ka enda kulul nalja teha ning saab aru, kui keegi minu kulul nalja teeb, ilma, et ma selle peale solvuksin.“