Autor: Kristiina Tasane
Mina käisin palaval augustikuul kliinilisel välisvahetusel Sitsiilia saarel Catanias. Valisin Itaalia, sest: 1) olen õppinud itaalia keelt aktiivselt umbes 6 kuud ja tundsin, et nii on hea praktiseerida (la pratica rende perfetti!) ja 2) väidetavalt on Catanias üks Euroopa parimaid sotsiaalprogramme ja soovisin sellest osa saada. Mõlemad soovid täitusid.
Sisseelamine Ühiselamusse sai minna alates 01.08 ning minu lend oli 31.07. Seetõttu pidin olema ühe öö (väga mõnusas!) AirBnB-s.
Esmamuljed Catania kohta: - kl 10 hommikul oli linn tühjem, kui ootasin - palju prügi - hull palavus - kas mainisin juba prügi?
1. augustil kl 9 toimus ühiselamusse registreerimine. Ühiselamusse sisse astudes ehmusin — ma arvasin, et olin mõnda hotelli kogemata sisse astunud. Vastu tuli kiiresti väga kõhn eakas mees (õpikunäide emfüseemiga patsiendist…), kes ütles itaalia keeles “tule, tule”, käes suitsev sigaret. Hiljem selgus, et tegemist oligi hoonega, mis oli vanasti hotell ning nüüd on mõnda aega olnud ühiselamu. Ta juhatas mind suurde ruumi, kus oli kolm diivanit ja suur televiisor ning edasi väiksemasse ruumi, kus oli kaks suurt snäki- ja joogiautomaati ja kaks suurt lauda. Seal kohtusin kolme põhilise kontaktisikuga..
Toad jaotati tudengitele suvaliselt, mõned toad olid selgelt ilusamad ja suuremad kui teised. Majas oli neli korrust, õigemini eestlase jaoks viis korrust, sest itaallasele on “ground floor” 0. korrus. Minu tuba oli 3. korrusel juunioride sviit — väike tuba, mis oli mõeldud ühele lapsele. Seevastu oli nüüd tuppa pandud kaks voodit ning üks neist oli minu armas voodi kuu aega.
Igas toas oli õhukonditsioneer, mis funktsioneeris isegi adekvaatselt. Tuba oli itaaliapärane — klassikalise läikiva kivipõrandaga ja pisut vanamoodse mööbliga. Ühtlasi oli igas toas privaatne vannituba ja kõigil 1.—3. korruse tubadel oli rõdu! Seevastu olid 4. korruse toad kõik osaliselt renoveeritud ja väga korralikud.
Toakaaslased määrati nii, et ideaalis satuksid kokku sarnastest kultuuridest inimesed. Näiteks olid koos lätlane ja leedukas, poolakad, hispaanlannad ja Palestiina härrad. Minul läks huvitavalt ja sattusin kokku ühe toreda Süüria tüdrukuga. Kultuuri mõttes oli raske harjuda, nt kohati oli tuba liiga külm, sest tema elukohas Omaanis on 24/7 õhukonditsioneer töös ja tema oli sellega harjunud. Samas olen ma ääretult tänulik, et me sattusime toakaaslasteks, sest ma õppisin palju rohkemtema elu, kodumaa ning araabia kultuuri ja keele kohta, kui ma oleksin kunagi uskunud.
Ühiselamus oli ka pisike “köök”. Jutumärkides seetõttu, et tegemist ei olnud funktsioneeriva köögiga nagu võiks ühes ühiselamus olla. Tegemist oli pisikese ruumiga, kus oli laud, extra-mini-fridge ning katkine pliit. Kuu jooksul saabus uus suurem külmkapp (ca 170 liitrit), mis pole iseenesest väike, kuid arvestades fakti, et antud külmkapp oli 50+ inimesele ja ka tudengitele, kes niigi ühiselamus elavad, siis jäi ta ikka liiga väikseks. Kokkuvõttes ei olnud võimalik selle kuu jooksul ühiselamu köögis koos itaalia pastat valmistada, nagu olin lootnud. Seetõttu kulus väga palju raha väljas söömisele.
Catania linn Catania asub Sitsiilia idarannikul ja Etna vulkaanist lõunas. Juhuslikult avastasin 2. päeval ühiselamu rõdul seistes, et mulle avaneb piltilus vaade Etnale (pilt 2) — see vaade muutus mulle lõpuks ka tavaliseks. Ühiselamu asus ideaalses linnaosas. Via Etnea, linna peatänav, mis viib põhja suunas Etnale, oli ainult 4-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Sealt kõndisin iga päev lõuna suunas, et jõuda peamistele platsidele Piazza Duomo ja Piazza Università. Catania on üsna tihedalt asustatud, kuid päeval oli tunda, et inimesed on tööl või magavad. Õhtuks kl 19 paiku ärkas linn üles — via Etnea oli täis inimesi ja kohati tekkis isegi klaustrofoobne tunne.
Itaalia eripära on ka hiline õhtusöök. Inimesed söövad õhtust alates kl 19, kuid enamasti 21, 22 paiku. Keskööl on peatänaval näha veel peresid väikelastega, elukaaslasi oma koertega ning noori teismelisi. Vaatamata suurele inimese hulgale tundsin ennast peatänaval turvaliselt. Võrreldes Roomaga oli tunduvalt vähem müüjaid tänavatel. Enamus inimestest olid itaallased, sh ka turistid.
Linnas oli fantastiline toidu- ja joogikultuur: - Värske meretoiduga restoranid (nt Planete Marine). - Catania turg, kus leidub igasuguseid odavaid värskeid aedvilju, puuvilju, lihatooteid, juuste, mereanne jpm. - Tänavatoidurestoranid (Scirocco), kus sai proovitud fritüüritud kaheksajalga. - Odavad, aga head pastarestoranid (nt Trattoria del Cavaliere, 5€ pasta). - Maailma parimad pitsarestoranid (Sette più, Sazi e Sani, Rasoterra, Squib) tõeliselt pehme tainaga. - Pagarid! (Serafino Aranici Espressi, Spinella ja Savia). Kõigi kindel lemmik oli arancino ehk fritüüritud suure rusika suurune pirukas. Klassikaliselt on sees ragù (maakeeli bolognese kaste), kuid ka ricotta ja spinatiga, krevettidega ja isegi Nutellaga. Ei saa lahkuda Sitsiiliast ilma cannolo’t proovimata – valikuteks on pistaatsia ja ricotta juustuga, pistaatsiakreemiga või šokolaadikreemiga. Samuti oli põhiline hommikusöök cappuccino, granita ja brioche. - Mõnusad baarid, kus oli hea nooruslik vibe (nt Vermut ja Lettera 82), aga lemmikuks osutus Caffè Bellini. Tegemist on perefirmaga, kus kõik kokteilid maksavad ainult 3 eurot ning ükskõik kui suure grupiga me sinna läksime, otsis pereisa meile alati kuskilt toole juurde.
Catanias on kolm liiva- ja paar kiviranda. Mina käisin ainult üks kord liivarannas, sest see oli suhteliselt väike, ringi käisid kahtlased müügimehed, kes ei lasknud rahulikult lesida, ning rand oli ka väga räpane. Lisaks oli randa saamine ja rannast lahkumine väga keeruline. Sitsiilias on suur probleem transpordiga. Autosid on liiga palju ja sageli ei ole tee ääres kõnniteid ega piisavalt ülekäiguradasid, autoteed on ummikutes ning ühistranspordiga on 50/50, kas buss tuleb õigel ajal või üldse mitte. Samas on positiivne see, et liiklejatel on kiiremad refleksid — ma julgen tõenäolisemalt Itaalias suvalises kohas üle tee minna kui Eestis, sest autojuhid oskavad sellega arvestada ja sõidavad palju aeglasemalt linna piires. Catanias tuleb lihtsalt astuda tee peale, tõsta käsi üles autojuhile signaalina ning astuma hakata ilma mingisuguse kahtluseta. Üks naljakas näide kõnniteede ja ülekäiguradade puudusest oligi ranna lähedal — plaan oli saada Lidlisse, kuid sellest 100m raadiuses ei olnud ühtegi ülekäigurada ja autoteel oli liiga tihe liiklus, et lihtsalt üle kõndida. See kogemus tekitas minus väga tugevat koduigatsust.
Lemmik kivirand oli San Giovanni Licuti ehk volcano beach, sest rannas olid liiva asemel mustad laavakivid. Kivid olid kuumad, vesi selge ja soe ning sai näha ka väikesi krabisid. Samuti osutus üheks meeldivamaks rannaks Aci Castello, kus oli samuti väga selge vesi ning rannal oli suureks atraktsiooniks vana loss.
Üks suur negatiivne aspekt, millega ma kunagi ei harjunudki ära, oli prügi. Sageli nägin tänaval kõndides vastutulevaid prügikotte ning juba valmistusin hinge kinni hoides. Ühest küljest ei ole Itaalias taarasüsteemi, teisest küljest on väga palav ja seetõttu ostavad inimesed endale pudelivett (kuigi kraanivesi on joodav). Tühjad pudelid on igal pool, eriti liivarannas. Üheks põhjuseks võib olla see, et puudub funktsioneeriv prügisorteerimissüsteem ja prügikaste on äärmiselt vähe. Kui on mõni prügikast, siis on see tavaliselt pilgeni täis.
Kõik negatiivsed aspektid siiski ei suutnud mind ümber veenda – igatsen väga Catania linna ja selle tuksuvat südant via Etneat.
Haigla
Mina sain teada mõni nädal enne välisvahetust, et mu valitud osakond muudetakse üldsisehaiguste asemel kardioloogiaks. Minu osakond asus Policlinicos, mis oli 15 min bussisõidu kaugusel põhja poole sõites ehk Etna suunas. Buss peatus otse haigla ees. Policlinico on ülikoolihaigla ning on osa suurest ülikoolikompleksist sellest piirkonnas. Haigla on väga suur ja üsna modernne Lääne-Euroopaliku arhitektuuri ja sisustusega. Minuga koos oli kardioloogias kolm poissi erinevatest riikidest: Türgist, Aserbaidžaanist ja Horvaatiast.
Alustan Catania Policlinico eripäradest:
- Riigil ei ole ühtset digitaalset meditsiini-infosüsteemi nagu eHL või ester või HEDA. Policlinicol on oma siseveeb, kus arstid saavad nt võtta lahti saatekirjade vormid ja need ära täita, kuid väljaprinditud lehed peavad nad ise osakonda konsulteerivale arstile kohale viima. Kõik muu toimub paberkandjal.
- Residentidel on Google Docs, kus on kõik jooksvad andmed patsientide kohta – vanus, riskifaktorid, käesolev probleem, mida patsiendiga on seni tehtud ning mida plaanitakse.
- Samuti ei ole võimalik vaadata veebisüsteemis vereanalüüse. Analüüside vastused tuleb laboris välja printida ning need vastused kannab resident iga päev (!) haiguslukku sisse.
- Muidu ei ole lubatud haiglas suitsetada, kuid kuulsin pulmonoloogia osakonna tudengitelt, et mõned arstid tegid akna lahti residentide toas ja suitsetasid aknast välja.
- Policlinicol on kahtlemata kõige ilusam vaade palatites. Ühelt poolt paistab ilus sinine meri ja teiselt poolt Etna vulkaan.
- Kohati oli tunne, et palatid olid pigem hotellitoad.
- Arstid kannavad harva valgeid kitleid, siiski suurem osa on tööriietes ehk scrubs’ides ning nendele on peale tikitud arsti nimi.
- Mind üllatas kõige rohkem hügieenitase — statsionaarses osakonnas ei olnud palatis ühtegi kraanikaussi, kus saaks käsi pesta. Patsientide WC-des leidus harva seepi ja WC-paberit. Samuti oli iga palati ees antiseptikupudel, kuid enamus neist olid tühjad. Samuti ei olnud leida desinfitseerivaid lappe ega muid vahendeid, mis Eesti haiglates on kõikjal. Oma stetoskoope hõõrusime kätepaberiga, millele olime lasknud natuke antiseptikut.
Esimene päev haiglas möödus igavalt ja ebameeldivalt. Alguses tutvustas professor Capodanno meid residentidele, kõik olid väga sõbralikud. Meiega tegelemine delegeeriti edasi residentidele. Läksime residentide tuppa, kus kiiresti selgus, et muud me ei tee kui ainult istume diivanil ja kuulame, kuidas residendid omavahel arutavad patsiente itaalia keeles. Lõpuks küsisime, kas võime vaadata A4 lehtesid, kus on kirjas patsiendid ja nende haiguslugu lühidalt. Kõik oli itaalia keeles, seega mina istusin diivani keskel ja poisid mu kõrval ning aeglaselt üritasime üheskoos kõike tõlkida. Enamik residentidest ei osanud inglise keelt piisavalt enesekindlalt rääkida, mistõttu jäi mulje, et nad ei tahaks meiega tegeleda. See sai ka kinnitatud siis, kui üks resident pakkus, et ta saaks juba esimesel päeval meile allkirja anda, et ei peaks enam osakonda minema. Muidugi see vastus ei rahuldanud meid, me olime ometi nii kaugele sõitnud, et olla praktikal.
Teisel päeval pidime kohal olema 7:45, et osaleda rounds’idel. Rounds selles osakonnas nägi välja selline: (kogu lugupidamisega) stereotüüpne itaalia meesprofessor dr Tamburino juhtis, temast hierarhias allpool oli üks naisarst ja üks meesarst ning umbes 10 kardioloogia residenti. Professor läks palatisse sisse ja jäi patsiendi voodi ette seisma (patsienti ei tervitatud), ootas, kuni kõik palatisse jõudsid, ning palus ühel juhuslikul residendil patsiendi haiguslugu ette kanda. Vahepeal tegi ta parandusi ja konsulteeris WhatsAppi kaudu tuttavate kirurgidega antud patsiendi edasise ravi kohta. Arstidevahelised arutelud toimusid nii sõnadega kui ka rohkete žestidega. Samal ajal oli patsient muide ruumis ja kuulis ju kõike, mida tema kohta räägiti… Seejärel küsis professor patsiendilt: “Kuidas enesetunne on?” ja auskulteeris. Pärast seda sadasime palatist välja. See oli ainus päev, kus professor rääkis osaliselt inglise keeles meie jaoks. Just nimelt osaliselt — professor alguses tutvustas patsienti ühe lausega, mis on tema diagnoos, ning lõpus ühe lausega, mis ravi talle planeeritakse. Enamjaolt oli kõik info juba teada 4. kursuse kardioloogiast (nt küsis, kust tuleb auskulteerida aordiklappi…), aga õppisin seda, et mitraalklapi puudulikkuse kahinat ei pruugi olla kuulda vaatamata selle olemasolule sellise fenomeni tõttu nagu mitral valve tethering. Professoril oli väga hea inglise keel ning ta oskas selgitada väga lihtsalt. Kahjuks läks kõik pärast seda allamäge, sest professor ütles, et me läheks siis residentide tuppa, sest nemad hoolitsevad meie eest. Nojah!
Kuna esimesed päevad oli niivõrd pettumust valmistavad, otsustasime minna selle professori kabinetti, kes meid hommikul residentidele tutvustas, ning rääkida ära meie mure. Õnneks oli ta väga sõbralik, mõistis meie muret ning pakkus välja ka konkreetse lahenduse. Järgmisest päevast pidime minema angiograafiakabinetti.
Minu soov oli näha küll kardioloogia statsionaari, mitte interventsionaalset poolt, kuid angiograafia osutus tegelikult väga huvitavaks. Lisaks aitas asjaolu, et angiograafias oli palju rohkem arste, kes oskasid inglise keelt. Meid juhendas üks resident Claudio, kes oli ülejäänud kuu meie parim sõber haiglas. Ta valdas võrratult inglise keelt ning oskas hästi õpetada. Ta küsis meilt kasulikke küsimusi ja isegi kordas infot, mida olime mõned päevad varem õppinud. Ta andis meile mitu korda ette EKG ja palus meil seda tõlgendada, seejärel küsis küsimusi ja saime päris palju targemaks. Claudio oli ise ka tudengipõlves viibinud välisvahetusel ja seega teadis, kui raske on olla kohas, kus keegi ei taha temaga tegeleda. Seetõttu ta oskas meid kaasata ja küsida täpselt õigeid küsimusi. Samuti õppisime professor Capodannolt väga palju kasulikke teadmisi, mida kardioloogia tsüklis ei mainitudki. Lõpuks nägin nii palju TAVIsid, SKG-sid ja STEMI-sid, et ma tüdinesin natuke ära.
Viimasel nädalal olime paar päeva kardiointensiivis, nägin, kuidas teha ja interpreteerida kopsuultraheli ja arutasime patsientide ravi. Edasi oli aga osakonnas vähe patsiente, kes kõik olid stabiilsed ja jälle kiskus igavaks, mistõttu suundusime uuesti angiograafiatuppa.
Kokkuvõttes oli haiglakogemus oma tõusude ja mõõnadega väärtuslik, seda peamiselt tänu Claudiole. Tänan ka dr Montet, the king of TAVI ja parimat kardiointensiivi arsti, kes oli äärmiselt pädev ja seejuures tagas pidevalt kõigile hea tuju: “The guidelines say that you must listen to music while writing the discharge letter!”.
Sotsiaalprogramm Kuulsin, et Catania sotsiaalprogramm on üks Euroopa parimaid ja see sai kinnituse. Esimesel nädalal oli meile broneeritud villa, kus toimus pool party. Sotsiaalprogrammi käigus toimus rohkelt väljasõite erinevatesse piltilusatesse linnadesse: Noto, Marzamemi, Taormina, Ortigia ja Siracura, Fontane Bianche, Ragusa ja Cefalú (pilt 9). Lisaks muidugi matk Etna vulkaani otsa.
Igaks ekskursiooniks oli tellitud reisibuss, milles sõitmine oli omaette kogemus: - Mägedel sõitsime mööda kitsad ja käänulised teid. - Bussiaknast paistis pidevalt midagi ilusat – meri, mäed, künkad, veiniistandused, vanad villad jms. - Pimedal ööl Etnast Catania poole sõites keerasime ära valele teele. Samal ajal kui bussijuht üritas 10 minutit bussi tagurdada pimedas metsas mäe peal, kõlasid koos kontrasteerivalt hirmunud tudengite häälitsused ja 80ndate itaalia diskomuusika bussi muusikasüsteemist.
Toimus ka Catania Treasure Hunt, kus jooksime mööda linna ringi tiimidena, lõpus sai võitjatiim endale suure Limoncello pudeli.
Traditsiooniline National Food and Drink Party toimus järjekordses piltilusas külakeses Castel di Iudica mäe otsas külalisvillas. Sain proovida erinevatest riikidest pärit häid sööke ja maiustusi ning värskelt valmistatud roogasid. Lemmikuteks osutusid berkouke Alžeeriast, Sitsiilia enda caponata ning joogiks Brasiilia caipirinha. Eesti Maiuspala ja Vana Tallinn läksid ka väga hästi peale. Keerasin pea korra eemale ja juba oli liiter Vana Tallinnat joodud.
Lõpus Goodbye Party´l nutsime koos päris mitu korda, sest erinevalt Welcome Party´st, mis toimus samas villas, olime kõik 50 inimest üksteisega tuttavad ja oli kohale jõudnud tõsiasi — paljusid inimesi me tõenäoliselt ei näe enam kunagi.
Otseselt sotsiaalprogrammi alla ei käi, kuid augustikuus tähistavad itaallased Ferragosto püha, mil tavaliselt minnakse pere või sõpradega randa, jutustatakse ning keskööl minnakse ujuma. Catania liivarand on ferragosto ööl liiga täis, mistõttu meie läksime Santa Teresa di Riva randa, kuhu saime lühikese rongisõiduga. Rannas oli veel inimesi, kuid see oli siiski privaatne ja suhteliselt suur. Nägime päikeseloojangut ja päikesetõusu ning kesköine vesi ei olnudki jahe.
Inimesed Catania välisvahetus oli kasulik, sest sain tuttavaks 50 inimesega erinevatest riikidest ning oli ka rohkelt Itaalia CP-sid, mistõttu tutvusime rohkelt itaalia kultuuriga. Rääkisin kõigiga vähemalt ühe korra. Kui muidu tekivad sellistes suurtes seltskondades omad grupid, siis meil märkimisväärseid gruppe ei tekkinud. Alati võis liituda teistega, kui mingi plaan oli tekkinud. Kõik olid väga toredad ja targad inimesed ning suur rõõm oli saada osa nende kultuurist ja õppida, kuidas tervishoiusüsteem teatud riikides toimib.
Olen saanud sõpru, kellega räägin veel praegu: Rootsist, Ungarist/Sloveeniast, Poolast, Saksamaalt, Brasiiliast, Lätist, Leedust, Kreekast, Tuneesiast, Palestiinast, Omaanist, Taanist, Aserbaidžaanist, Horvaatiast, Rumeeniast, Slovakkiast ja loomulikult Itaaliast.
Nende erinevate inimestega ajaveetmine oli tegelikult see, mis andis kogu sellele reisile tõelise väärtuse. <3
Minu soovitused:
- Kui sa ei oska ühtegi sõna itaalia keeles, aga tahad ikka minna sinna välisvahetusele, soovitan teha endale kiirkursuse. See ei ole müüt, kui öeldakse, et Itaalias ei osata inglise keelt.
- Invasiivkardioloogia huvilistele soovitan soojalt Catania välisvahetust. Sain teada palju kasulikku üldarsti ja EMO arsti perspektiivist, kuid suur osa õpitust oli see, mida vajaks just tulevane kardioloog (ehk mitte mina).
- Kui on vaja kokku saada kl 9:00, siis mine kohtumispaika kõige varasemalt 9:15.
- Parimad söögikohad on need, kus inimesed ei räägi inglise keelt.
- Mine ja proovi ise järele!