Autor: Elis Riin Tars
Foto: Rauno Liivand
Täpselt 20 aastat hiljem kordab Eesti ajalugu ja seda suurelt. 2003. aasta märtsis korraldas EAÜS esimest korda meie katuseorganisatsiooni IFMSA peaassambleed Pärnus ning sel aastal korraldas Eesti suursündmust taas. March Meeting 2023 tõi Tallinnasse kokku 811 tudengit 85 riigist. Ürituse edukale toimimisele aitas kaasa 50 seltsikat. Minul oli ka suurepärane võimalus olla osa sellest töökast ja imelisest tiimist ning nüüd saan seda rõõmu jagada ka teile, lugejad.
Kohtusin mõned kuud pärast ürituse lõppu korraldustiimi liikmete Elina Osi, Veiko Lillipuu ja Katariina Idlaga, et vaadata tagasi möödunud arstitudengite suursündmusele.
Foto: erakogu
Lühidalt IMFSAst ja MMist
1951. aastal loodud IFMSA (International Federation of Medical Students’ Associations) on arstitudengite ühenduste katusorganisatsioon, kuhu kuulub 1,5 miljonit liiget 130 riigist ja 139 liikmesorganisatsioonist. Kaks korda aastas toimub kõikide liikmesorganisatsioonide delegatsioonide kohtumine nädalase peaassambleena - vastavalt March Meeting ja August Meeting. Peaassambleel osalevad liikmesriikide delegaadid töögruppide kaupa sessioonidel, et saada ja jagada teadmisi rahvatervisest, inimõigustest, seksuaaltervisest, meditsiiniharidusest ja välisvahetusest. Peamiseks õppemeetodiks on peer to peer ehk just nimelt üksteiselt õppimine. Õhtuti toimuvatel plenaariumitel (umbes nagu meie üldkoosolek, kuid hääl on igal liikmesorganisatsioonil, mitte liikmel) võetakse vastu organisatsiooniüleseid otsuseid ja seatakse paika tulevikusuund. Märtsis valitakse ka järgmine IFMSA juhatus, kes saab oma ametit õppima hakata - augustis valitakse ülejäänud juhtkond! Sessioonide sisu eest vastutab IFMSA juhtkond, kuid kogu korralduslik pool on liikmesriigi kanda.
Foto: Rauno Liivand
Kuidas Eesti sattus korraldama?
Elina on olnud tihedalt IFMSA-ga seotud, olles esmalt kliinilise välisvahetuse töögrupi juhi üldassistent ning hiljem IFMSA revisjonikomisjoni ehk Supervising Council’i liige. Ta unistas alates oma esimesest peaassambleel käimisest – 2018. aastal Egisptuses – sellest, kui lahe oleks antud suurüritus taas Eestise tuua. Mõtteid vahetati ka teiste Eesti IFMSA entusiastidega, kuid Eesti kõrged hinnad ja piisavalt suure konverentsikeskuse puudumine jättis selle aastateks vaid ideeks. Plaan tuli taas päevakorda 2022. aasta märtsis Põhja-Makedoonias, kui MM23 jaoks ei leitud korraldajat. Idla ja Tauriga koos võeti teema uuesti üles, esmalt naljana: “äkki Eesti korraldab”. Kuid mõtet edasi arendades jõuti kolmekesi järeldusele, et pärast COVID-19 pandeemia tippu pole osalejate arv enam nii suur ning näiteks kuni 1200 inimest mahutav Viru konverentsikeskus võiks toimumispaigaks sobida. Nii tehtigi veel Makedoonias olles EAÜS-i tollase juhatusega videokõne, et veenda neid idee tõsiseltvõetavuses. Koju tagasi tulles hakati kohe otsima entusiastlikke inimesi Seltsist, kellel oleks eelnev kogemus IFMSA-ga, sest kandideerimiseks pidi ligi 10-pealine tiimijuhtide nimekiri paigas olema. Õnneks toimus aprillis EAÜS 30+1 gala, kus isiklikult lähenedes ja mõningase lobitööga leiti tiimi üllatavalt palju inimesi, sealhulgas vilistlaste seast ka endine finantsAP Veiko, kes oma ametiajal samuti peaassamblee korraldamisest unistas. Korraldushuviliste esimene koosolek toimuski pärast galat järgmisel hommikul, kus otsustati üheskoos Eesti kandidatuuri koostama hakata..
Tavapäraselt on olnud nii, et juhul kui märtsis järgmise March Meeting’u korraldajat ei valita, siis tuleb kandidatuur esitada August Meeting’ul. Erakorraliselt tuli IFMSA juhatuse nõudel eelmine aasta kandidatuur esitada mais, mis viis esialgsest ideest väga kiiresti tegudeni. Kohe algasid läbirääkimised potentsiaalsete koostööpartneritega, panemaks kokku peaassamblee esialgne eelarve. Kiirelt tuli selgeks teha viisade taotlemine ning koostada Eesti-alane promomaterjal, et me valituks osutuks. Kandidatuur sai saadetud sisuliselt viimasel hetkel ja jäimegi otsust ootama..
Kuidas ettevalmistus kulges?
Suvel jäi ettevalmistus veidi soiku, kuna saime kindla „jah” vastuse alles juulis. Elina oli paralleelselt lõpetamas kaheaastast ametiaega IFMSA revisjonikomisjonis, mistõttu oli palju tegemist ka sellega. Septembrist hakkasime korraldama suure hooga, kui MM-ini oli jäänud 6 kuud ning sealt alates käis töö iga päev: isegi vana-aasta õhtul kirjutasime projektitaotlust Tallinna linnale rahastuse saamiseks. Kuigi tiimijuhid said IFMSA nõuete järgi paika enne kandidatuuri esitamist, avasime tiimiliikmete leidmiseks konkursi suvel. Vabatahtlikke värbamine algas sügise keskpaigas. Tiimide koosolekud toimusid jooksvalt, alguses harvem, kuid lõpu poole tihedamalt, ja keegi peakorraldusest pidi alati kohal olema, et infolünki ei tekiks. Kogu tiimi ühised koosolekud toimusid kord kuus. Kokkuvõttes leiab Elina oma IFMSA kogemuse põhjal, et korraldusperiood läks tegelikult väga-väga hästi. Korraldus kulges sujuvalt, probleemid said operatiivselt lahendatud, tiim suhtles omavahel, kõik olid pühendunult ülesannete kallal ja mis siin varjata - inimesed olid hingega asja kallal ja julgesid ka oma otsuste eest vastutust võtta. Sujuvus tuli ka tänu eestlaste töömentaliteedile. Kuigi Eesti on üks väiksemaid liikmesriike IFMSA-s, siis see osutus pigem meie trumbiks, sest kõik justkui tunnevad üksteist ning varasema kogemuse põhjal oli probleemidele võimalik hõlpsasti lahendajaid leida... Üldjoontes oli korraldus justkui maratonipikkune sprint.
Foto: erakogu
Kuidas peaassamblee läks?
Tagantjärele vaadates läks see nädal paremini, kui oleksime kunagi osanud unistada. March Meeting on eriskummalise kavaga konverents – paralleelselt toimuvad paljud töötoad, pikad õhtused plenaariumid ning välisvahetuse suur laat. Korraldajariik vastutab ka teemaürituse eest ning samas peab olema tagatud igaõhtune meelelahutuslik osa koos korraliku avapaugu ja lõpetamisega - see kõik peab toimuma ühe katuse all või jalutuskäigu ulatuses. Suurim peavalu oligi see logistiliselt tööle panna: leida kõige jaoks sobivad ning eelarvesse sobivad lahendused.. Kindlasti jäävad meelde rohked tabelid, alustades registreerimisfailidest kuni päev päeva kaupa ajakava ja vabatahtlikke ülesannete kokku panemisest. Tabelite tõttu tulid paljud murekohad välja enne ürituse algust ja mängisime selle tõttu läbi erinevad ohuolukorrad, et suuri äpardusi võimalikult palju vältida. Kogu omavaheline suhtlus toimus konverentsi ajal Telegramis ja meil oli Virus oma staap, kust kõike hallata proovisime. Tiimiliikmete ja vabatahtlikke valmisolek kõike jooksvalt teha oli uskumatu ja millegi ees ei löödud risti ette. Usaldasime tiimijuhte, kellel oli voli otsuseid vastu võtta, ja nii ei jõudnud tõenäoliselt paljud väiksemad mured isegi meieni.
Foto: Rauno Liivand
Suurimad õnnestumised
Korraldusprotsessi alguses saime tagasisidet Eesti Konverentsibüroolt, et March Meeting on üks suuremaid konverentse Eestis 2023. aastal. Nad olid väga üllatunud, et seda kõike hakkab korraldama üks vabatahtlik tudengiorganisatsioon.. Siis mõistsime isegi, millise katsumuse olime enda kanda võtnud, kuid olime positiivselt meelestatud, teades, et seltsikad saavad sellega hakkama.
Õnnestunud otsus oli juba kevadel kõige tähtsamad hinnapakkumised majutuse ja konverentsikeskuse osas lukku panna, sest hiljem üleüldist majanduslikku ebastabiilsust tekitanud „energiakriis”, inflatsioon ja sõda mõjutasid eelarvet märgatavalt. Sellest hoolimata õnnestus meil leida 30 sponsorit, kes rohkemal või veel rohkemal määral sündmuse korraldamist toetasid. Oleme neile üdini tänulikud ja lõpuks jäi enam kui 400 000 eurone peaassamblee eelarve ilusti plusspoolele! Saime kiita silmapaistva ja ühtse visuaali ning kvaliteetsete infomaterjalide eest, mille oli valmistanud meie PR-tiim. Infomaterjalide raames tegime ka mitu ettevalmistavat seminari teemal „Eesti ilm”, tänu millele ei saabunud keegi lühikeste pükstega ja plätudega - seegi oli juba korralik õnnestumine.
Saime tagasisidet, et avapäeva sisseregistreerimine oli senistest peaassambleedest kõige stressivabam kogemus. Delegatsioonijuhid registreerisid kogu riigi korraga sisse, samal ajal jagati teistele fuajees kohukesi. Ka kogu nunnu Siil Siimu ja Eesti-teemaline merch saadi kätte kohe esimesel päeval loetud tundide jooksul. Tavapäraselt juhtub see alles assamblee viimastel päevadel.
Avatseremoonia MJ Clubis oli võimas algus kõigele ning eristus heas mõttes oma tempokuse ja show’ga eelnevate peaassambleede omadest. Kiita saime selle eest, et rahvatantsu õpetati kõigile kohalviibijatele, ja see ei olnud lihtsalt etendus. Sotsiaalprogramm tervikuna oli kaasahaarav ja suur õnnestumine. NFDP (National Food and Drink Party) toimus õues, selle õnnestumisele aitas kaasa Viru keskus. Õues olek tegi ürituse lihtsalt koristatavaks ja värske õhu puuduse osas ei saanud keegi nuriseda – õnneks oli ka lund! Viru keskusega koostöös pakkusime pooltele osalejatele õhtusööki ka Viru toidutänaval, mis oli samuti meeldejääv.
Kogu MM möödus oluliste tehniliste viperusteta, interneti kiirus oli e-riigile vastaval tasemel, nõutud öötundideni kestev hübriidülekanne oli suurepärane. Lisaks olid Viru hotelli liftid piisavalt kiired, et kogu rahvahulk sai majas muretult liigutud.
Peasündmuse teenimatus varjust toimus justkui muuseas ka „väike” 4 päeva kestnud 150 inimesega eelüritus ehk preMM Tartus, mille eest vastutanud tiim sai selle korraldamisega suurepäraselt hakkama.
JA ei väsi kordamast, et suurim õnnestumine oli leida need megalahedad seltsikad, kes kõik planeeritu ellu viisid!
Foto: Rauno Liivand
Huvitavad äpardused
Eeskätt olid ärevad hetked seotud ootamatute logistiliste muutustega.. Näiteks teise päeva pärastlõunal selgus, et õhtul toimuva NFDP osas oli toimunud möödarääkimine – peoalale polnud valmis pandud piisavalt laudu. Sotsiaalprogrammi tiim hakkas kohe kõiki laudade renti pakkuvaid ettevõtteid läbi helistama ja vajalik hulk laudu oli paari tunni pärast kohale toodud. Rahvuskultuuride õhtu eel mõistsime, et vajame ikkagi suuremat ruumi, et see populaarne programmi osa edukalt toimuks. Järgnes kiire plaani pidamine korraldustiimi staabis ning keskööl olidki vähemalt 20 inimest valmis konverentsikeskuse suurimas saalis mööblit valmis ümber tõstma. Või näiteks tulid murelikud kõned kahel ööl planeeritud sotsiaalprogrammi pidudelt küsimusega, kus on kõik 500+ inimest, kelle lubasime klubisid broneerides sinna saata, kuid reaalsuses läksid õhtused plenaariumid üle aja ning ajakava nihkus. Lõpuks inimesed jõudsid ikka peole ja kõik läks väga hästi.
Pole otseselt äpardus, aga naljakas juhtum: IFMSA-s kõrgel ametipostil olevale inimesele pandi kaelakaardi külge airtag, sest ta on väga sügav magaja. Lisaks sellele oli ta ära kaotanud ka oma telefoni, mis raskendas tema kättesaamist. Airtag’i sai aga vajadusel „otsida” ning selle kaudu tema tähelepanu köita. Kirsina tordil oli airtag’i taha graveeritud põrsa emotikon.
Ainus päris (tagantjärgi mõeldes naljakas) äpardus oli Reaalkooli sessioonide ajal korraldajate toas tekitatud pauk iPhone’i laadijaga, misjärel kadus pooles majas elekter ära. Õnneks sai ka see operatiivselt lahendatud.
Mida õppisite? Mida teeksite teisiti?
Kindlasti õppisime hästi suure tiimiga töötamist, delegeerimist, usaldamist ja osadest asjade lahti laskmist ja ülehaldamise vältimist. Oluline oli saada ülevaade protsessist, aga usaldada ka tiime jooksvalt hakkamasaamise osas. Arenesime rohkem inimeste omapärdea arvestamises ja inimestega suhtlemises vastavalt kultuuritaustale. Veiko toob veel välja, et ärikohtumised koostööpartneriga, tihe ametlik meilisuhtlus ning telefonikõned sponsoritega olid väga õpetlikud. Idla õppis samas registreerimise, kutsete ja arvepõhjade tõttu koodi kirjutama. Kuna korraldusmeeskond oli suur, siis Taur õppis igaks päevaks graafikuid koostama, nii et töö saaks tehtud ja keegi ei tunneks end liialt koormatult.
Teisiti otseselt ei teeks midagi suurt, vaid üldpildis väikseid ebaolulisi detailseid asju. Kui sa tead, et ürituse suurim probleem on see, et kaelakaart on liiga väike, siis üritus läks hästi. Kõik olulised pusletükid said pandud õigesse kohta ja tagasi vaadates ei oskakski midagi muuta.
MM23 korraldustiimi kuulusid: Elina Osi, Katariina Idla, Taur Lillestik, Veiko Lillipuu, Karmen Nigul, Liisa Marie Kerner, Anette Remmelg, Kristiina Tideman, Doris Poolamets, Karl-Sten Kõrgmaa, Triin Pirso, Mari-Liis Mets, Triinu Johanna Lume, Grete Raag, Andra Toomet, Ingrid Tamvere, Sonja Liis Kaara, Marta Kohal, Greete Jakobson, Pauline Rummel, Annagreta Õismaa, Anna Marie Paabumets, Mari Liis Sukk, Kerttu-Liis Viires, Annika Alavere, Annika Arrak, Kätlin Kits, Johanna Britt Berzin, Daniel Budõlin.
Vabatahtlikud: Andres Kostabi, Martin Ojamaa, Annabel Nelling, Gaida Kertu Roos, Karel Somelar, Mia Luisa Tõnisson, Kadi Kruuv, Anette Joandi, Anna Celine Kraus, Triinu-Liis Loit, Melissa Akkel, Miriam Kalja, Mari Perens, Rebeka Remmel, Astra Ilsjan, Aleksander Mustasaar, Marie Tamm, Kristiina Tasane, Artjom Latuta, Elis Riin Tars, Erik Hurt.
Suur tänu veel: Emma Keränen, Ermo Säks ja Priit Tohver!
DELEGATIONS
Sinu nimi ja kust sa pärit oled?
Aarya Shah. Tulen India MSAIst.
Millistel SC sessioonidel sa osalesid?
NMO sessioonidel.
Kas sa olid enne Eestis käinud?
Ei.
Milline oli sinu esmamulje Eestist?
Siin on tõeliselt kena, kuid ka äärmiselt külm.
Kuidas sulle oma sessioonid meeldisid? Mis oli nende juures kõige huvitavam?
Need olid imelised, väga hästi organiseeritud ning OC oli alati abivalmis. Tahan tänada kõiki sooja vastuvõtu eest Eestis! Samuti olin ma preGA ajal Tartus ning seegi oli igati nauditav kogemus.
Sinu nimi ja kust sa pärit oled?
Nanati Jemal Aliye, olen Etioopia EMSAst.
Millistel SC sessioonidel sa osalesid?
SCOPE sessioonidel.
Kas sa olid enne Eestis käinud?
Ma ei olnud kunagi Eestis käinud.
Milline oli sinu esmamulje Eestist?
Esmamuljena arvasin, et Eesti on väga külm riik… aga väga mugava transpordisüsteemiga.
MM23 mälestus, mis jääb sinuga kõige kauemaks?
Minu lahkumise päeval öeldi mulle, et peaksin minema trammile number 4. Järgisin mulle antud juhiseid, kuniks mõistsin, et olin läinud küll õige numbriga trammile.. kuid vastupidises suunas. Seal ma siis olin: tunni kaugusel pardaleminekust, täiesti üksi teisel pool linna. Kuid kõik lõppes siiski hästi: toredad inimesed juhatasid mind tagasiteele ja ma jõudsin oma lennu ajaks õigesse kohta. See võimaldas mul hinnata Eesti inimeste lahkust.
Kuidas sulle sotsiaalprogramm meeldis?
Sotsiaalne programm oli nii kaasav kui võimalik. Mulle meeldis, et meil oli kaks võimalust valida - eriti tore oli see nende jaoks, kes ei naudi tingimata pidutsemist. Mulle meeldisid kõik sotsiaalprogrammi tegevused nende loovuse ja kaasavuse tõttu. See näitas, et OC oli selle korraldamisest tõepoolest hoolinud.
Kuidas sa kirjeldaksid Eestit/eestlasi 3 sõnaga?
Külm ilm, soojad inimesed, taskukohane transport/kaubanduskeskused.
Kuidas sulle oma sessioonid meeldisid? Mis oli nende juures kõige huvitavam?
Minu sessioonid olid geniaalsed. Vahetusmaailm särab iga aastaga üha enam.
Kõige huvitavam sessioonide juures oli see, et need algasid ja lõppesid võimalusel alati õigel ajal. Ma imetlesin OCd nende reageerimisvõime ja ootamatult tekkinud probleemide lahendamise oskuse poolest.
Sinu nimi ja kust sa pärit oled?
Marija Stanojevic, Serbiast.
Millistel SC sessioonidel sa osalesid?
Presidentide sessioonidel.
Kas sa olid enne Eestis käinud?
Ei.
Milline oli sinu esmamulje Eestist?
See näeb välja väga võluv: just nagu talvine muinasjutt.
MM23 mälestus, mis jääb sinuga kõige kauemaks?
Pikad kallistused sõpradelt, keda pärast paari aastat uuesti nägin!
Kuidas sulle sotsiaalprogramm meeldis?
Mõnel juhul oli see logistiliselt keeruline, kuid osalejate energia oli suurepärane. Ja see on see, mis tegelikult loeb!
Kuidas sa kirjeldaksid Eestit/eestlasi 3 sõnaga?
Talvine imedemaa, hubane.
Kuidas sulle oma sessioonid meeldisid? Mis oli kõige huvitavam?
Need olid suurepärased, minu lemmikosa oli loendus.
OC (korraldustiim)
Mari-Liis Mets
Selle aasta March Meetingul oli minu peamiseks ülesandeks vastutada kõige elutu elu- ja heaolu eest. Kui kellelgi oli kaduma läinud pastakas või marker või mõni sessioon vajas lisapaberit või kaablit, sai seda kõike just minult. Kutsusime enda kaheliikmelist logistikatiimi hellitavalt „jooksva s*ta meeskonnaks”, sest tegelesime kõigega, mis parasjagu ette tuli. Samuti said riikide esindajad minu käest kätte oma tellitud merch’i ning hellitava noomituse „no, we do not exchange sizes!”.
Otsustasin kandideerida korraldusmeeskonda, sest tundsin, et tahan olla osa niivõrd suurest üritusest. Otsustasin seda teha logistikatiimi juhina, sest nagu öeldakse: go big or go home. MM23 oli tegelikult minu esimene kokkupuude IFMSA-ga ning nüüd tean, mis-kus-kuidas toimub ja tahan kindlasti sellistest üritustest ka delegaadina osa võtta.
Jäin täpselt kuu aega enne March Meeting'ut angiini, mille tagamaadega võitlen veel siiamaani, ning veel mõned päevad enne üritust arvasin, et ei jõuagi kohale. Minu esinemispäev oligi kohe esimesel päeval, mil oma totalitaarses riigis (loe: Viru konverentsikeskuse Andante 1 ruumis) alustasime osalejate merch’i sorteerimise ja jagamisega. Esmamulje põhineski sellel: nii palju rahvast ja nii palju asju. Tõtt-öelda tundsin isegi veidi hirmu, sest kartsin midagi väga sassi ajada ja mitte liiga bossy tunduda. Mul olid tol päeval abis nii toredad OC liikmed ja vabatahtlikud, kelleta poleks merch osalejateni jõudnudki. Ka see kujundas minu arvamust March Meetingust, sest OC ja vabatahtlikud tundusid mulle nende seitsme päeva vältel kui perekond.
Meeldejäävaim hetk oli ilmselt Aafrika Regional Sessioni korraldamine. Esiteks hilines nende sessiooni algus, sest inimesed ei jõudunud õigeks ajaks kohale. Teiseks seisis ees probleem „arvuti-televiisor-HDMI kaabel”. Sessiooni juhid olid seisnud televiisori ees viimased viis minutit ning klõpsinud erinevaid allikavalikuid televiisoril, kuid arvuti pilti nad sealt siiski ei näinud. Lõpuks saime aru, et vigane on nii kaabel ise kui ka arvuti. Kui need tehnikavidinad vahetatud olid, saime lõpuks sessiooniga alustatud. Möödunud oli umbes viis minutit, kui sessiooni juht tõmbas arvuti koos kaabliga televiisorist välja, öeldes: “I am very sorry; no more picture!” Sellele järgnes umbes 15 minutit minu ja Ingridi üritamist see kaabel sinna televiisorisse tagasi saada. Lõpuks sai sessioon siiski jätkuda - kuigi see möödus kellegi väga valju Instagram Reels'i vaatamise saatel.
Ma arvan, et ma magaksin veidi rohkem ning muretseksin ise vähem. Kogu OC ja vabatahtlikud olid nii toetavad ja armsad, et paremat seltskonda, kellega sellist suurüritust korraldada, polekski tahtnud.
Vabatahtlikud
Martin Ojamaa
Möödunud sügisel jõudis minuni info, et 2023. aasta MM (March Meeting ehk GA ehk General Assembly) toimub Eestis. Kuna mul oli huvi IFMSA ürituste vastu ka juba varem, siis hakkasin uurima, kuidas oleks võimalik sellisest suursündmusest osa saada. Ühel hetkel ilmus meilile kiri, et korraldustiimi otsitakse vabatahtlikke. Mulle tundus äärmiselt põnev, et March Meetingu raames tulevad kokku sajad arstitudengid üle kogu maailma, et arutleda meditsiinivaldkonnas päevakajalistel teemadel. Kuna sellise ürituse õnnestumiseks oli võimalik ka ise panus anda, siis ei pidanudki ma rohkem mõtlema ja otsustasingi vabatahtlikuks kandideerida.
Kõige esimesed muljed MMist avanesid juba veebruari lõpus, mil Tartus toimus GA raamesse kuuluv preGA ehk eelnev treeningute ja koolituste programm. Esmamuljed olid väga positiivsed, kuna meil oli väga meeldiv kollektiiv, kellega ürituse korraldamine tundus rohkem lõbu kui töö. Ka siia saabunud tudengid olid väga sõbralikud, särasilmsed ja targad. Täpselt sama head tunded valdasid mind ka GA-l.
Tallinnas, ainult et kordades tugevamalt. Välistudengitega suhtlemine oli ka silmaringi avardav, sest tudengid rääkisid väga elavalt ja ausalt oma riikide haridus- ja meditsiinisüsteemide heast ja halvast, lisaks ka oma arvamustest globaalse tervishoiu probleemide osas ja muust elust-olust.
Kõige meeldejäävam sündmus selle kümne päeva jooksul oli kindlasti rahvusvaheline toidu- ja joogipidu (NFDP ehk national food and drink party), kus osalejatel oli võimalus tutvustada oma riigi ja rahvuse kõige iseloomulikumaid ja populaarsemaid toite ja jooke. Kuna osalevaid riike oli palju, siis kõikide laudade juurde ma ei jõudnudki, kuid oli näha, et kõik osalejad olid pingutanud, et oma kultuuri edukalt esindada. Minu isiklikuks lemmikuks osutus Prantsusmaa oma hea juustuvaliku ja värskelt küpsetatud
kreppidega. Üritusele lisas vürtsi tõsiasi, et olime otsustanud selle korraldada Viru keskuse välisterassil, mis tähendas õhtust märtsikuu talveilma ning korralikke miinuskraade. Nii mõnegi osaleja jaoks oli Eesti ilm korralik väljakutse, seega pidime vabatahtlikena hoidma kogu peo vältel silmad lahti, et märgata, kui keegi väga õhukeselt riietatud oli või kellelgi liialt külm hakkas.
Sel GA-l oli minu arvates suurepärane võimalus jälgida plenaariume, kus osalesid iga riigi esindajad. See hõlmas endas tähtsate seisukohtade, dokumentide ja korralduslike aspektide arutelu ning hääletust. Sisuliselt oli tegu suurema versiooniga Seltsi üldkoosolekust. Digiriigile iseloomulikult toimusid ka plenaariumite hübriidversioonid ning otseülekanded, mis võimaldasid huvilistel suures saalis toimuvat vaatada mugavalt ekraani vahendusel. Samal ajal sai maitsta ka snäkke, arutada teistega vastuvõetud otsuste ja hääletuste üle ning teha ka koolitöid, mida muidu saalis kohapeal teha poleks võimalik olnud. See andis rohkematele inimestele võimaluse plenaariumitel osadega, kuna enamasti on ruumide mahutavus piiratud.
Kokkuvõttes õnnestus GA minu arvates suurepäraselt ja ka osalejatelt jõudis minu kõrvu ainult positiivseid sõnu ja ülivõrdes kiitusi. Siiski oli tegelikult ka mõningaid „apse“, näiteks oli ühel hommikul suures saalis üsna jahe, mistõttu palusid osalejad konditsioneeri välja lülitada. See päädis aga sellega, et õhtul toimunud suurel plenaariumil, mil saali kogunes korraga sadu inimesi, läks väga ruttu väga soojaks. Seejärel aga selgus, et konditsioneeri sisselülitamiseks tuleb see kaugelt süsteemselt teha, aga kuna käes oli juba õhtu, siis tol päeval seda enam teha võimalik ei olnudki. Seega sai kogu plenaariumi seltskond kogeda ka „leebet Eesti sauna”.
Siiski leian ma, et Eesti korraldatud GA seadis lati üpriski kõrgele ning järgmistel korraldajatel saab olema üpris keeruline nõnda head taset säilitada. Seetõttu soovin kindlasti tänada ja kiita kogu MM23 korraldustiimi, eriti aga peakorraldajaid Elinat, Tauri ja Idlat.
Foto: erakogu