Brasiilia, Paraguay ja Argentiina piiril Eestit esindamas Foto: erakogu
Autor: Kadri-Ann Parmas
“Brasiilia on ohtlik, Kadri! Palun ole ettevaatlik.” Just selliseid lauseid kuulsin nii mõneltki lähedaselt, kui teatasin suveplaanist minna Brasiiliasse. Need saatsid mind 7. juulini, mil istusin lennukile ning lehvitasin raske südamega kõigile laulupeolistele, kellest tol silmapilgul üle lendasin. See oli emotsionaalne moment. Olles tagasi kodumaal ja piisavalt oma mõtteid mõlgutanud, saan tänasel päeval kõigile lähedastele öelda ainult seda, et kes Brasiilias ei ole käinud, see elu ei ole näinud!
Lootusrikas välisvahetuse algus
On 9. juuli hommikupoolik ning ma ei ole ikka veel jõudnud linna, kus minu teaduslik välisvahetus toimuma peaks. Selle kurikuulsa linna nimeks on Montes Claros, mis on Brasiilia kohta piisavalt väike, kuid ometigi on sellel, üllatus-üllatus, lennujaam! Pärast neljandat lendu lõpuks kohale jõudes ja reipal sammul lennujaamast pakatavasse kuumusesse astudes koputab järsku keegi mu õlale. See on Erick, minu kontaktisik. Ta teeb Brasiilia stiilis tervituse, milleks on kallistus ning mõlema põse poole “andmine” minu põsele. Mu süda rõkkas Brasiilia taktis. Ma olin välisvahetuse riigi valimise osas teinud õige otsuse.
Montes Claros, mis on minu koduks järgmised kuu aega, asub sisemaal ning tegemist on Brasiilia mõistes pigem tagasihoidliku aguliga. Silma ei hakka otseselt meeletud slummid, kuid tänavatel hobustega liiklemine on tavapärane. Ka minu korteri akna all suure prügihunniku kõrval toimetas aeg-ajalt paar hobust. Samas on linnas toimiv taksoteenus Uber, mis on olematu hinnaga ning mida kästi ka mul kasutada, eriti õhtuti pärast kella kaheksat. Kohalikud jala ei käi, sest nende jaoks on kas liiga palav või liiga ohtlik. Ilmselt võtaks Erick minult nüüd pea maha, kui siit loeks, et mõnikord ma ikkagi jalutasin pärast kella kaheksat õhtul koju. Üldiselt oli kõigele vaatamata linnas meeleolu rahulik ning ma ei tundnud sisimas kordagi, et mu elu oleks ohus.
Unistus laboriabiline olla ei läinud läbi
Minu teaduslik projekt seisnes erinevate füüsiliste ülesannete mõju uurimises vanemate inimeste kognitiivsusele (Effects of exercise on cerebral blood flow, cortical activity, cognition and physical functions of older adults). Välisvahetusse kandideerides unistasin suurest karjäärist laboriabilisena, kuid fortuuna valis minu jaoks hoopis midagi muud – klassikalised argipäevad möödusid vanadekodus, haigla neuroloogiaosakonnas ning erinevates treeningtubades. Tõsi, vahelduseks viidi mind ka laborisse, kus demonstreeriti elavalt, kuidas katseloomadel kaela dislokatsiooni läbi viiakse. Ju siis arvati, et tahan dementsete saja-aastaste inimeste analüüsimise vahepalana ka seda näha. Kuigi olin selles konkreetses projektis peamiselt siiski vaatleja, nägin palju huvitavat.
Vanadekodus käidi vanematele prouadele Mini-Mental teste (MMSE) tegemas ning vastavalt nende tulemuste põhjal valiti uuringusse katsealuseid. Ma ei ole küll hiljuti Eesti vanadekodudes käinud, kuid sealne vaatepilt oli ahhetama panev. Ühte küllaltki väiksesse lagunevasse hämardunud ruumi oli surutud paar tosinat nigelat voodit. Iga voodi kohal oli portugalikeelne pildiga A4 paber, kuhu oli kirja pandud, kes on voodis ning milline on tema tervislik seisund. Ühe vanema proua voodi kohale oli joonistatud seieriteta kell. Näitasin näpuga paberi peale ja küsisin tuutori käest, et mis selle tähendus on. Minu esmane mõte pidas paika – proual puudus igasugune arusaam ajast ja ruumist.
Brasiilia stiilis neuroloogiaosakonna võlud
Nii mõnigi päev seadsin sammud hoopis kohaliku haigla neuroloogiaosakonda, kus üks minu tuutoritest võttis 6. kursuse arstitudengina patsiente vastu. Tõmbasin uhke tundega enda Tartu Ülikooli nimesildiga kitli selga ning liikusin vastuvõturuumi. Nii mõnigi patsient uuris teraselt kitlil olevat eestikeelset nimesilti. Muigasin selle peale alati.
Sealsed patsientide vastuvõtud käivad natuke teistmoodi kui Eestis. Vastuvõtud algavad ametlikult kella kolmest, kuid sellele tuleb liita brasiillastele omapärane viisakas arstide ja arstitudengite 30-minutiline hilinemine. Vastuvõtul kirjutab arstitudeng anamneesi käsitsi paberile. Jah, kõik tuleb paberile kirja panna, arvuteid selles osakonnas ei ole. Pärast vastuvõttu läheb patsient tagasi ooteruumi ning jääb ootama. Kella kuuest jõuab osakonda arst-õppejõud. Kõik arstitudengid ja residendid kogunevad temaga ühte ruumi ning minu suureks üllatuseks hakatakse ka patsiente ükshaaval ruumi kutsuma. Patsient istub nurka toolile ning jääb vargsi ja häbelikult ruumisolijate pilke püüdma. Algab patsiendi anamneesi arutelu, mis meenutab rohkem arstide konsiiliumi. Arutelu on intensiivne ning kõikidest portugalikeelsetest sõnadest aru ei ole saada. Sellistel aegadel sai tavaks, et müksasin oma tuutorit, kes tegi mulle kiire ingliskeelse ülevaate. Pärast arutelu pannakse ühiselt lõplik diagnoos. Suur hulk patsiente lahkusid migreeni diagnoosiga, kuid leidus ka amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS) ja myasthenia gravisega patsiente. Iga patsiendi lugu oli märkimisväärselt eripärane ja kaasahaarav. Patsientide MRT pilte vaadati valgusseinalt nagu vanal heal ajal. Selles ruumis oleks nagu aeg seisma jäänud – kõik käis vanaviisi.
Lisaks neuroloogiaosakonnale tutvustati mulle vabadel päevadel ka teisi osakondi. Omamoodi ilmekas kogemus oli erakorralise meditsiini osakonna külastamine. Patsiente oli palju. Nii palju, et kõik ei mahtunud palatitesse ära ning kasutada tuli järele jäänud vaba ruumi koridorides, kus voodite vahelt läbisaamine oli omaette teadus ja võimlemine. Osakonnas oli alati tihe sagimine, sest kõik teadsid, kui palju patsiente on veel ukse taga ootamas ning kui palju neid täna veel tulemas on. Brasiilias on tavaks mootorrattaga liiklemine (eksisteerib ka moto taxi) ning seetõttu oli küllaltki palju neid, kes olid mootorrattaõnnetuses kannatada saanud.
Brasiilia meditsiinisüsteemi ilu ja valu
Kahjuks tuleb tunnistada, et valitsus ei ole Brasiilia meditsiinisüsteemi just kõige paremini üles ehitanud. Esineb tõsiseid puudujääke ja seda eriti väiksemates linnades nagu Montes Claros. Selliseid väikseid linnu on aga Brasiilias oi-oi kui palju. Patsiente on rohkelt, sest kohalikesse haiglatesse tulevad ka ümbritsevate külade elanikud. Nendel inimestel ei ole tervisekindlustust, sest Brasiilias tuleb selle eest väga suurt hinda maksta. Seda lõbu saab endale lubada ainult jõukam elanikkond, mis tagab neile ka vastuvõtu privaathaiglates. Arstidest on jällegi puudus ja seda eriti avalikes haiglates, sest arstid eelistavad erahaiglaid. Samuti on väga valus teema teadustöö tegemine, kuna ressurssi ei ole. Kohtusin biomeditsiini õppinud tudengiga, kes rahastab oma teaduslikku tööd enda rahakotist. Ta kirjeldas härdalt, kuid enesekindlalt oma soovi teha teadust. Ma tunnustasin teda.