Muljed eksootilisest Sudaanist

Foto: Karl Jõeste

Muljed eksootilisest Sudaanist

Autor: Karl Jõeste On jaanuarikuu keskpaik 2018. aasta alguses ning EAÜS-i liikmete postkasti potsatab järjekordne kutse kandideerida välisvahetusse. Otsustan lõpuks kandideerida – mitu aastat olin oodanud, et seda teha! Järelejäänud riikidest oma valiku teinud, läkitan avalduse teele, kuid juba 5 minutit hiljem tärkab minus kripeldus. Kirjutan kiiresti välisvahetuse juhile, et tahaksin esimese valikuna kandideerida hoopiski Sudaani. Sellega saab minek sisuliselt otsustatud. Enamus tavainimestes ei tekita sõna „Sudaan“ just erilist kirgastumust, teatakse, et riik kusagil Aafrikas asub, mingi kahtlane olukord seal valitseb, kuid see on ka kõik. Minu terves mõistuses kahtlevad peaaegu kõik lähedased, kes mind eesootavast välisvahetusest kuulevad. Kuid mis riik see Sudaan siiski on? Inimarenguindeksi järgi maailma viletsaimas veerandsajas, majandusliku kokkuvarisemise äärel, Euroopat mugavuspagulastega varustav, Islamiseadustikuga, Eesti välisministeeriumi sõnul ebastabiilse riigikorraga riik jne. Miks sinna minna? Tõenäoliselt ei avaneks väga võimalust sinna eraviisiliselt reisida. Ja muidugi, elu on seiklus! Maandun Mustal mandril 1. septembril peale 17 tundi kestnud ümberistumisterohket reisi. Loengutsükli asemel kodus tervitab mind 40 kraadi kuumust ning veider „Sudaani lõhn“. Piirivalvur piidleb mind imestusväärse pilguga, kui teatan, et reisi eesmärk on üliõpilasvahetus. Tuleb üleüldse ära märkida, et olin ainuke valge inimene saabuval lennul. Oma üllatuseks leian lennujaamast ees kaks kohalikku noormeest, kes küll kumbki ei tutvusta mulle end lubatud kontaktisikute nimedega, kuid kes üpriski veenvalt hoiavad käes (veidi vigast) minu nimega silti. Nende juhatusel jõuan lennujaama lähedal elava järgmise (mitteametliku) kontaktisiku koju, kus olude sunnil paar päeva tuleks ajutiselt peatuda (loe vahetuse lõpuni). Üllatus aga süveneb veelgi, kui leian eest teise saatusekaaslase, vahetusüliõpilase Tšehhist, minust paar kursust vanema Jiří. Vähemalt ma ei ole üksi siin tundmatus maailma otsas. Linn, kuhu ma sattunud olen, on Sudaani pealinn Hartum. Lugematute miljonite elanikega tõeline metropol, mis on geograafiliselt Sinise ja Valge Niiluse poolt jaotatud kolmeks. Elu seal maal on eurooplasele paganama odav, 100 euro eest saan esimesel päeval terve kotitäie kohalikke kupüüre, üldine hinnatase paistab olevat umbkaudu 5 korda odavam kui Eestis. Bussipilet ühest linna otsast teise maksab umbes 5 naela, lõuna tänavanurgal 30-50 naela (1 euro on võrdne 50 sudaani naelaga). Linnaõhk on üldiselt kuum, heitgaasine ning tolmune, tänavad kaetud prügiga ning täidetud hullumeelse liikluse ja meeletute rahvamassidega. Päikesetõusust hilisõhtuni on linn üks suur turuplats ning iga nurga peal on keegi, kes üritab oma kraami sulle müüa (alates kerjuslastest pabersalvrätikutega, lõpetades mööbli ja kodutehnikaga kauplevate papidega). Kõike, mida iganes vaja, on neil tänavatel müüa ja enamgi veel. Teisel päeval juhatatakse meid teises linna otsas asuvasse haiglasse, mis üldisest tänavaturust kõrge taraga eraldatud on. Pealkirja kannab hoonetekompleks „Omdurman Teaching Hospital“ ning on ta koduks Omdurmani Islamiülikooli arstitudengitele. Kuna riiklikku tervisekindlustust seal maal ei tunta, siis on kindlustatud vaid priviligeeritumad inimesed, enamus vaesuspiiril ja alla selle elavaid kodanikke on n.ö vallasandi staatuses. Neid viimaseid kohtab juba tükk maad enne haigla ust looklevas järjekorras. Siseneme haiglasse tagaukse kaudu ning esimene aisting, mis meid tugevalt tabab, on hingemattev hais. Järgneb vastav pilt: palatid on rahvast pungil täis (haigega on enamasti kaasas 4-5 omakest), tundmatu päritoluga plekid seintel, põrandatel ja lagedel, voodid on varustatud vaid poroloonkattega, mis on veel plekilisemad kui seinad ja põrand kokku, kärbsed sumisevad, sipelgad on sisse tallanud käigurajad seintele, aeg-ajalt jookseb ringi mõni prussakas, ruumi, mis tähistatud tähtedega W ja C on tunda juba korrus allpool. Muidugi mitte ei ole haigla õhk konditsioneeritud, läpanud õhk on vaat et isegi kuumem kui tänaval. Hügieenireegleid eiratakse ilma suuremat numbrit tegemata. Kummikindad on defitsiitkaup ning käte antiseptik on igaühe enda personaalne lõbu, kanüülid ja süstlad käivad patsiendi veeni ja välja tihti 5 korda, puhates vahepeal eelnimetatud toreda madratsi serva peal. Vaatepilt on kergelt öeldes õõvastav ning detailselt olustikku ja personali tööd võikski kiruma jääda. Kuna aga haiglate seis on niivõrd nigel ning see on ka välismaises meedias kajastust leidnud eriti värvika piltmaterjaliga, siis on juba mõned aastad meditsiiniasutuste fotografeerimine seadusega rangelt keelatud. Troopilise meditsiini osakonnas käib meie eest läbi tohutu ampluaa erinevaid (eesti mõttes) väga haruldasi haigusi. Kõikvõimalikud parasiidid, bakterid ja seened, mis I kursuse bioloogiast ja II kursuse mikrobioloogiast vaevu meeles, on seal maal igapäevased. Mida kaugemalt on patsient pärit, seda raskema haiguspildiga ta arsti juurde jõuab. Kujutage ette poole kopsu suuruse aspergilloomi, 25 cm põrna, üle kogu keha kaetud nahaleišmanioosi ja tervet jalga haarava mütsetoomiga patsiente – see on igapäevane! Kohalikus EMO-s saan teha oma esimesed õmblused päris patsiendil. Avastamist ja tegemist jagub igaks päevaks! Pikemalt Sudaanis viibides saab aga tahtmatult selgeks, et ohoo-väga-põneva-efekti taga laiub sügavalt probleemne ühiskond. Kindlasti ei ole asi vaid poliitikas ning korruptsioonis (mida kogesime ka korduvalt omal nahal), vaid kogu lonkav pilt on kinni indiviidi tasemel. Ajaarvestus käib „Aafrika moodi“. Antud lubadusi unustatakse krooniliselt. Väga tihti jäi kõlama kohalike moto, et kunagi ei tohi öelda „ma ei tea“, tuleb öelda ükskõik mida muud (ajada laushäma). IFMSA-ga seotud seksuaaltervise töögrupi loengul võtab sõna töögrupi liige lapsabielude kaitseks. Üleüldiselt enamik noori ei taha panustada praegusesse riiki ning eelistaks esimesel võimalusel lahkuda ükskõik kuhu. Paratamatult võib jääda kõlama negatiivne toon, kuid pean ütlema, et tegelikult oli mu vahetus Sudaanimaal väga tore ja silmaringi avardav. Kohalikud inimesed, kes meiega tegelesid (keda oli vahelduva eduga meie kahe peale 7-8), olid väga lahked ja sõbralikud ning tegid kõik võimaliku, et tagada meile vahetu elamus Sudaanist tutvustades meile nii traditsioonilist kultuuri kui kõikvõimalikke vaatamisväärsusi. Minu ja mu Tšehhi saatusekaaslasega tegeleti iga päev individuaalselt, me ei olnud osa suurest grupist, keda mööda linna nahkistmetega minikaubikus ringi veeti ning valgete linadega laudade taga toideti, peaaegu kunagi ei olnud meil igav. Kogesime kohalikku elu kogu oma ilu ja valuga. Kole on öelda, aga leepraga kerjuslapsed turul olid sel maal sama mõjusad vaatamisväärsused kui Nuubia püramiidid Sahara kõrbes. Suveniiriks võtsin kaasa lisaks kaamelinahksele rahakotile ka väikse koolera.

CURARE Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja eays.curare@gmail.com