Otsustasin
Autor: Joonas Veski
Patsient, naine, 27 kutsus endale kell 1.30 öösel kiirabi, toodud enesetapumõtetega EMOsse sügavalt metsast, kahe koha vahelt. Elulised näitajad korras, patsient kontaktne. Manustatud diasepaami 10mg i/v, tilk jookseb. Kontaktisiku telefon kiirabikaardil.
Nii võtsin ma patsiendi kiirabilt vastu ühel juulikuu ööl. See oli kogu info, mis minule edastati inimese mõistmiseks. Abiarstina vastutan mina esimesena patsiendi läbivaatuse ja uuringute plaani osas.Psühhiaatrilise patsiendiga tähendab see põhjalikku vestlust nende imeliselt keerulisest ja võimatultraskest murest. Mulle vaatas vastu värisev, hell pundar, kelle silmis oli üüratu kurbus. Mitte miski ei valmista sind ette inimese, kelle soov on surma saada, silmadesse vaatamiseks ja temast päriselt arusaamiseks. Sellest sündis ka allolev luuletus, minu püüe kogu mu empaatiat rakendada, ennast tema ellu mõelda. Luuletus, sest ükskõik kui palju ma üritan, jääb enamik ikkagi ridade vahele.
Otsustasin end ära tappa
Lakata olemast, kõik maha jätta
Kurbus mind valdab, lahti ei lase, halvab
Melanhoolne flegmaatik elualgust saadik
Ei ole helge olnud mu maa-tripp
Nii koolist saati ma alla vajund
Viimnegi helk ammugi kadund
Kõikjal mul käidud ja kõikjal ma nutnud
Juba ka elu armu ma matnud
Täidan need kopsud, et maailma needa
Kõik, kes siin on, ma loodan, et veenan
Me maa on kole ja rõve ning seega
Võtan ma rohte, see kogus on jabur
Otse suhu, lonks ja palun
Palun, ma enam rohkem ei talu
Ootsin, lootsin kuid kõik see nali
Põrmugi mul nendest abi, katus sõidab, kätel värin
Lakke vahtides, pikali voodis
Miks mind ilma nii õnnetuks loodi?
See vastus vajab rohkem viina
Piina, mida tunnen, ei iial te hooma
Sama pikalt kui armid mu kätel
Olen kannatand kuid kannatus kätkes
Sõbraks pudel head ja kõva
Sammud seadsin
Teadsin kuidas
Plaan on paigas, plaan on kaigas
Seal üle mäe ja üle raba
Vastu ehakaja
Rippumas mind näekski
Jumal vaid ja kari sääski
Seal mu üle loodus trooniks
O poov nöör mind sooni
Kuid enne viimast hakkab kõhe
Elu mõte trügib pähe
Sõlme mõttest saan ma aru
Aga keha anub, lõpeta palun
Siin ma siis olen aga siin ma ei sure
Keerasin kella siin näruses mures
Suutsin seekord abi? leida
Ei tea kui kauaks iseennastki veenda
Kuid minu jaoks on vaid üks lõpe
Hea ja paitav surmamõte
Ma ei tea kus ta on. Ma ei tea kuidas tal läheb. Ma ei tea kas ta elus on. Ma ei tea kas kõigest sellest üldse kasu oli. Selliste juhtudega tunnen, et ei saa inimesi päriselt aidata. Ja ei teagi kas neid saab päriselt aidata, mis kurvastab. Tahan aidata, milleks muuks ma siin olen. Meid õpetatakse, et patsiendi muresid ei tohi koju kaasa võtta kuid ma teen seda peale igat vahetust ja kamaluga. Hamletlik olla või mitte olla on õõvastavalt köitev. Nädalapäevad hiljem ei mäletanud õde, kellega patsiendi vastu võtsin, et kõik see juhtuski. Aga ma ei suuda unustada, aina mõtlen. Eks pean harjuma sellega, et mõned küsimused jäävadki vastusteta. Kõigil on oma elu, kõik nad otsustasid, mina ei puutu tegelikult asja. Saan ainult loota, et kedagi kuidagi aitasin.