top of page
Search

Otsustasin


Otsustasin

Autor: Joonas Veski

Patsient, naine, 27 kutsus endale kell 1.30 öösel kiirabi, toodud enesetapumõtetega EMOsse sügavalt metsast, kahe koha vahelt. Elulised näitajad korras, patsient kontaktne. Manustatud diasepaami 10mg i/v, tilk jookseb. Kontaktisiku telefon kiirabikaardil. 

Nii võtsin ma patsiendi kiirabilt vastu ühel juulikuu ööl. See oli kogu info, mis minule edastati inimese mõistmiseks. Abiarstina vastutan mina esimesena patsiendi läbivaatuse ja uuringute plaani osas.Psühhiaatrilise patsiendiga tähendab see põhjalikku vestlust nende imeliselt keerulisest ja võimatultraskest murest. Mulle vaatas vastu värisev, hell pundar, kelle silmis oli üüratu kurbus. Mitte miski ei valmista sind ette inimese, kelle soov on surma saada, silmadesse vaatamiseks ja temast päriselt arusaamiseks. Sellest sündis ka allolev luuletus, minu püüe kogu mu empaatiat rakendada, ennast tema ellu mõelda. Luuletus, sest ükskõik kui palju ma üritan, jääb enamik ikkagi ridade vahele.

Otsustasin end ära tappa

Lakata olemast, kõik maha jätta

Kurbus mind valdab, lahti ei lase, halvab

Melanhoolne flegmaatik elualgust saadik

Ei ole helge olnud mu maa-tripp

Nii koolist saati ma alla vajund

Viimnegi helk ammugi kadund

Kõikjal mul käidud ja kõikjal ma nutnud

Juba ka elu armu ma matnud

Täidan need kopsud, et maailma needa

Kõik, kes siin on, ma loodan, et veenan

Me maa on kole ja rõve ning seega

Võtan ma rohte, see kogus on jabur

Otse suhu, lonks ja palun

Palun, ma enam rohkem ei talu

Ootsin, lootsin kuid kõik see nali

Põrmugi mul nendest abi, katus sõidab, kätel värin

Lakke vahtides, pikali voodis

Miks mind ilma nii õnnetuks loodi?

See vastus vajab rohkem viina

Piina, mida tunnen, ei iial te hooma

Sama pikalt kui armid mu kätel

Olen kannatand kuid kannatus kätkes

Sõbraks pudel head ja kõva

Sammud seadsin

Teadsin kuidas

Plaan on paigas, plaan on kaigas

Seal üle mäe ja üle raba

Vastu ehakaja

Rippumas mind näekski

Jumal vaid ja kari sääski

Seal mu üle loodus trooniks

O poov nöör mind sooni

Kuid enne viimast hakkab kõhe

Elu mõte trügib pähe

Sõlme mõttest saan ma aru

Aga keha anub, lõpeta palun

Siin ma siis olen aga siin ma ei sure

Keerasin kella siin näruses mures

Suutsin seekord abi? leida

Ei tea kui kauaks iseennastki veenda

Kuid minu jaoks on vaid üks lõpe

Hea ja paitav surmamõte

Ma ei tea kus ta on. Ma ei tea kuidas tal läheb. Ma ei tea kas ta elus on. Ma ei tea kas kõigest sellest üldse kasu oli. Selliste juhtudega tunnen, et ei saa inimesi päriselt aidata. Ja ei teagi kas neid saab päriselt aidata, mis kurvastab. Tahan aidata, milleks muuks ma siin olen. Meid õpetatakse, et patsiendi muresid ei tohi koju kaasa võtta kuid ma teen seda peale igat vahetust ja kamaluga. Hamletlik olla või mitte olla on õõvastavalt köitev. Nädalapäevad hiljem ei mäletanud õde, kellega patsiendi vastu võtsin, et kõik see juhtuski. Aga ma ei suuda unustada, aina mõtlen. Eks pean harjuma sellega, et mõned küsimused jäävadki vastusteta. Kõigil on oma elu, kõik nad otsustasid, mina ei puutu tegelikult asja. Saan ainult loota, et kedagi kuidagi aitasin.


Comentarii


bottom of page