top of page
Search

Patsiendivaba eriala

Foto: erakogu

Patsiendivaba eriala

Autor: Käroliis Lutsar

Pilguheide patoloogiasse läbi viimase aasta residendi Margus Reimanni silmade

Miks olete valinud just selle eriala?

Mul ei ole ühte kindlat põhjust. Õpingute käigus 4.-5. aastal sai selgeks, et tavaline kliiniline töö patsientidega ei paelu mind niivõrd, et tahaks sellega tegeleda, paljud erialad said seega välistatud. Sellega on tegelikult üks tore lugu ka. Juba meie ajal toimusid residentuuri tutvustavad õhtud ning mu praegune abikaasa läks ühele neist, kus tutvustati kardioloogiat ja patoloogiat. Pärast seal käimist pakkuski ta välja, et patoloogia võiks mulle sobida, ja nii kuidagi veidi juhuse läbi saigi see valitud. Lisaks käisin enne ka patoloogiateenistuse eriala osakonda tutvustaval päeval ja järjest rohkem tundus, et see võiks mulle sobida.

Millised omadused peaksid ühel heal patoloogil olema?

Hea keskendumisvõime ja detailide nägemine. Peab olema rahulikku meelt, kuna töö on teatud juhtudel selline, et ei tea, mis tulla võib, siis peab olema sihikindlust, et raamatuid lapates diagnoosini jõuda. Rapsimine ja rahutus ei sobi, peab suutma keskenduda ja olema huvi süvitsi minna. Silm ja nägemismälu peavad ka head olema.

Milline nägi välja residentuuri sisseastumiseksam?

Suuliselt oli vaja arutleda ühe küsimuse üle, täpselt ei mäletagi, aga midagi kontimurdvat ei olnud. Sisseastumiseksam tugines suuresti III kursuse patoanatoomia programmil. Näiteks küsiti minult kroonilist südame isheemiatõbe ja infarkti.

Milline näeb välja teie töönädal?

Lähen tööle, vaatan teatud koguse klaaspreparaate, põhiline on biopsiamaterjal. Palju on gastrobiopsiaid ja materjali günekoloogilisest sfäärist. Üks päev nädalas on kirurgilise väljalõike päev ehk opimaterjali uurimine - neevused, ussripikud, sooled, eesnäärmed jms. Lahanguid on kliinikumis aastas umbes 250, millest enamik teevad residendid, mis teeb umbes 1 lahangu nädalas. Alguses rohkem, hiljem vähem.

Rääkige mingist meeldejäävast juhtumist oma residentuuri ajal.

Üks kord tuli onkokirurgiast materjal, kus arvati, et tegu on kasvajaga. Tegelikult tuli välja, et tegemist oli marliga, mis oli sisse unustatud ja selle ümber oli tekkinud sidekoeline kapsel. Tavaliselt on nii, et mida huvitavamad juhtumid, seda halvem prognoos patsiendile. Sageli tulevad huvitavad diagnoosid kuskilt väiksematest piirkondadest, kus patsient on kodus surnud ja perearst saadab lahangule. On olnud näiteks varasemalt diagnoosimata patsient, kes oli üleni vähki täis. Väga kurioosseid juhtumeid kohe pähe ei tulegi. Nüüd võibki jääda mulje, et ei olegi midagi huvitavat - rutiinne töö, vaatame klaase, räägime roppe nalju ja vaatame klaase edasi!

Mis teile enim patoloogia erialal meeldib?

Esiteks meeldib see, et mul on võimalus mingil määral oma tööaega ja järjekorda planeerida. Saan ise prioritiseerida, millised uuringud vastan täna, millised homme. Meil ei ole valvetööd ja mulle meeldib, et on rahulik töökeskkond. On kindlasti neid, kes tahavadki seiklusi, aga mind see niivõrd ei tõmmanud. Mulle sobib, et on aega mõelda-vaadata ning et ei ole survet, et klaas lauale ja kahe minutiga peaksin otsuse langetama. Samuti paeluvad mind diagnostilised väljakutsed, kui kohe ei saa aru, millega tegu on ning tuleb veel analüüse tellida, raamatuid lugeda ning lõpuks jõuad diagnoosini.

Millised on patoloogia võimalused välismaal?

On koolitusi ja võimalusi minna välismaale nii lühi- kui pikaajaliselt sõltuvalt sellest, mis huvid on. Meie osakonnast üks patoloog töötas mitu aastat Rootsis Karolinskas, mõni on käinud end täiendamas kuni kuu aega Saksamaal. Tavaliselt minnakse pärast residentuuri, kui on mingi kitsam suund, kuhu spetsialiseeruda. See mõte on ka mul peast läbi käinud, kuid ma ei tahaks pikaajaliselt minna, kuna mulle Tartus meeldib.

Mis teie lemmikkude on?

Üht kindlat ei olegi, pigem üleüldiselt onkopatoloogia.

Olete ka patoanatoomia õppejõud, mis teile selle juures enim meeldib?

Ma olen tegelikult esimest aastat õppejõud, eelmine aasta asendasin kuu aega. Alguses võtsingi pakkumise vastu, kuna mul on viimane aasta residentuuris ja nüüd saan ka ise teooriat korrata enne eksamit. Tudengitega saab nalja, hea vaheldus igapäeva rutiinist. Patoloogia on üsna nokitsemise töö ja hästi individuaalne, seega sellest rutiinist on tore välja saada. Kui õnnestub seminari vormis tundi anda nii, et keegi veel räägib, siis on eriti tore. Tudengitega ma ei tunneta suurt põlvkonna vahet, pean ennast ka veel nooreks. Ma ei tea, kuidas teiste rühmadega on, aga enda rühmaga olen küll rahul.

Kas töö kõrvalt jääb aega ka perele ja hobidele?

Ikka jääb. Tuleb end ka liigutada, käin MyFitnessis rühmatreeningutes, aga see ei ole mu päris kirg. Kui päris hobidest rääkida, siis selleks on kitarri mängimine. Praegu oma lõbuks, aga olen ülikooli ajal kursavendadega ka rokkbändi teinud, jõudsime Noortebändi poolfinaali, tegime cover’eid, esinesime ka arstiteaduskonna pidudel. Residentuuri tõttu jäi bänditegemine soiku ja nüüd mängin oma lõbuks. Ilusa ilmaga meeldib ka matkamas käia, Lõuna-Eesti RMK alad ja rabad olen korduvalt läbi käinud ja puhkustest meeldib aktiivne puhkus, mitte ainult rannas lebotamine.

Kas kirjutate ka ise lugusid? Kas ja millal on lootust ka Eesti Laulul Teid näha?

Eks ma ikka bändi jaoks kirjutasin ja eks on ikka salvestatud erinevaid kitarri riffe. Eesti Laulu peale ei ole veel mõelnud. See on kindlasti äge mõte, aga ma ei tea, kas on julguse puudus või ei ole nii suurt usku asja kvaliteeti, et üksi julgeks proovida. Kui oleks mingi kollektiiv, siis miks mitte.

CURARE

Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja

eays.curare@gmail.com

Comentários


bottom of page